(30. mai 1951 – 21. mai 2019 )

Sel päeval kui Sa, Jüri, surid, uppus vana õunapuu mu aias õitesse. Jah, õunapuude õitsemisega on ka nii, et eredus ja silmatorkavus ei püsi kogu aeg. Seisin selle õunapuu all ja nutsin. Sa mulle rõhutasid ikka, et pole vaja enda kohta öelda vanamees. Et las teised otsustavad. No nüüd olengi Maalehe kõige vanem mees.

Ma kunagi Sulle ühes raadiointervjuus ütlesin, et ei taha oma suhet puudega müstifitseerida. Aga kui ma seal teistest puudest hiljem õitsema hakanud õunapuu all siis olin, võttis ta ette esimest korda oma lumivalgeid õielehti langetada.

Ütlesin Sulle selles intervjuus, et mina ei räägi puudega, vaid puud kõnetavad mind. Sa said aru ja me mõtlesime mõlemad, et inimene rääkigu ikka inimesega. Sina rääkisidki. Ma usun, et oled veel kauaks see mees, kes on teinud kõige rohkem intervjuusid Eesti teatriinimestega. Nii hea improviseerimisoskusega inimest nagu Sina ma teist ei tea. Ise rõhutasid, et oled pealiskaudne, aga Su pealiskaudsus… oskasid oma ülelennul kurioosumeid märgata ja meelde jätta. Ma üsna kindlasti jään puudust tundma dialoogidest, mida Sinuga pidasime. Esineja olid ja vajasid publikut. Mul on tunne, et päriselt Sa ei andnud ennast kätte mitte kellelegi. Haruharva me vaikisime koos – neid kordi ikka oli, kui jäime kahekesi.

Ma ei räägi puudega, ma kuulan neid. Teisipäeval, kui teisi ei olnud läheduses, ikkagi rääkisin õunapuule loo, kuidas Sa mulle ütlesid, et presidendi auraha, teenetemärki on kena saada, aga meiesugustel ei ole seda kusagil kanda. Mina pakkusin, et tuled mulle Raela aeda külla, võtad auraha kaasa, siis paneme need rinda ja patseerime koos ja uhkustame. Kivid ja sitikad saavad aru küll, kui tahavad. Küsisin, kas sobib. Sa olid nõus ja ütlesid, et teeme selle ära. Läks teisiti.

Sa olid ainus, kellele ma olen intervjuusid andnud ja kellega ma samas ise olen intervjuu teinud. See oli 2007. aastal. Pealkirjaks panin „Jüri Aarma põhjalikult pealiskaudne ülelend”.

On võilillekollane aeg. Panin Sulle ja endale Betti Alveri luulepäevadel kingituseks saadud suure sinise küünla oma väepaigas põlema. Kuidagi juhtus nii, et kuuri muldpõrandale oli sattunud üks suur lopsakas võilill. Selle asetasin sinna küünla kõrvale. Öö hakul küünalt ära puhudes vaatasin, et võilill ka oli oma kollase õie sulgenud. Ei saa mõelda hüvasti…

Kui eestikeelne ja maailmakuulus teater otsustab, et lõpp on parem kui koos loomine, peame endalt küsima, miks me lasime sellel juhtuda. Täpsemini: miks me pole osanud neid hoida?

Mind üllatab ja teeb ettevaatlikuks – tulevikule mõeldes – NO99 enesetapu kiiduväärseks pidajate üksmeel. Kiidukoor sellele, kui uhke ja erilise asjaga lõpuks hakkama saadi. Kas see teatri kollektiivne lõpetamine oli ikka n-ö hädatapp? Nüüd on tekkinud palju tagantjärele tarku, kes ütlevad, et NO99 oli kriisis. Mu meelest pole Eestis täna võimekamat loomingulist truppi kui nemad. Teatritegemisse ja kunsti sündi üldse on sisse kirjutatud võimalus läbi kukkuda. Kindlapeale kunst… on tootmine. Seda on kõik kohad täis. Loe edasi NO teater valis enesetapu. Miks lasime sel sündida? →

Valdek Alberi joonistus.

Niitsin pühapäeval nõiahamba põllulappi ja mõtlesin ülekohtule. Tegelikult oleks seda põllukultuuri tulnud niita juba ammu ja sellepärast seal kohati niitmisega pistmist ei olnud, oli vikatiga raiumine. Miks ei niitnud nii-öelda õigel ajal? Sest nõiahambapõld õitses ja oli tolmeldajaid putukaid-sitikaid täis. Sumises, kui kuulasid. Nii, et ikkagi oli alles nüüd õige aeg…

Miks surma vikatiga kujutatakse? Surmavikat niidab… See peaks lohutama, et ülekohus ei seisa kotis. „Siuh, vikat käis südamest läbi,” laulavad Jarek Kasar ja Tõnis Mägi… Kus ülekohus seisab meie ajal? „Otse südameest läbi. Ei au ega häbi, mitte üks raas…”

Sellel õhtul, kui Sa surid, peatasime auto kusagil Esku ja Pilistvere vahel. Ma kuidagi automaatselt ütlesin, et augustikuu tähine öö – taevas oli pilvitu, süsimust, täht tähes kinni. Kahel pool teed laiusid haritud põllud, meie peade kohal laius hele linnutee. Vahtisime taevast ja tähti.

„Kas sa kardad surma?” küsis mu kohe seitsmekümneaastaseks saav sõber kaks päeva hiljem ootamatult. Olime enne käinud vaatamas künnimeistrivõistlusi. Hobustega ka künti. Imetlesime kolmemõõtmelisust. Kõrge taevas põldude kohal andis avaruse, siis hobused ja siis inimene, kes adraga mullale teise külje ette pöörab. Me mõtted seal jooksid eestlasele omaselt meeli mööda. Mida mõtleb taevas, mida hobune ja mida inimene, kui ta on keskendunud kündmisele.

„Ei karda,” vastasin. Päike oli selleks ajaks välja tulnud ja meie oma retkel jõudnud maailmakuulsa meresõitja Adam Johann von Krusensterni sünnipaika Hagudis. Seal mõisa väravas kasvab hiigelsuur pärn. Loe edasi Keegi läheb ära, keegi edasi… Viimane kiri Roman Baskinile. →

8.03.1946 – 6.03.2017

Kõlab ebakonventsionaalselt, aga samas Sinu moodi, kui öelda kähiseva valuga üsna uhkelt: „Koma pani punkti.” Ikka on valus.

Luiged, lõokesed ja kiivitajad on juba meil tagasi. On varakevad, ebaharilik nagu kevad ikka. Rändlinnud on igavesed tulijad, Sina läksid, igaveseks. Esmaspäevane Aktuaalne kaamera algas sõnadega: „Möödunud ööl lahkus meie seast Kalju Komissarov. ” Sinust siis räägiti, siis millestki veel ja lõpuks, nagu ikka, ilmast, seal oli ka lindude tulemise jutt. Kaks siis, mis tähtsad päriselt. Loe edasi Kalju Komissarov on surnud. Elagu Kalju Komissarov →