Suri Eesti teatri auväärseim sõnastaja Lea Tormis.
Tegelikult mõtlesin ma päev pärast emadepäeva selle üle, et oma elu lõpp tuleb meil kõigil veeta ilma emata. Kui siis saame me mõelda, et ema jälgib meid sealt kusagilt, kuhu ta pärast surma satub edasi, hoiab oma lapsi seni kuni ka nemad igaviku teel asuvad. Nii on ilus mõelda, aga…
Kui Erik Tartus ära saadeti, tahtsin ühtäkki ta elu auks lõket teha. Alles siis, kui see lõke kord põles, sain aru, miks.
Erik, Su ärasaatmise päev oli tuuline ja siis ma otsustasin, et lõke pole ikka hea mõte. Aga Sinu au ei andnud rahu ja paar päeva hiljem tegin plaani oma Raela aias teoks.
Olid mu vana sõber. Teadsime teineteist Su ja mu Viljandi ajast. Nägin Su esimesi samme lava poole ja laval. Hiljem elasin kaasa Su edule. Oli see aeg, mil Rakvere teatri repertuaar oli suures osas Sinu peal. See polnud teatrile üldse hea aeg: nõukogude kord varises, ja see pakkus inimestele enam huvi kui teater. Aga Sa olid armastatud.
Fred Jüssi (29. jaanuar 1935 Aruba – 1. detsember 2024)
Kui loodusel oleks hääl, siis ta räägiks nagu Fred Jüssi. Hääletoru olite Te loodusele niikuinii. Te elasite ennast rändrahnuks. Rändrahnud on igavesed.
Kriisid on külalised, ütlesite mulle, kui silmast silma kohtusime. See me ainuke kohtumine jäi meelde eluks ajaks.
Teid teadsin ma muidugi palju aastaid enne me kohtumist. Te sõbrad olid minu sõbrad ka. Kohtumise mulje edastamiseks tsiteerin iseennast: „Kui Fred Jüssi ütleb „jaaa…“, peab kuulatama. Ta ütleb nõnda, et see paneb kaasa mõtlema. Selles kolme a-ga „jaaa-s“ on mitukümmend kõla ja tähendust – mõttemuusikat alati.
Fred Jüssi on oma elu elanud lisaks lahtistele silmadele ka lahtiste kõrvadega. Ja küll see on rõõmustav ‒ temast on saanud hea teejuht väärtuste juurde. Ta viib inimesi, kes kuulevad, asjadele nii ligi kui võimalik.”
Ja läksidki koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.
Kui me 2007. aastal Sul külas käisime, olid mulle enne karmid sõnad peale loetud, et üle pooleteise tunni Sa meile ei pühenda. Lennart oli vaid aasta surnud ja mulle tundus, et Sa ei taha väga suhelda. Tegelikult jäime terveks päevaks teie koju Kabelineemel. Poolsaarele. Ma arvan, et veidi sellepärast ka , et armastasime teatrit.
Ja läksidki koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.
Kui me 2007. aastal Sul külas käisime, olid mulle enne karmid sõnad peale loetud, et üle pooleteise tunni Sa meile ei pühenda. Lennart oli vaid aasta surnud ja mulle tundus, et Sa ei taha väga suhelda. Tegelikult jäime terveks päevaks teie koju Kabelineemel. Poolsaarele. Ma arvan, et veidi sellepäarast ka , et armastasime teatrit.
Eesti teatri suurkuju, teatriuuendaja, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming saadetakse viimsele teele täna Tartu Peetri kirikust. „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm,“ on maiselt lavalt 5. aprillil lahkunud Tooming öelnud. Ja lisanud: „Ainult idioot ei taha igavesse ellu.“
Jaan, olin 1976. aastal, kui Vanemuises esietendus Sinu vahest kõige kuulsam lavastus „Põrgupõhja uus Vanapagan“, 20aastane. Vaid 10 aastat Sinust noorem, Jaan. Surmast ei teadnud ma siis veel suurt midagi. Küllap ei osanud mõelda ka apokalüpsisest, mille Sa selle lavastuse lõpus korraldasid.
Selles lavastuses Sa jätsid kõik surnud lavale elavate sekka edasi tegutsema. Tegid seda nii, et noor poiss, kes unistas armastusest ja näitlejaks saamisest, hakkas mõtlema, kui palju need, kes enam tagasi ei tule, me elavate tegemisi mõjutavad.
Nüüd ma juba tean, et kuni on surnutest mõtlejaid, seni on nad elus.
***
Päev päras Su lahkumist helistas me Ugala kunagine kolleeg ja tuletas meelde, kuidas Sa meile Viljandisse tõid näidendi Tiibeti 11. sajandi kuulsaimast luuletajast ja budismiõpetajast Milarepast. Linnart Mäll oli neid laule tõlkinud ja tema kutsusid Sa teatrisse loengut pidama. Kutsusid ka paljusid teisi teatrisse ja loengut pidama, näitlejatele – mõtelge.