Fred Jüssi (29. jaanuar 1935 Aruba – 1. detsember 2024)

Kui loodusel oleks hääl, siis ta räägiks nagu Fred Jüssi. Hääletoru olite Te loodusele niikuinii. Te elasite ennast rändrahnuks. Rändrahnud on igavesed.

Kriisid on külalised, ütlesite mulle, kui silmast silma kohtusime. See me ainuke kohtumine jäi meelde eluks ajaks.

Teid teadsin ma muidugi palju aastaid enne me kohtumist. Te sõbrad olid minu sõbrad ka. Kohtumise mulje edastamiseks tsiteerin iseennast: „Kui Fred Jüssi ütleb „jaaa…“, peab kuulatama. Ta ütleb nõnda, et see paneb kaasa mõtlema. Selles kolme a-ga „jaaa-s“ on mitukümmend kõla ja tähendust – mõttemuusikat alati.

Fred Jüssi on oma elu elanud lisaks lahtistele silmadele ka lahtiste kõrvadega. Ja küll see on rõõmustav ‒ temast on saanud hea teejuht väärtuste juurde. Ta viib inimesi, kes kuulevad, asjadele nii ligi kui võimalik.”

Loe edasi Lahkus üks viimaseid teejuhte väärtuste juurde →

Helle Meri (14.03.1949–08.11.2024)

Ja läksidki koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.

Kui me 2007. aastal Sul külas käisime, olid mulle enne karmid sõnad peale loetud, et üle pooleteise tunni Sa meile ei pühenda. Lennart oli vaid aasta surnud ja mulle tundus, et Sa ei taha väga suhelda. Tegelikult jäime terveks päevaks teie koju Kabelineemel. Poolsaarele. Ma arvan, et veidi sellepärast ka , et armastasime teatrit.

Loe edasi Helle Meri – naine, kelle asi oli olla alati presidendist samm tagapool →

Helle Meri (14.03.1949–08.11.2024)

Ja läksidki koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.

Kui me 2007. aastal Sul külas käisime, olid mulle enne karmid sõnad peale loetud, et üle pooleteise tunni Sa meile ei pühenda. Lennart oli vaid aasta surnud ja mulle tundus, et Sa ei taha väga suhelda. Tegelikult jäime terveks päevaks teie koju Kabelineemel. Poolsaarele. Ma arvan, et veidi sellepäarast ka , et armastasime teatrit.

Loe edasi Helle Meri – naine, kelle asi oli olla alati presidendist samm tagapool →

Eesti teatri suurkuju, teatriuuendaja, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming saadetakse viimsele teele täna Tartu Peetri kirikust. „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm,“ on maiselt lavalt 5. aprillil lahkunud Tooming öelnud. Ja lisanud: „Ainult idioot ei taha igavesse ellu.“

Jaan, olin 1976. aastal, kui Vanemuises esietendus Sinu vahest kõige kuulsam lavastus „Põrgupõhja uus Vanapagan“, 20aastane. Vaid 10 aastat Sinust noorem, Jaan. Surmast ei teadnud ma siis veel suurt midagi. Küllap ei osanud mõelda ka apokalüpsisest, mille Sa selle lavastuse lõpus korraldasid.

Selles lavastuses Sa jätsid kõik surnud lavale elavate sekka edasi tegutsema. Tegid seda nii, et noor poiss, kes unistas armastusest ja näitlejaks saamisest, hakkas mõtlema, kui palju need, kes enam tagasi ei tule, me elavate tegemisi mõjutavad.

Nüüd ma juba tean, et kuni on surnutest mõtlejaid, seni on nad elus.

***

Päev päras Su lahkumist helistas me Ugala kunagine kolleeg ja tuletas meelde, kuidas Sa meile Viljandisse tõid näidendi Tiibeti 11. sajandi kuulsaimast luuletajast ja budismiõpetajast Milarepast. Linnart Mäll oli neid laule tõlkinud ja tema kutsusid Sa teatrisse loengut pidama. Kutsusid ka paljusid teisi teatrisse ja loengut pidama, näitlejatele – mõtelge.

Loe edasi „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm.“ Jaan Tooming saadetakse täna viimsele teele →

IN MEMORIAM Väino Aren (11. august 1933 – 18. aprill 2023)

Väino! Te elasite 89 aastat. Süda valutab. Neid eeskujudeks olevaid inimesi, keda saab nimetada inimesteks ühest meie ajaga kõrvuti käivast parvest, jääb üha vähemaks. Et ma ka nõnda ütlen. Tean, et uued tulevad asemele ja parv liigub edasi. Aga mis siis, tehisintellekt on nagunii tähtsam teema kui inimene kultuuris. Ja just pikaealisus kultuuris. Vara surnud geeniusi ehk siiski pannakse tähele… Teid saatus hoidis, Teil oli oma osa teleseriaalis. Kunagi ehk peaosagi. Aga selline on elu. Ja alati, kui keegi taolistest kaob, siis mõtled, et miks ma…, miks me ometi ei küsinud… See ilmselt on enamasti elu paratamatus.

Mida kõike Te olete näinud. Jätan küsimärgi panemata, sest vastuseid Te enam anda ei saa.

Märkan, kuidas pöördumine Teie annb kirjutatule üldistuse, aga tegelikult on see hoopis austusest. Me ei olnud tuttavad…

Loe edasi Väino Aren: vanakooli pühendunud teatrimees →