Ja läksidki koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.
Kui me 2007. aastal Sul külas käisime, olid mulle enne karmid sõnad peale loetud, et üle pooleteise tunni Sa meile ei pühenda. Lennart oli vaid aasta surnud ja mulle tundus, et Sa ei taha väga suhelda. Tegelikult jäime terveks päevaks teie koju Kabelineemel. Poolsaarele. Ma arvan, et veidi sellepäarast ka , et armastasime teatrit.
Eesti teatri suurkuju, teatriuuendaja, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming saadetakse viimsele teele täna Tartu Peetri kirikust. „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm,“ on maiselt lavalt 5. aprillil lahkunud Tooming öelnud. Ja lisanud: „Ainult idioot ei taha igavesse ellu.“
Jaan, olin 1976. aastal, kui Vanemuises esietendus Sinu vahest kõige kuulsam lavastus „Põrgupõhja uus Vanapagan“, 20aastane. Vaid 10 aastat Sinust noorem, Jaan. Surmast ei teadnud ma siis veel suurt midagi. Küllap ei osanud mõelda ka apokalüpsisest, mille Sa selle lavastuse lõpus korraldasid.
Selles lavastuses Sa jätsid kõik surnud lavale elavate sekka edasi tegutsema. Tegid seda nii, et noor poiss, kes unistas armastusest ja näitlejaks saamisest, hakkas mõtlema, kui palju need, kes enam tagasi ei tule, me elavate tegemisi mõjutavad.
Nüüd ma juba tean, et kuni on surnutest mõtlejaid, seni on nad elus.
***
Päev päras Su lahkumist helistas me Ugala kunagine kolleeg ja tuletas meelde, kuidas Sa meile Viljandisse tõid näidendi Tiibeti 11. sajandi kuulsaimast luuletajast ja budismiõpetajast Milarepast. Linnart Mäll oli neid laule tõlkinud ja tema kutsusid Sa teatrisse loengut pidama. Kutsusid ka paljusid teisi teatrisse ja loengut pidama, näitlejatele – mõtelge.
Rääkisime sõbraga Teist, Ita Ever. Sõber oli kuidagi rahul, et järelehüüdeid ja kaastundeavaldusi on nii palju. Kui ma selle peale irooniliselt ütlesin, et see on viivuks, kuni tuleb uus poliitiline skandaal ja Ita Ever läheb meelest, vastas sõber: „Ita ei lase ennast unustada!” Te olite kuninganna, aga te ei olnud kunagi kõrk.
Ever ja Meri…. Ma olen väga tänulik sellele inimesele, kes selle hetke jäädvustas. Ei mäleta, kust see pilt mu arvutisse sattus. Usun, et Roman Baskin saatis 2016. aastal.
Ütlete kusagil seitsmekümnendate lõpul tehtud telesaates Mikk Mikiverile, et olete kahtleja. Ütlete, et polegi olnud aega, kus olete olnud kindel: seda ma oskan teha. Ja sellele vaatatamata tegite oma osasid ja elasite nende osaliste elu laval ja filmides ja kuuldemängudes, meelt lahutades ja laste unejuttudes, elusalt ja eriliselt. Lavaelu elades – ise te seda ütlesite – on teid saatnud piin, otsingud, kahtlused. Õnn ja armastus.
Mitmed Teie lähemad on nüüd öelnud, et Te ei lubanud neid oma matustel nutta, muidu tõusete kirstus istukile. Kui pisarad suudaks ellu äratada…
IN MEMORIAM Väino Aren (11. august 1933 – 18. aprill 2023)
Väino! Te elasite 89 aastat. Süda valutab. Neid eeskujudeks olevaid inimesi, keda saab nimetada inimesteks ühest meie ajaga kõrvuti käivast parvest, jääb üha vähemaks. Et ma ka nõnda ütlen. Tean, et uued tulevad asemele ja parv liigub edasi. Aga mis siis, tehisintellekt on nagunii tähtsam teema kui inimene kultuuris. Ja just pikaealisus kultuuris. Vara surnud geeniusi ehk siiski pannakse tähele… Teid saatus hoidis, Teil oli oma osa teleseriaalis. Kunagi ehk peaosagi. Aga selline on elu. Ja alati, kui keegi taolistest kaob, siis mõtled, et miks ma…, miks me ometi ei küsinud… See ilmselt on enamasti elu paratamatus.
Mida kõike Te olete näinud. Jätan küsimärgi panemata, sest vastuseid Te enam anda ei saa.
Märkan, kuidas pöördumine Teie annb kirjutatule üldistuse, aga tegelikult on see hoopis austusest. Me ei olnud tuttavad…
Härra, Teile on kiri! Minul jäi see Sinule ütlemata. Ja õigus, me rääkisime tegelikult Teie – Teile on kiri! Piinlik muidugi tunnistada, aga see mu 2016. aasta märkmikust välja rebitud kirjake, mis tegelikult Teid rõõmustama mõeldud, kadus mul ära. Püüdsin seda nüüd uuesti leida, aga mis läinud, see läinud… Selle märkmikulehe loo saan nüüd ikkagi ära rääkida.
