Rein Taagepera tuletab kooli alguse puhul meile meelde oma 30 aastat tagasi öeldud mõtet: ainus viis maailmatasemele jõuda on katsuda sellest tasemest ette hüpata.

Politoloog Rein Taageperal (89) on valmis raamat ajast: „Kui ajalugu liikuma hakkas” ehk siis lugu laulvast revolutsioonist. See hõlmab aastaid 1987–1991.(Raamatut esitletakse Tartus 12.septembril.)

Kui Taagepera sel kevadel Tartusse tuli, oli tal enda sõnul natuke rohkem aega ja ta kirjutas oma mälestusi edasi. Lõpetas ka aastat 1992. „Nüüd ma lähen tagasi Californiasse ja seepärast pean elu eest tegema siinsetest kaustadest märkmeid, et seal mälestusi edasi kirjutama hakata. Me alustasime abikaasa Marega seda pendeldamist 30 aasta eest. See pole turismisõit. Meie kodumaa on siin ja kodu seal. Ainus linn, mida ma kodulinnaks pean, on Tartu, aga rohkem träni on kogutud Californias. Kolm last ja seitse lapselast on ka USAs.”

See meie jutuajamine ilmub 1. septembri lehes, õpetajad ja õpilased lähevad kooli. Mida te neile sel puhul ütlete?

Loe edasi Rein Taagepera: Ma nõuan endalt rohkem kui teistelt →

Eesti väliselt leebe ja seesmiselt loogiline kultuuriminister Piret Hartman on valitsuse laua taga kultuuri väärtuste eest seismiseks vajadusel valmis ka rusika lauale lööma.

Esmaspäeval sai Piret Hartmanil täis kolm nädalat ministriametis. Sümpaatne on – ja see tema puhul ka kehtib –, et ta ei pea ministrina hakkama rääkima sellest, kuidas kulutab aega enese kultuurivaldkonnas sündivaga kurssi viimiseks. „Muidugi ei saa ministri rolli ja positsiooni, kuidas see välja näeb, keegi tunda, enne kui ta pole minister olnud,” ütleb minister, kurtmata tavalist ajahäda.

Kahjuks on nii, et me riigis valitseb majanduslik ja poliitiline võim ja kultuuri osa selles jääb üha vähemaks. Ja muidugi ei saa kultuuriminister minuga nõustuda. See äratab lootuse.

Ega ma ei mäletagi kultuuriministrit, kes on diplomi saanud maaülikoolist. Teie olete?

Loe edasi Kultuuriminister Piret Hartman: Kui me lapsi kultuuri juurde ei too, siis me kultuur kaotab elujõu →

Sel suvel näeb Eesti teatripublik tuumapommiloomise juures tegev olnud Albert Einsteini viimase armastuse lugu. See on maailmakuulsa vene dramaturgi Aleksandr Gelmani näidendi maailmaesietendus.

„Einstein ja Margarita“ esietendub Olustveres 8. juulil. Ajal, mil maailm lUkraina sündmuste valguses kogu vene kultuuri tühistab, tundub see ettevõtmine intrigeerivalt riskantne. Näidendis ütleb Albert Einstein muuhulgas: „Margarita, need pommid, mille loomisega oli mul otsene suhe, hävitasid kakssada tuhat süütut jaapanlast …” Margarita vastab: „ See on kohutav tragöödia jah, aga sina ei vastuta selle eest!” Einstein /teravalt, ärritunult/: „Ära räägi!”

Eesti tänavuse suveteatri üks märksõna on panoraamsus koos lavavõitlusega. TEMUFI sõpruskonna produtseeritav „Einstein ja Margarita“ paistab siin olevat meeldiv erand. Seda dialoogi mahub korraga vaatama 90 huvilist.

Näidendist, elust ja sõjast me ümber ja sees räägivad lavastaja ja peaosatäitja Peeter Tammearu ning tõlkija Jaak Allik.

Peeter Tammearu: teater magas oma koha ühiskonnas juba ammu maha

Peeter, näidendi pealkiri on algselt „Almar”. Sina olid pealkirjaks pakkunud „Einstein ja Margarita”. Kas ja milliseid seoseid sa näed selles loos Mihhail Bulgakovi kuulsa romaaniga?

Almar on nimepõim Albertist ja Margaritast. See ei kõlise eesti keeles nii hästi, ei tekita seoseid. Einstein ja Margarita on ilusam, ühte nime teab kogu maailm, teine jääbki Margaritaks. Seoseid võib tekitada ja need võivad tekkida, aga see pole kõige tähtsam.

Loe edasi Geenius Albert Einsteinil oli oma salapärane Margarita →

„Sõda seab ajakirjaniku ette väga suure vastutuse ja rasked valikud,“ ütleb ajakirjandusõppejõud ja koolitaja Väino Koorberg. Tihti tuleb otsustada, kas olla eeskätt ajakirjanik või hoopis kodanik. Sest isegi üksainus foto võib muuta inimeste suhtumist sõjasse, kogu sõja kulgu.

„Kujutame ette, et oled ajakirjanik, kes pildistas Mariupoli sünnitushaigla pommitamist,“ toob Koorberg äsjaste sündmustega seonduva näite. „Sõda on läbi saanud. Haagis käib kohtuistung. Kas sina kui ajakirjanik peaksid seal esinema tunnistajana? Kui neutraalne vaatleja esineb tunnistajana, siis edaspidi hakatakse kõiki ajakirjanikke, kes säärastesse olukordadesse satuvad, automaatselt maha tapma. Samas – kuritegu, süü inimkonna vastu on nii suur, et ajakirjandus ei tohiks tunda ennast eemalseisjana.”

Ajakirjaniku valikutest – ja mitte ainult sõjaaegseist – rääkides kasutab enne pragusi ameteid üle kahe kümnendi ajakirjaniku ja toimetaja ametit pidanud Koorberg alatasa sõnapaari „väga keeruline“. Seadus üldjuhul ei ütle, kuidas ajakirjanik toimima peaks.

Märkad sa seoses sõjaga Ukrainas muutust ajakirjanduses?

Ikka märkan. Sõda on ajakirjanikule alati hästi raske teema. Raske selles mõttes, et ühtpidi kuulub sõda … Kuidas ma seda viisakalt ütleksin …?

Loe edasi Väino Koorberg: Sõda on targa ajakirjaniku teema →

„Muutunud on kõik. See, mis oli enne sõda, see sinna ka jäi,“ ütleb meil ja maailmas tuntud Leedu dramaturg Marius Ivaškevičius. Ta räägib, kuidas Leedus käib arutelu, kas vene klassikat üldse tohiks praegu teatrites mängida ja mis nimi tuleks anda sealsele Vene draamateatrile.

Just äsja on Vilniuses külalisetendused lõpetanud meie Vaba Lava, mille kuraatorprogrammi „Murranguaja inimesed“ Marius Ivaškevičius kaks hooaega juhtis.

Ivaškevičiusel on kiired praegu päevad. Küsimusele, kas ta on märganud, et väljas on kevad, vastab mees, et nägi seda Tadžikistanis ja Kõrgõzstanis, kus ta hiljuti käis. Vilniuses pole veel olnud aega märgata.

Oled sa mõelnud nii, et oli sinu loominguline elu enne sõda ja on loominguline elu nüüd?

Olen. On selline tunne, et peaaegu kõik, mis olen kirjutanud, ei oma… Ei, nii ei saa ka öelda, et sel ei ole mõtet. See on lihtsalt ühest teisest maailmast. Teise inimese loodud. Mingi poliitiline teravus tundub nüüd liiga nõrk.

Ma poolteist kuud olin täiesti nagu halvatud, ei suutnud professionaalselt midagi korda saata. Ei teadnud, mida teha. Mind sellest seisundist veavad välja mõned uued projektid. Ja ikkagi tundub mulle, et muutunud on kõik. Kardinaalselt. See, mis oli enne sõda, see sinna ka jäi.

Sa kirjutad midagi uut?

Leedu Vene draamateater on kutsutud Avignoni teatrifestivalile, minu kaks aastat tagasiValgevene revolutsioonist kirjutatud näidendi lavastusega. Nüüd, eriti pärast Butšat, paluti, et kas ma saaksin selle näidendi ümber kirjutada Ukraina sõjast.

Loe edasi Kirjanik Marius Ivaškevičius: Võib-olla saab sakslaste või prantslaste maailm veel endiseks, aga meie oma enam mitte →

Me lähedal peetavast sõjast on möödunud üle 50 päeva ja alles nüüd tundub kohane rääkida ka kirjandusest. Saati siis seoses sellega, et Tammsaare romaani „Kõrboja peremees” esmatrükist möödus just 100 aastat. Oli Tammsaare humanist? Arutleme Maarja Vainoga.

Kui see sõda algas, siis üsna mitmed kirjanikud mulle eravestluses tunnistasid, et mõtlevad tõsiselt tagasi oma loomingule just selle vaatega, et mis nad valesti on kirjutanud, et 21. sajandil sai alata selline jubedus.

„Ilukirjandus aitab elu mõtestada. Ja see on igal ajal vajalik,” ütleb Tallinna Kirjanduskeskuse direktor doktor Maarja Vaino.

Maarja, kui sa peaksid olema ajakirjanik ja alustama artiklit „Kõrboja peremehest”, siis mis selle raamatu juures see kõige tähtsam on?

Tammsaare ise ütles oma intervjuus selleks kõige tähtsamaks… Ta ju vähe intervjuusid andis, aga ühes neist ta pidas vajalikuks ära märkida, et tema sõnum „Kõrboja peremehega” oli see, et Kõrboja talu on otsekui Eesti metafoor. See talu on olnud laokil. Väike Villu, kes romaani lõpus sinna läheb, peab saama peremeheks. Peremees peab kasvama selle talu keskkonnas. Siis ta oskab seda armastada, oskab selle eest hoolitseda, oskab sesse suhtuda heaperemehelikult.

Loe edasi Maarja Vaino: see, mis eristab inimest loomast ja tehisintellektist, on vajadus vaimselt kasvada →