Insenerist ettevõtja Väino Kaldoja (66) on ennast ümbritsenud tulevikku kujundavate inimestega. „Üks minu elu filosoofiline lähtepunkt on see, et rikkaks ei saa see, kes unistab rahast,” ütleb Väino Kaldoja.

Väino Kaldojal ei ole endale kuuluvas ettevõttes Auve Tech, kus arendatakse isesõitvaid sõidukeid, oma kabinetti. On arvutiga töölaud avatud kontoris. Kui oleme firma nõupidamiste toas mõne minuti rääkinud, juhtub midagi, mida minu elus sellistel puhkudel varem juhtunud ei ole. Väino Kaldoja katkestab oma mõtte poolelt sõnalt, vaatab telefoni ja ütleb, sootuks teise tooniga, rohkem iseendale: „Ma annan selle telefoni ära.” Pean ilmselt täpsemalt kirjeldama, et ta ei lülita telefoni välja, ei pane peale lennurežiimi, vaid annabki telefoni ära. Seletamata, et kui juhtub tulema mingi edasilükkamise võimaluseta telefonikõne, siis see telefon toodaks talle tagasi.

See on kuidagi samast ooperist tegu nagu jutt firma helikopteritest. Kaldoja nimelt soovib, et tema noored kaastöötajad oskaksid helikopterit juhtida. Et vajadusel olla kiirelt kohal ja lahendada tekkinud probleem kohe.

Me palju pikemat vestlust Väino Kaldojaga diktofonilt edasi-tagasi kuulates tekkis selline kujundlik pilt temast: laps, kes lapsena mängis autodega, noormees, kes õppis inseneriks ja autosid tundma, siis täiskasvanu, kes müüs autosid, ja siis vanemas eas mängib unistuste mängu tulevikuautodega ja loob selleks teistele võimalusi.

Me oleme ühevanused. Elanud teineteisest üsna erinevat elu. Insener ja humanitaar…

Loe edasi Väino Kaldoja: Ma tean oma kohta ühiskonnas. See on alates neljandast reast, äärepeal →

Hannes Korjus Riiast tõlkis ja saatis Teatritaskule Alvis hermanise äsja antud intervjuu kus ta räägib olukurrast Riias, vene imperialismist ja ka Ukraina sõjast-

KÜSIS RITUMS ROZENBERGS, VASTAS ALVIS HERMANIS

Mis juhtus TV “Dožd”-iga?

Kas me räägime TV “Doždist” või TV “Rain”-ist? Mind pani imestama, et meie noor põlvkond ei teagi, et tegemist on ühe ja sama telejaamaga.

Me võime kasutada esialgset nime – “Dožd”.

See “Doždi” juhtum on oluline seetõttu, et tegu on tõehetkega, pöördepunktiga sootuks teistes mastaapides, kui räägime Venemaa opositsionääridest ja meie suhtumisest nendesse. Juhtunu on otsustav pöördepunkt.

Mis juhtus meie avalikkusega seoses selle “Doždi” juhtumiga, meie arusaamadega naabritest, kellele oleme asüüli andnud?

Välispoliitikakontseptsioon, et Riia võiks olla vene opositsionääride, vene opositsioonilise meedia kindralstaap, pärines, kui ma õigesti aru saan, ilmselt presidendi nõusolekul, välisministrilt. See oli originaalne algatus, mingis mõttes isegi äge. Aga ühtaegu ka riskantne värk – nagu kasiinoski. Panustada sellele, et Venemaal võidakse mässama hakata, olgu rahvas või keegi Kremlis, ning see päädiks režiimivahetusega, ning seda kõike juhiksid, mõistagi, Riias baseeruvad opositsioonilised väljaanded, ning Läti lõikaks tänu sellele tulevikus suure naabri suhtes mingeid boonuseid. Me oleksime jälle läti kütte mänginud, ainult ajalooliselt tagurpidi.

Loe edasi ALVIS HERMANIS: Oleks naiivne loota, et venemaalased vabanevad impeeriumimeelsusest →

Mehis Heinsaare loomingu kohta ütlevad kirjandusinimesed, et see on maagiline realism. Ta lepib selle mõistega. „Kui mul argielu probleemid kuhjuvad, siis korraga käib klõps ja ma leian lahenduse, kirjutades sürrealistlikku jutustust, kus reaalsuse probleem laheneb muinasjutulises loos. Siis saan ise hingerahu.” Hiljuti ilmus tema teine romaan „Kadunud hõim”. Kirjaniku sõnul on kirjutamine elukestev ravi.

Kui me oleme Mehisega (49) pisut üle tunni vestelnud, tuleb fotograaf Argo. Algab üks kaadri sättimine. Kirjanik käitub ootamatult kuulekalt – nagu näitleja. Küsin temalt, kuidas ta seda situatsiooni talub? Ta ütleb. „Nagu loom.”

Keskkond, kuhu satun, paneb Mehiselt küsima, kas ta ise ka maalib? Saan vastuseks, et ei, et teeb sürrealistlikke joonistusi. Köögilaual on hunnik pabereid, kus peal luulekatkeid ja mõtete üleskirjutamisi, mis tõesti on illustreeritud pastakajoonistustega. „Mul puudub värvitunnetus, aga enda lõbuks ma pastakaga ikka joonistan.” Üks äge maal on ka, selgub, et me lehe kunstnik Valdek Alberi tehtud. Seal peal siis tee ja üks mees seljatagant jalgrattal igaviku poole liikumas.

Mis hing sinu jaoks tähendab?

Kui hinge alkeemiliselt kirjeldada, siis ta on mu jaoks nagu inimloss. Ülemised korrused, pööningutuba, alumised korrused, saalid. Kui oled tippvormis, siis oled saalides. See loss ulatub ka maa alla ja seal kõige all on mitu niisket keldri- või isegi kloaagikorrust. Neid alumisi korruseid tuleb ka tuulutada. Kui inimene jätab selle tegemata, siis see niiskus ja kõledus seal all paisub niimoodi, et see lõhub ka ülemised korrused ära. Inimene kaob enda käest ära. Arvan, et teatud üksindus ja ärevus ja närvilisus… see aeg, ega see ju ei kesta lõpmatult, kui inimene ei ole haige. See kestab paar-kolm tundi päevas, ta käib need alumised hingekorrused läbi ja siis ta pääseb sealt jälle üles tagasi.

Loe edasi Kirjanik Mehis Heinsaar: Olen jumalalinnuke KULKA abil →

Kunstnik Kaido Ole andis välja pildiraamatu, kus sees kõik tema senised tööd, mis tehtud viimase 35 aasta jooksul. Raamatus „Kaido Ole ¾“ on 554 lehekülge, 483 kunstiteoste reprot, 24 pilti oludest ja inimestest ning millegipärast kahed erinevad kaaned.

Raamatut saab isloomustada vaid sõnaga suur. See on üsna kindlalt 21.sajandi Eesti kunsti tüvitekst.Kui needkaks lauset kirja sain, saatsin Kaido Olele küsimuse: „Kirjanduse kohta öeldakse tüvitekstid, kuidas kunsti kohta öelda, äkki tüvimaalid?“ Kaido vastas kohe, vaimukalt nagu tal kombeks nii sõnas kui ka maalis: „Tüvimaal kõlab nagu ühest puutüvest tehtud lootsik, mis on samuti kultuuripärandi osana lausa UNESCO kaitse all.”

Loe edasi Kaido Ole uus kunstiraamat – mängiva mehe portree? →

Möödunud nädalal mängis Jaan Kolbergi loodud teater kolm korda Jaan Kolbergi vastset lavastust „Meelespea”. Lavastaja ise arvab, et kõigepealt tuleb näidata, et sa suudad, siis tullakse sulle appi.

Pärast me vestlust vaatan üle aastate uuesti Jaani 1994. aastal esilinastunud mängufilmi „Jüri Rumm”. Sellegi Eesti filmi üks võludest on filmis mängivad Eesti näitlejad. Ja see, kui noored nad siis on.

Oma uue teatri uues lavastuses teeb Jaan lavastuse sootuks noorte näitlejatega, Lembit Petersoni õpilaste Maria Teresa Kalmetiga Theatrumist ja Jaan Tristan Kolbergiga. Me juttu kannab Jaani usk ja elujulgus.

Jaan, kui sa mulle kirjutasid: „Tegin teatri”, siis see mind üllatas. Ja tekitas kohe huvi. Oleksid kirjutanud, et tegin lavastuse, oleks see olnud – me praegust keerulist aega silmas pidades – tavalisem. Mis lugu sellega on?

Ma olen alati tahtnud teatrit teha. Sain selle pisiku siis, kui õppisin Tartu ülikoolis ja käisin Evald Hermaküla stuudios. Sain nuusutada päris teatri lõhna siis, kui oli Jaan Toominga ja Hermaküla hiilgeaeg. Sealt see teatriarmastus, pisik, mis jäi minusse sisse.

Loe edasi Filmirežissöör Jaan Kolberg tegi Viimsi Draamateatri →

Homme esietendub Rakvere teatris „Nipernaaditalv”. Kirjanik ja lavastaja Urmas Lennuk on näitleja Hannes Kaljujärve mõelnud mängima vana Toomas Nipernaadit. Nädal enne esietendust proovi jälgides taban end mõttelt, et selle näidendi teeb näitlejale maitsvaks võimalus ja isegi kohustus muutuda vana meest mängides nooreks.

Jääme Hannesega pärast proovi ja linti räägitud intervjuud veel korraks Rakvere teatri ukse juurde kõnelema. Novembrikuiste kaduvikukujude kõrvale.

Ütlen Hannesele, et teda vana Toomas Nipernaadina nähes tulid meelde noor näitleja Jaan Tooming ja parimas eas Lembit Eelmäe. Hannesel on näitleja oskus plahvatada. Lõdvestumine ja plahvatus. Ja Hannes selle peale ütleb, et peab Jaan Toomingat Eesti kõige geniaalsemaks näitlejaks, keda ta laval näinud on.

Loe edasi Hannes Kaljujärv: Usun juhustesse, aga jumalale peab ka alati võimaluse andma →