Palun sellesuvise noorte laulupeo kunstilisel juhil Pärt Uusbergil pärast me jutuajamist sõnastada, mis on tema jaoks eesoleva laulupeo juures kõige tähtsam. „Et laulupidu ei oleks meelelahutuse, vaid rohkem kultuuri osa,” vastab ta.

Pärt Uusberg. Omamoodi sümboolne seegi, et laulupeo eelproovid toimuvad kunagises Laevastiku ohvitseride majas, nüüdses Vene kultuurikeskuses.

Me kohtume Raplas. Nii nagu isa Valteriga ja kõigi vendade Uusbergidega on ka eesootava laulupeo kunstilise juhi Pärt Uusbergiga huvitav kõnelda teemadel, mis argipäeva hallust hajutavad, millest tavaliselt pole aega mõelda ja veel vähem neid mõtteid suuremaks sõnastada.

„Mul on heliloojana olnud mitu sellist kogemust, kus pusid mõne taktiga lõputult. Käid enda meelest kõik lahendused läbi. Rahule ikka ei jää. Lähed magama. Ja hommikul klõpsti on lahendus olemas.” Jõuame järelduseni, et magades ei sega aju mitte miski ja ta saab tegelda su loominguliste mõtetega omasoodu.

Mida sa täna, laupäeval Raplas tegid?

Loe edasi Pärt Uusberg: Laulupoeo kunstiliseks juhiks kandideerides mul ei olnud ambitsiooni, oli missioon →

Aasta kirjandusõpetaja 2023*Sirje Nootrel on me kohtumise päeval selja taga juba viis kirjandustundi. Ta ütleb: „Ma ei kasuta väljendit kohustuslik kirjandus, aga lugema kohustan küll.”

Päev pärast me kohtumist saan Sirje Nootrelt kirja, kirja Õpetajalt: „Tegelikult ei jõudnud me üldse paljudest olulistest asjadest rääkida. Näiteks kuidas võrdlemine ja riigieksamite edetabelid panevad õpetajate õlgadele tohutu koorma; et eesti keele ja kirjanduse õpetajate kodune töö on tasustamata, nii et õpetaja olla ongi elustiil, mitte amet; et noortel õpetajatel on koolis oluliselt raskem kui minuvanustel omal ajal; et digitehnoloogia ei ole nuhtlus, vaid targalt kasutades toetab nii õppijat kui õpetajat ja laseb mõttel lennata. Küllap õppematerjalide loomise ja jagamise eest – nii netis kui koolitustel – mulle see tiitel ja au ootamatult osaks sai…” Kirja lugedes tunnen ära, et see on hästi õpetaja Sirje moodi. Ka oma õpilaste jaoks ta sõnastab teemad ja siis küsib küsimuse miks?

Me kohtume Märjamaa gümnaasiumi kirjandusklassis. Kohe, kui uksest sisenen, jäävad silma kaks portreed. Üks on pea elusuurune Kristjan Jaak Peterson ja teine, väiksem Evald Okase Friedebert Tuglas.

Õpetaja seda väga ei rõhuta, aga tean, et see klass oli kirjandusklass ka siis, kui ta ise siin eesti keelt ja kirjandust õppis. Järjepidevus pole rõhutatud, aga selle mõistega kaasas käiv tarkus ja loomingulisus on siin justnagu õhus olemas.

Loe edasi Sirje Nootre: „Kirjanduse mõõdupuu on moraal ja väärtused” →

Äsja Tartu linnakirjanikuks kuulutatud Mart Kivastik ütleb, et kirjutab praegu oma romaani „Sure, Poisu” filmistsenaariumi. Märtsis tuleb välja tema uus film, taas enda romaanist lähtuv „Taevatrepp”.

Kõige raskem oli „Taevatrepi” juures muusikaõiguste kättesaamine, räägib Mart. „See läks mitu korda kallimaks ja osutus ülikeerulisekd. Õigused on laiali ja Eesti-sugusele filmimaailmale ei taheta midagi anda ka, sest me oleme väikesed ja tundmatud. Me ei tähenda midagi. Näiteks Zeppelini me ei saanudki.”

Mart Kivastik alustab kaugemalt ja ütleb, et sai Vene sõjaväest pääsemiseks tutvuste kaudu hullumajja. Seal oli selline teraapia, et tuli ümbrikke kokku voltida. „Tookord ma ei saanud aru,, mismoodi see kedagi ravida võiks? Praegu tundub, et miks mitte. Peaasi et juurdlema ei hakka, mis ja miks. Kirjutamine on küll ravi, puhastab pea muust jamast ära. Mulle see sobib. Kirjutamise ainuke viga on, see, et oled üksi. Teatris ja filmis saab inimestega kokku. Ja nii ongi hea, kui ei taha kedagi näha, siis kirjutad. ” selgitab ta enda elamiseviisi.

Mart ütleb, et Tartu on jäänud viimaseks Eesti linnaks, selles mõttes peaks Tartut väga hoidma. „Ega ma muidu vahet ei tee, Tallinn on veidi imelik, neelab lõpuks kõik alla, metsa, sood, ja eestlased takkaotsa. Sööb Eesti ära.”

Kuidagi nii on, et isegi kui ma tahaks juttu sinuga alata teisiti, siis ei saa. Olen märganud, et jälgid tähelepanelikult Ukrainas sündivat. Lausa jagad neid ülevaateid feissbuukis. Miks, või hoopis: mis see sõda sinuga teeb?

Mu jaoks Ukraina sõda on nii meie sõda ja jagan puhtalt sellepärast… Kui see sõda algas, siis iga tund seal miski muutus. See oli päris õudne… Midagi sellist ei osanud keegi arvata. Jagan seda, et kõik teaks, keda huvitab. Kui keegi ei taha, võtku mind maha.

Loe edasi Mart Kivastik: Ma loodan, et maailm pärast seda sõda saab mõnes mõttes korda →

Insenerist ettevõtja Väino Kaldoja (66) on ennast ümbritsenud tulevikku kujundavate inimestega. „Üks minu elu filosoofiline lähtepunkt on see, et rikkaks ei saa see, kes unistab rahast,” ütleb Väino Kaldoja.

Väino Kaldojal ei ole endale kuuluvas ettevõttes Auve Tech, kus arendatakse isesõitvaid sõidukeid, oma kabinetti. On arvutiga töölaud avatud kontoris. Kui oleme firma nõupidamiste toas mõne minuti rääkinud, juhtub midagi, mida minu elus sellistel puhkudel varem juhtunud ei ole. Väino Kaldoja katkestab oma mõtte poolelt sõnalt, vaatab telefoni ja ütleb, sootuks teise tooniga, rohkem iseendale: „Ma annan selle telefoni ära.” Pean ilmselt täpsemalt kirjeldama, et ta ei lülita telefoni välja, ei pane peale lennurežiimi, vaid annabki telefoni ära. Seletamata, et kui juhtub tulema mingi edasilükkamise võimaluseta telefonikõne, siis see telefon toodaks talle tagasi.

See on kuidagi samast ooperist tegu nagu jutt firma helikopteritest. Kaldoja nimelt soovib, et tema noored kaastöötajad oskaksid helikopterit juhtida. Et vajadusel olla kiirelt kohal ja lahendada tekkinud probleem kohe.

Me palju pikemat vestlust Väino Kaldojaga diktofonilt edasi-tagasi kuulates tekkis selline kujundlik pilt temast: laps, kes lapsena mängis autodega, noormees, kes õppis inseneriks ja autosid tundma, siis täiskasvanu, kes müüs autosid, ja siis vanemas eas mängib unistuste mängu tulevikuautodega ja loob selleks teistele võimalusi.

Me oleme ühevanused. Elanud teineteisest üsna erinevat elu. Insener ja humanitaar…

Loe edasi Väino Kaldoja: Ma tean oma kohta ühiskonnas. See on alates neljandast reast, äärepeal →