Margus Mikomägi

Margus Kasterpalu viib meid fotograaf Siimuga hakatuseks Pärnu Endla teatri Küüni. Seal on üleval Aime Undi kujundatud lava lavastusele „Hingede öö“. Karl Ristikivi romaani kirjutas Margus dramatiseeringuks 15 aastat tagasi. Juba siis oli selles loos kaasa mängiv Hermann Hesse “Stepihundi” tekst.

On kahe proovi vaheaeg. Tunnen, kuidas tahaks sellel laval mängida. Tahaks kohe istuda purpurpunasele kanapeele, sirutada käed kettide otsas rippuva trepi külge, tahaks sosistada, et kuulda, ja karjuda, ehmatamaks iseennast. Miski tõmbab ja miski ütleb, et see on teiste lava, nende, kes lavastuse saladust teavad, et ma ei tohi. Ei tohi lõhkuda lavasaladust. Ma jään oma liistude juurde, küsin hoopis ja kuulan vastuseid Teatrikülgedele.

Loe edasi Hingedeöine Margus Kasterpalu →

 Margus Mikomägi

Kui ma oskaks, siis oleks siin koht, kus kirjeldada Kalle Kasemaa naeru. Ta naerab sagedasti just oma mõttekäikude peale. Minu arvates naeraks nii paksu kultuurkihi kasukasse riietatud vana tark juut.

Kirjutati aasta 1974, kui sain Raplast teatrit lähemalt nuusutama. Arvan, et siis kohe kuulsin legenditaolisi jutte pastor Kalle Kasemaast, ta suhetest teatriuuendajatega. Ei mäleta, et oleks räägitud, kuidas pastor tõlgib ja tõlgib neid raamatuid, mida ma lugeda tahan. Mälu on selektiivne, tol ajal jäi Kasemaast meelde, et ta on oma poiss teatri- ja kultuuriringkonnas. On kultuuripastor, kes annab nõu.

Nüüd Kalle Kasemaaga kohtuma minnes heietasin mõtet, et kui ma ei teeks mitte midagi muud kui loeksin Kalle Kasemaa tõlgitud raamatuid, siis lõppeks mu elu enne kui tema looming.

Loe edasi Tõlkija Kalle Kasemaa elab elusamust, elusamat elu →

Margus Mikomägi 

3. veebruaril mängiti Vanemuises viimast korda lavastust „Sada aastat üksildust“. 18. veebruaril 2009 esietendub Vanemuises Franz Kafka „Loss“. Nii lõppenud kui lavaelu alustava näidendi lavastaja on Hendrik Toompere ja kunstnik Ervin Õunapuu. 2006. aasta veebruaris ilmus Teatrikülgede teine number, kus küsimustele vastasid Ervin Õunapuu ja Hendrik Toompere. Märkimaks „Lossi “esietendust on paras meelde tuletada, mida loomingulised mehed siis rääkisid.

Loe edasi Kunstnik Ervin Õunapuu: lavastuse sünd on kollektiivne looming →

Margus Mikomägi 

Kolm aastat tagasi, kui Teatrikülgede plaani pidasin, mõtlesin kohe Priit Võigemasti peale. Et Rapla poiss. Mõtlesin, et ootan ära, kui temast ei kirjutata enam, ja siis. Ootasin ja ootasin… Jäi kirjutamata kogu aeg. Teised kirjutasid. Kuidas Priit teeb bändi, kuidas Priit võtab Evelini naiseks, kuidas Priit teeb muusikali, kuidas Priit Carmen Kassiga filmi teeb, kuidas Priit tuleb Ugalast ära Linnateatrisse, kuidas Priit Evelinilt lapse saab, kuidas Priit autoga sõidab… Evelin Pang hiilgas “Õnne 13” ja Priit trallitas Buratinot televiisoris. Mina ootasin.

Loe edasi Evelin Pang ja Priit Võigemast, armastusega, armastusest ainult →

Margus Mikomägi 

Miskipärast on mul pärast kohtumist Kalju Komissaroviga tunne, et vaatamata tema valmisolekule vastata, vaatamata väga atraktiivsele mõtlemisele, vaatamata uhkele lugude ja kogemuste pagasile, vaatamata teatraalsele mõtete ettekandmisele – kähisevast sosinast selgete karjeteni, jätab lavastaja ja teatriõpetaja midagi väga tähtsat, mida teab, ütlemata.

Äkki see ongi see saladus ja tarkus, mida igaühel meist ise avastada tuleb teatris ja inimestes selleks, et arusaamine põhjalikum ja isiklikum oleks. Ma nimetaksin seda, mida te nüüd lugema hakkate, Komissarovi puudutuseks.

Loe edasi Kalju Komissarov rõhutab näitlejaks ja inimeseks olemise omaduste reas taluvust →