Oleme just tuttavaks saanud. Tallinnas Viru väravate juures kokku saades. Ma ei tea, kuidas, aga me esimene jututeema on hipipõlvkond oma ideaalidega. Mu tunne on olnud õige – uhke nimega vabakutseline näitleja Nero Urke (26) haakub. Peaaegu juba julgen uskuda, et kuuekümnendad tulevad tagasi ja maailm muutub lõpuks paremaks. Tänu Nerole ja tema ea- ning mõttekaaslastele.

Ma arvasin muide pikka aega, et Nero Urke on fiktsioon, näitleja varjunimi. Siis nägin selle nimega näitlejat Uku Uusbergi lavastuses „Head ööd, vend” Jagot mängimas. See poiss on eriline, ütlesin endale. Plastika, hääl, käed… Kui võrrelda, siis oli temas seal laval midagi, mis tuletas meelde Juhan Viidingut ja Sulev Luike.

Nüüd avastan me kohtumise salvestust kuulates, et pean noore näitlejaga juttu ajades pikki monolooge. Neid ma siia ei kirjuta. Seda ka ei oska kirjeldada, kuidas tema kuulates „mmmmm…” ütleb. Neis reageeringutes on kuhjaga kirjeldamatut väljendusrikkust. Katsuge ette kujutada.

Loe edasi Nero Urke, vabanäitleja, kes teab, kus on õnne kodu →

 Lavastaja Elmo Nüganen räägib meie aja kangelastest ja sellest, mis aeg tema jaoks praegu on.

Laupäeva õhtu, kesklinn, näitlejate õpetaja Elmo Nüganen on lõpetanud päeva kestnud erialatunni Toompeal lavakoolis. Nädala pärast on eksam.

Räägin Elmole, et mulle tundub pisut kohatuna, et kaks piisavalt vana meest saavad külmal õhtul kokku ja räägivad teatrist. Eks ma sisimas arvasin, et meelitan lavastaja nii teatri tähtsusest rääkima just keerulises muutuste ajas. Elmo aga ütleb hoopis: „Räägime siis muust, homme on valimised.“

Kuidas sina praegust aega tajud või ei ole sul aega?

Ükskõik kas aega on või mitte, ma arvan, inimesed tajuvad, et midagi on teistmoodi. Kõik sõltub sellest, mis kandi pealt me vaatame ja räägime. Kas räägime üht või teist riiki tabanud majanduslangusest? Või räägime sellest, et ühe mõtlemisviisi aeg on ümber? Me kõik saame palju signaale, et äkki on aeg hakata mõtlema teisiti.

Kui mõelda meie planeedi probleemidest, siis me saame aru, et olukord on üsna lähedal sellele, et olla kriitiline.

Tajud sa seda?

Nagu me kõik, tahaksin väga uskuda, et see veel ei ole nii. Võimalik, et on. Ma ei pea silmas ju ainult jäämägede sulamist, vihmametsade hävitamist, kasvuhoone-efekti, CO² meeletut paiskamist õhku, energiakriisi, fossiilsete maavarade lõppemist – see pole põhjus, see on tagajärg.

Mitte keegi ei tea, võibolla tõesti ei tea, kus on tegelik põhjus.

Loe edasi Elmo Nüganen: Tänavatele tulevad inimesed ei protesti Eesti riigi vastu →

Tegelikult on mul läbi teatrikülgede kirjutamise aastate olnud plaan rääkida kriitikutega ehk inimestega, kes teatrist kirjutavad. Mitu, kellele olen sellest rääkinud, ettepaneku teinud, on puigelnud, vaikinud, pole tahtnud rääkida.

Andres Keili kriitikukuulsus on pahatahtliku kriitiku kuulsus. Miskipärast ma ei uskunud, et Keil on niinimetatud raudteelaste perekonnast, vähese lugemusega nahktagis avantürist.

Loe edasi Andres Keil – teatrisse sisse kirjutatud →

Miks on nii, et kõige rohkem ostetakse Toomas Anni plaate, lemmikansambliks on ikka Meie mees… ja kui on vaja valida läbi aegade parim laul, valib rahvas Tõnis Mägi laulu Koit? Palju õnne Tõnis. Panen siia intevjuu, mis ilmus Maalehes, siis kui Tõnis sai Kuuskümmend. Pilt on tehtud 13.mail 2009, Von Krahli teatris .

20.11.2008 Margus Mikomägi

“On sisemine kompassinõel, mis sind suunab. Kas siis õigele või ka valele teele. On tuhandeid võimalusi, kuhu poole minna,” tunnistab Tõnis Mägi, kes ei usu juhustesse inimese elus.

Sellesuvises teatrietenduses “Ruja” mängis Tõnis Mägi pisikese rollisutsu talle omaselt märgiliseks ja suureks.

Ühes Mustamäe trepikojas istub vana parm ja rögiseb. Igavene sinine esmaspäev. Mägi mängitud mees ilmselt ei tea, kas on hommik või õhtu. Temast tormavad mööda noored ja andekad rujamehed. Katusele tahavad.

See, kuidas Mäks ütleb: “Oi, oi, sul on kitarre – oled muusikamees, kunstnik, artist,” on pisike erinevate intonatsioonide tulevärk. Lühikeses lauses on kõike: pühalikkusest irooniani ja inimese elu traagikani.

Dialoogis noorte ja andekatega ristub ühe vana ja andeka, kulunud, aga kogenud mehe tee: “Kas rühmata andele või anduda rühmale? Vaat see on küsimus, muusikamees.”

Noored enesekindlad sekeldavad siis vahele, kuni Mägi mängitud mees käratab: “Kurat, kas te tahate, et ma laulan või?”

Ja see, kuidas elust räsit tüüp laulab Juhan Viidingu teksti “võõra naise valges kapis on mustal luigel pime…”, on miskitpidi kutse mõistusele ja mõistmisele, et “heldus, päike on loojas”.

Ükskõik kes teine ja kui mõjuvalt ka oleks seda laulu laulnud ja osa teinud, ei oleks see esitus saanud haakuda Tõnise enda “Koiduga” laulupeol, saatjaks ühendkoorid. Siin oli seos kõiksusega ja üksikinimese saatusega.

Loe edasi Tõnis Mägi: Olen suhteliselt pimedana läinud õiget teed →

On kevad aastal 2006. On mai. Istume Anu Lambiga Linnateatri lavaaugu terrassil. Kõrval joob kohvi oma elu esimest lavastust tegev näitleja Indrek Sammul. Lavastuse autor on Jaan Tätte. Näidendi nimi on “Kaev”. Linnateatri lavaauk on kaev. Kajakad karjuvad kauguses.

Loe edasi Anu Lamp – pausidesse kantud kõnekus →

See jutuajamine on aetud kaks aastat tagasi ja ilmus teatrikülgedel 2007. aasta aprilli alguses. Mõte see lugu siia riputada tuli seoses sellega, et tükk aega on tunne, et oleks vaja sinuga rääkida. Või oleks vaja, et sa kirjutaksid, ajast!

Margus Mikomägi

Teatriloolane Reet Neimar kuulub nende inimeste vähesesse ossa, kellega ei pea päev päeva kõrval kõrvuti istuma teatris või töölaua taga, et tunda osadust. Temaga üle aastate silmast silma kohtudes on tunne, nagu jätkaksime eile kell pool kuus poolelt sõnalt katkenud juttu. Ja jutt on loomulikult teatrist…

…huvitav, miks kõik Vanemuisest rääkides korrutavad ainult Kaljujärve nime? Miks seal kõrval kogu aeg ei vilgu ka Tommingas? Miks üks on üldtuntud ja miks teine ei ole nii tähele pandud? Justkui on, aga ei ole ikka ka.

Panin diktofoni käima kohe pärast vastastikust südamlikku „tere“. Soovitan oma heale õpetajale lugeda aasta tagasi Teatrikülgedes ilmunud intervjuud Aivar Tommingaga. Kes muu hulgas ütleb: “Tallinnas, ma tean, Vanemuise teatrit eriti ei aktsepteerita. On inimesi, kelle jaoks see, mis väljaspool Tallinnat, pole üldse mitte midagi.“ Samas intervjuus ütleb Tommingas paaril korral, et ta tahaks teha teatrit koos Elmo Nüganeniga. Siis ta veel ei teadnud, et teeb aasta pärast Aarne Üksküla mantlipärijana Maurust Nüganeni lavastuses „Tõde ja õigus. Teine osa.“

Kas näitlejate tase on Eestis alla käinud?

Väga heas elueas, kus esimesed katsed on tehtud, esimene varu on ära raisatud ja uus kiht juba on kogunenud, selles keskmises elueas on meil ikka väga palju meisterlikke, häid näitlejaid. Ma ei ütleks, et näitleja tase on alla läinud. Kuid näitleja pannakse mõnikord lavastuse struktuuri ja mängureeglite kaudu olukorda, kus tal pole võimalustki tervikinimest luua. Seda ei taotletagi.

Vaataja on aga õpetatud vaatama kiirtempos vahelduvat vaatemängu. Ta ei oskagi, ei maldagi haarata näiteks kogu keerukat, mitmemõõtmelist lavastustervikut “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“ .

Loe edasi Reet Neimar: Näitlejast jääb järele vaid legend. Või ei midagi →