Märt Meos Raplas. Foto Siim Solman

Ühendus R.A.A.A.M. loodi 24. aprillil, aastal 2000. Kümne aasta jooksul on ühe mehe algatusel vaatajate ette jõudnud 22 Eesti algupärast näidendit. Saage tuttavaks, see mees on Märt Meos.

Ma juba pikemat aega olen mõelnud, et tänases maailmas ei ole võimalik ellu jääda, kui oled täiskasvanud, vaimukas, maitsekas ja haritud produtsent, kirjastaja, mänedzer, kuraator, inimene, kes lisaks loomingulisusele peab müüma.

„Ega ma mingi arg ei ole,“ ütleb Märt Meos.

Kümme aastat erinevaid edukaid teatriprojekte on välja mõeldud mehe kodus, kunagise Udriku mõisniku kirjutuslaua taga. Märt on Udrikult pärit ja mina olen temaga seal, ta lapsepõlvekodus, 20 aastat tagasi seenel käinud. Mitu korda.

Märti seenelkäigu meeldetuletamine väga rääkima ei meelita.

Näed, seenelkäigud, Udriku mets ja mõis on meeles seoses sinuga ja tee, mis tahad, seda, mis osi sa tollal Rakvere teatris mängisid, ei mäleta.

Muidugi, segane aeg oli. Üheksakümnendate algus, teater ei olnud siis tähtis. Inimesi erutas enam see, mis tänavatel sündis. Energia läks sinna.

Mäletad, kuidas meil miskis proovis tala alla kukkus raginal, teatri katus paistis läbi, nii et võis tähti vaadata. Proovi tehti, joped seljas, Vargamäele mängima sõitmiseks klapiti bensiiniraha kokku ja nuputati, kust seda saab. Peeter Jakobi püüdis oma kiilakat soojendada, pani soki pähe, sest ei pidanud sobilikuks laval mütsiga olla.

Ma arvan, et teatris inimesed ei olnud ka siis saamatud.

Loe edasi Märt Meos: „Kus algab mugavus, seal lõpeb areng“ →

Ott Karulin, Katri Aaslav -Tepandi ja Tiit Palu.

Eesti Teatri Agentuur korraldas 29.-30. oktoobril Vanalinna
Hariduskolleegiumis kõnekoosoleku ja töötoad teemal “teater I väärtus”. Iseendast, seal sündinust ja Teatriagentuurist kõneleb selle juht, Ott Karulin.

Esimesel päeval  kõnelesid:

Nelli Jung – „Väärtused ja ühiskond“.
Anneli Saro – „Teatri potensiaalsed väärtused“.
Luule Epner – „Omadramaturgia kui väärtus ja väärtused omadramaturgias: pilk teatrikukku“.
Egge Kulbok – „Eesti kultuuripoliitika – Pätsist Palmaruni“
Jorma Sarv „ Väärtustest ja hoiakutest kultuurivaldkonna arengukavade koostamisel“
Jaak Allik – „Eesti riigi teatripoliitika; kuidas ta tekkis ja mis temast on saanud“
Ott Karulin – „Eesti riigi ootused teatritele: kust need leiab, mis need on ja miks neid vaja on“
Ingo Normet – „Teater ja põhiseadus“

Arutelud ettekannete põhjal.

Teise päeva töötoad :

Mitmekesisus kui väärtus: juhtis Kaarel Oja
Avatus kui väärtus: juhtis Joonas tartu
Identiteet kui väärtus: juhtis Tiit Palu
Areng kui väärtus: juhtis Katri Aaslav Tepandi
Inimsus kui väärtus: juhtis Andres Noormets

Ott, mida tuleks su arvates teha kohe, et kahel päeval kõneldu ei jääks sõnadeks paberil?

Kõik osalejad peaksid neid mõtteid edasi rääkima ja mitte lootma, et keegi teine, näiteks agentuur, nüüd midagi ette võtaks. Tuleb neist teemadest kõva häälega edasi rääkida ja nad pidevalt päevakorral hoida, siis tekib ka otsustajatel vajadus nendega tegeleda.

Loe edasi Eesti teatris vohab rahvusromantiline paradigma →

Peeter Volkonski ja professor Ülo Vooglaiu hobune.

Peeter Volkonski tõlgib seitsmendat William  Shakespeare`i näidendit. Esimene oli 1998. aastal tõlgitud „Kaheteistkümnes öö“.
Täpselt 24 tundi pärast me tõlkimisejuttu helistab Peeter Volkonski: „Üks väike nüanss tõlkimise juures. Ma pean jälgima värsijalga. See on Shakespeare´i puhul jamb. Tatatatata, tatatata tata. Nii. Mida see tähendab? See tähendab, et esimene silp on rõhutu. Ma pean otsima – kuidas sulle seletada, ühesilbilisi sõnu, mida üritan jätta mitte värsirea lõppu, vaid säilitada neid värsirea alguseks.
Kui on sõna “sirp”, siis ma proovin ta jätta mitte värsirea lõppu, vaid järgmise värsirea algusesse. Vaat see on niisugune vigurivärk tõlkimise juures. Minu meelest see on tähtis informatsioon.
Ma praegu olen (Siin peab nüüd ütlema, et Peeter Volkonski tõlgib hetkel seitsmendat Shakespeare´i näidendit „Veneetsia kaupmees“ – MM.) kohutavalt huvitava koha juures. Kuidas? Tal on seal niisugune nali… Ütlen sulle ära asja mõtte: „Kui mina kuuleksin, et tuuled on niivõrd pahasti pöördunud, et mul laevad võivad hukka saada, siis mul tuleks palavik, mille tagajärjel minu külm hingeõhk teeks supi külmaks.“ See on nüüd mõte, mis tuleb kolme, õieti kahte ja poolde värsiritta seada nii, et oleks arusaadav ja et samas oleks naljakas.

Loe edasi Peeter Volkonski tõlgib Shakespeare`i näidendites ka tärne →

Urmas Lennuk on Rakvere teatri selle suve tüki “Kadunud tsirkus” autor.

Urmas, kuidas sündis näidend “Kadunud tsirkus”?

Lühidalt – arvuti taga ja öösiti. Pikemalt – Üllar kõneles kunagi loomenõukogus, et Bonzol ja Tõnis Mägil on selline kummaline mõte. Kõigile tundus huvitav, saime kokku, kõnelesime ja siis hakkas asi liikuma. Kirjutasin veidi, arutasime, siis kirjutasin veel veidi ja arutasime uuesti. Siis kirjutasin esialgse variandi lõpuni. Esimeses proovis vaatasime algse teksti kriitiliselt üle ja siis kirjutasin veel mõned ööd seda ümber. Nüüd on Üllar trupiga seda veel edasi arendanud. Seega – näidend on sündinud minu jaoks tavatult laias koostöös.

Kui sa kirjutad lavalugu? Kas saad siis lahti mõttest, mõtetest, kuidas seda lavastada või et mismoodi lugu võiks laval välja näha?

Enam ei mõtle, kuidas seda laval teha. Kui on tarvis, et näitlejad hõljuksid õhupallidena taevasse, siis panen selle ka nõnda kirja. Lavaruumile ette mõtlemine pidurdab minu jaoks tekstiloomet. Tekst peaks minu arusaamises olema algselt vaba piirangutest. Pole ju mõtet minna kalale ja loota, et püüad alamõõdulise ahvena. Kui juba kodust välja on mindud, siis ikka kümnekilost haugi püüdma.

Loe edasi Urmas Lennuk: “Elama tuleb hakata kohe” →

Mikk Jürjens 1. mail 2010. aastal Rapla vanas seltsimajas, mis täna kannab kultuurikeskuse nime: „ Tead, siin Raplas olles saad aru, et kõik, mis sa mujal olles mõelnud oled, loksub paika.“.

On pisut kahju, et kaks aastat tagasi suvel plaanitud jutuajamine sellel kevadel lavakooli lõpetava Mikk Jürjensiga noore mehe kiire aja pärast ära jäi. Oleks saanud muutumist märgata nüüd. Eesti teatrimaastikule on sisenemas taas üks noor, loomingulistele noortele omaselt ja tõsiseltvõetavalt ideaalidesse uskuv näitleja.

Sa läksid Raplast neli aastat tagasi Tallinna lavakooli õppima. Näitlejaks. Mitu korda sa selle aja jooksul jõudsid mõelda, et äkki see ei ole ikka minu koht?

Meil koolis käib praegu uue kursuse vastuvõtt. Vaadates katsetele tulnuid, tuleb meelde see tunne, mis oli, kui ise sisse astusin. See närv on kõigil väga sarnane. Kogu maailm on selle närviga kaasas. Kui sisse sain, siis see tunne jäi. Väga tugev tõstetud seisund kestis poolteist-kaks aastat. Kõik oli koolis uus, kõik ained, erialatunnid, õpetajad… Lisaks oled õnnelik, et saad teha seda, mida tahad.

Siis, kui hakkasime juba tükke tegema, miski muutus. See oli järgmine tase. Uued mõtted tulid. Ka see, et äkki ma pole õiges kohas. Oli pettumusi. See milleski pettumine käis kõrvuti suure õnnetunde ja teadmisega, et olen väga õiges kohas.

Läbi diplomilavastuste, mis oli selle aja kronoloogiline telg, on olnud tunded väga kõikuvad.

Loe edasi Mikk Jürjens: „Ma usun meeletult armastusse!“ →

Jüri Sillart enne tudengifilmide esilinastust.              Pildi tegi Viio Aitsam.

Seitse aasta tagasi ütles Jüri Sillart, vastates küsimusele, kas ta peab end operaatoriks, režissööriks või filmipedagoogiks, et on siiruviiruline. Täna ei ole mees, kes tookord filmi kohta ütles, et „hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“, oma siiruviirulisi värve kaotanud.

Jüri Sillart on filmitegemist õpetanud 1993. aastast, viis aastat tagasi muutus kooli nimi ja tuli juurde raha. Jüri Sillarti tiitel Balti filmi ja meediakoolis on filmikunsti professor.

Kui ma oleks noor, siis ma täna tahaks tulla õppima filmitegemist te kooli, sinu käe alla. See, mida teete, tundub ahvatlevalt vaimne ja natuke salapärane.

Mina olen koolis sees, eks sina näed Raplast paremini. Neid, kes meie kooli lõpetavad, ootab ees väga raske elu. Filmitegija elu, kui ta tõesti filmi teeb, on väga raske. Tema elutee on täis Sosnovski karuputkesid. Mõni karikakar seal tee ääres ikka kasvab ka, aga karuohakaid on rohkem.

Vaimsus, jah. Nüüd ma lähen suureliseks.

Mine jah.

Lähen. Me püüame selgeks teha, sisse istutada ja nakatada tudengeid filmi püha vaimuga. See kõlab väga ilusti.

Loe edasi Filmikunst on sündinud laadaplatsil →