Armastus ja sõda

Tartus Vanemuiseses esietendunud Avtandil Varsimashvili näidendi „Armastab, armastab, armastab“ teeb muuhulgas eriliseks see, et armastuse dramaturgiliseks vastandpooluseks ei ole vihkamine. On hoopis sõda, mis lõhub. Ja sõdima inimene inimese vastu satuvad, sunnitakse enamasti need, kes ei vihka. Ei vihka kedagi, ega midagi, on hoopis eas kus neid kannab armastus. Kõige valusamalt saavad sõjas pihta need, kellesse see sõda mingil moel ei peaks puutuma. Need keda sõda ei peaks puudutama.

Selles loos ja ma siin rõhutaks nii teksti kui selle me tavalisest tearipildist erinevat interpretatsiooni, lavastust Tartu Sadamateatri laval, on valu sees. Valu maailma lõhkuva hullumeelsuse pärast.

Avtandil Varsimashvili. Pildistas Andres Keil

Absoluutse muusikalise kuulmisega Gruusia lavastaja Avtandil Varsimashvili teeb teatrit sellepärast, et ta teisiti ei saa. Teeb selleks, et inimesed leiaksid oma sisemise vabaduse. Tema poeg sõdis viimases Gruusia vene sõjas. Oma mõistmise ja valu on lavastaja kirjutanud ja lavastanud sisse ka Vanemuise teatris esietendunud lavastusse „Armastab, armastab, armastab“.

Avtandil Varsimashvili, lisaks teie paljudele töödele ja tegemistele on teil Tbilisis erateater, mille nimi on rõhutatult Vaba Teater.

Me alustades ei olnud repertuaariteater. Läks aga nii, et nüüd mängime iga päev. Esmaspäev, jah, on puhkepäev. Kõikide reitingute järgi on see teater üks kõige populaarsemaid Gruusias. Me reisime palju, mängime eri maades, erinevatel festivalidel. Ka Gruusias ei mängi me vaid Tbilisis, statsionaaris, vaid teeme külalisetendusi.

Vaba Teater ei ole KOMMERTS-teater, on ART-teater. Me ei tee ka etendusi spetsiaalselt festivalide jaoks nagu vahel kombeks.

Loe edasi Avtandil Varsimashvili: Näitleja jääb ellu ainult teatris →

Tiit Aleksejev püüab kirjutades mõista, aega ja inimesi, poolt valimata. Jänedal mängitakse tema näidendit „Imede aasta“.

Lugu ilmus Maalehes. Pildistas Bianca Mikovitš.

Tean, et käisite eile veel kord Jänedal oma näidendi “Imede aasta” lavastust vaatamas. Kuidas te oma näidendit vaatate ‒ ratsionaalselt, emotsionaalselt…? Ükskõik ju ei ole, kui ikka uuesti vaatate.

Oma teksti kuulamine ei ole üldsegi meeldiv. Tundub kuidagi nõrk. Ja siis sa ei saa aru, kas ta ongi nõrk või ei suuda sa objektiivselt hinnata. Väga üksikutel hetkedel on tunne, et jah, see lõik sai nüüd küll hea. Aga ma ei ole ka väga palju kirjutanud. Võib-olla läheb edaspidi kergemaks. Õnnetunne suureneb või nii.

Kuidas “Imede aasta” sündis?

Lavastaja Madis Kalmet tellis selle näidendi. Ütles, et kirjuta nii, nagu tuleb, küll ma ise sõelun ja tiheduse üles otsin. Mina vastasin, et sobib, ja kirjutasingi nii, nagu tuli. Ent siis selgus, et Kalmet polnudki sealt suurt midagi välja jätnud. Küsisin, et kuidas siis nii, oli ju kokkulepe? Tema vastas, et võta rahulikult, näitlejad on head ja mängivad välja. Mis siin autoril enam seletada.

Nõnda, et teid ei oleks häirinud, kui lavastaja ja näitlejad teie kirjutatut pehmelt öeldes interpreteerinud oleks?

Ma usaldan Madist. Meie koostöö “Leegionäridega” oli niivõrd hea, et see usaldus on läbiv. See kõik ongi kahepoolne. Mulle meeldib “Imede aastas” kõige rohkem stseen, kus mul ei ole mingit osa. See on koht, kus Tom veab seina vastu asetatud uksele söega ringi ja paus kannab. See on võimas, võin seda öelda, kuna tegu on lavastaja leiuga. Kaasa mängib ka uks, mis on Saksa poolel sõdinud poiste järel kinni langenud. See on mingis mõttes kodumaatuse, kodumaast ilma jäämise uks, mis ei vii enam kuhugi. Lavastaja ja näitlejad loovad hästi huvitava sümboli. Sõnadega ei saakski seda nii hästi edasi anda.

Loe edasi Tiit Aleksejev sõjast ja rahust, soovist mõista →

Kahekõne.                                                                      Pildi tegi Sven Arbet

Lugu ilmus Maalehes.

Me oleme Rakvere teatri näitleja Tarvo Sõmeriga tunnikese juttu ajanud ja mõte toppab. Fotograaf Sven märkab seda ja kutsub Tarvo Jäneda lossi tahatreppidele pildistama. Tarvo on Jäneda etenduses leegionär Juss, suurtalu pärija. Lugu, mida Pullitallis mängitakse, on “Imede aasta”.

Juss seal ühes stseenis peab sellise kõne: “Aga mina ütlen: minge perse, uhked ratsamehed!… Mis teil viga isamaast rääkida! Võite selle koos muu klamotiga seljakotti pakkida ja viuhh svenssonite juurde punuda! Või siis jänkide juurde… kes vankadele saapaid tallutavad. Seate ennast sisse ja olete õiged mehed pealegi! Oma jätkusõja rügemendi ja välgupolgu pläraga…(Paus.) Aga minul on talu! Talu! Põld, mets, loomad… (Nuuksatab.) Mis ma kihutan loomad metsa või? Panen laudale tule otsa? (Paus.) Mina jään siia. Keegi peab jääma. /—/”.

Kas lavastaja soovil või oma sisetunde ajel komistab Tarvo mängitud Juss oma kirgliku paatoslikuks läinud jutu keskel Saksa seljakoti otsa, võtab toone maha ja jätkab nii, et seda kõike on saalis valus kuulata.

Meie tänase loo peategelane on niisiis pildistamas ja mina Jäneda lossi Idatrepil nõutu. Nad tulevad tagasi ja Tarvo räägib Svenile Hamletist. “Ma olen oma Hamleti ära teinud. Kui 18 aastat tagasi augustis Rakvere teatrisse tulime, mängisime “Shakespeare kogutud teoseid”. Seal terve teise vaatuse mängisin Hamletit. Nõnda, et minu Hamlet on tehtud…”

Mina küsin (ja hiljem diktofonist kuulen, kuidas mu hääl väriseb): On sul juhtunud, et tekst läheb laval etendusel meelest ära?

No ikka.

Kas oled nii ka teinud, et siis läheb tegevus edasi ja siis kusagil tuleb tekst meelde ja võtad tagasi?

(Paraja muigega) Ei, ma nii küll pole öelnud, et oo, tekst tuli meelde. On igatmoodi. Räägid oma sõnadega. Vahel on nii, et tekst lõigatakse nagu katki. Või mingi selline hetk, et isegi ei saa aru, et nüüd on sinu kord. Harva küll, aga on ette tulnud.

Enamasti sellistel puhkudel tead, et on sinu tekst ja ei meenu, aga vahel partnerid lähevad närvi, sina mitte, sest arvad, et nii peabki olema. Mõnikord sigineb lavale vaikus. Mõtled, et miks, et äkki ongi minu tekst… Neli repliiki edasi saad aru, et oled selle ütlemata jätnud. Ma ei lähe väga närvi sellest. Võiks ju minna, sest siis äkki tuleks lahendus kiiremini. Aju hakkaks kiiremini tööle. Kui ei lähe närvi, siis seisadki nagu post ja ootad.

Loe edasi Tarvo Sõmer (TS) – duubel kaks →

Fotod tegi Viio Aitsam. Intervjuu ilmus Maalehes.

Umbes-täpselt kümme aastat tagasi lõpetas Märt Avandi (33) lavaka. Viimased kuus aastat on ta olnud Eesti Draamateatri näitleja. Nüüd on ta otsustanud valida vabakutselise elu.

Juba 2009. aastal on Märdi ema Irja poja kohta öelnud, et poeg on muutunud. „Ei hooli enam nii palju sellest, mis teised temast arvavad, vaid on kontsentreerunud suuremale. Temas on nüüd rohkem julgust. Otsustusjulgust ja vastutamise julgust.“

Jah.

Koldits võtab kursuse. On aeg… Kümme aastat on teatrit tehtud.

Mart Koldits on su kursakaaslane?

Jah.

Kuidas see aeg on sinuga käitunud? Kas sa tänaste teadmistega astuksid Kolditsa kursusele näitlejaks õppima?

Tema kursusele küll, kõikide meeste kursusele võib-olla ei astuks. Kolditsa kursusele astuksin lausa hea meelega. Olen mõelnud, et nendel noortel veab kohe kindlasti. Muidugi ma kümme aastat tagasi ei oleks osanud seda nõnda öelda ega mõelda. Minu arusaam teatrist on muutunud ikka kõvasti. Seda mitte nii väga ajapikku, kümne aasta jooksul, vaid just viimase paari-kolme aastaga.

Teatrist arusaam on väga tihedalt ja paratamatult seotud arusaamaga elust. Teatritegemine ja suhtumine elusse on seotud, käivad käsikäes. Neid ei saa eraldi võtta. Nagunii.

Loe edasi Märt Avandi ehk mida aeg inimesega teeb →

Eliisa, Kristiina ja Ly.

Lugu ilumus ajalehes KesKus.

Rapla targad – Ly Ehin, Ehini tüdrukute (Piret, Krstiina, Eliisa) ema, ja Valter Uusberg, Uusbergi poiste (Andero, Uku, Pärt) isa räägivad meelemuljeid laulupeost ja loomingust.

Eesoleval laulupeol esitavad koorid muu hulgas Andres, Ly, Piret ja Kristiina Ehini luuletustele loodud laule. Ettekandmisele tuleb helilooja Pärt Uusbergi kolm koorilaulu, esitajaiks mudilaskoorid, segakoorid ja meeskoorid.

Loe edasi Täiskasvanuid ühendab puudutav aeg. Meelemulje →

Elina Reinold Tapa jaamas, lavastuse “Viirastuste vaksal proovis.               Foto: Viio Aitsam

Lugu ilmus Maalehes 2011.aastal.

Näitleja Elina Reinold ütleb, et lavastus “Antigone” mõjus Iraanis, Teheranis nagu “Vaikuse vallamaja” kunagi Eestis.

Loen enne Elina Reinoldiga kohtumist äsjaostetud Milan Kundera raamatu “Veidrad armastuslood” tagakaanelt, et autor leidis neid lugusid kirjutades “iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenda elule”. Näitleja Elina on 20. veebruaril 2011 toimunud teatrifestivali Fadjr lõputseremoonial tunnistatud parimaks naisnäitlejaks nimitegelase rolli eest R.A.A.A.M.-i lavastuses “Antigone”. Kirjutan raamatu tahakaanele hulga küsimusi. Elina tuleb ja tuba saab elektrisinist energiat täis. Vaatame teineteist. (Paus kannab.)

Loe edasi Näitlejaks olemise talumatu kergus →