Jakuudi lavastaja Sergei Potapov räägib Viinistus mere ääres Eestist ja oma tööst lavastusega „Libahunt“. Kohe on algamas selle lavastuse teine etendus.
Sergei Potapov on mulle varem öelnud, et vaatab võimalusel oma lavastusi, jälgib publiku reaktsioone ja sätib selle järgi tehtut täpsemaks. Oma „Libahunti“ näeb ta Eestis kolm korda.

Mõne päeva pärast sa sõidad tagasi pea 10 000 kilomeetri kaugusel asuvasse koju Jakutskis. Mis sind Eestis üllatas?
(Sergei ei vasta, vaatab merele. Ma proovin ta vaikimist, seda pausi mitme küsimusevariandiga lõhkuda, aga paus ja vaatamine kestavad. Kuni küsin hoopis uue küsimuse.)

Sa siia lavastama tulles kartsid?
Muidugi ma kartsin. Kartsin oma kujutlustes kohtumist kinnise, oma tunnetes tagasihoitud rahvaga. Tuli välja, et see tunnete tagasihoidlikkus on teis olemas. Sain teada, et eestlased avanevad näitlejaid aplausiga tänades. Loe edasi Kitzbergi „Libahunt“ on mõistetav kõikjal, kus elavad hundid →

Sergei Potapov

Pildistas: Mats Õun

•Lavastaja ja režissöör Sahha vabariigist
•Sündis jakuudi külas 1975. aastal; saab jaanipäeval (Eestis olles) 40-aastaseks.
•Vanaisa oli šamaan, isa on ökonomist-raamatupidaja, ema jakuudi keele ja kirjanduse õpetaja.
•Tal on kaks last, poeg ja tütar, mõlemad suhtlevad sahha keeles.
•Töötab Jakutski akadeemilises draamateatris lavastajana. On olnud ka selle teatri näitleja, peanäitejuht. Näitlejaks õppis Jakutskis, lavastajaks Moskvas.
•Ütleb end armastavat oma lavastusi nagu lapsi. Jälgib nende kasvamist, täiskasvanuks saamist ja vananemistki. Armastab vaadata oma lavastusi koos publikuga, et siis publiku reaktsiooni järgi neid kohendada. Lavastusi on teinud üle kolmekümmne. Lisaks filmid.
•On õpetanud teatrikoolis, kuid katkestas selle töö, sest tundis, et annab endast rohkem kui tagasi saab. Unistab uuest näitlejate põlvkonnast, kes ei ole enam mõjutatud nõukogude ja vene teatrikooli traditsioonidest. Kavatseb võtta teatrikoolis oma kursuse ja noori selles suunas õpetama hakata.
•Juhib tähelepanu kliima soojenemisele. Siberis sulab igikelts ja talved pole enam nii külmad. Ta lapsepõlve jääb aeg, mil talviti võis õhutemperatuur ka üle 60 miinuskraadi olla. Loe edasi „Libahunti“ lavastav jakuut: Võib-olla on see näidend teie rahvale hoiatuseks →

Tänapäeva psühholoogid mõõdavad emotsioone ja tunnistavad, et suur osa psüühikast toimib väljaspool teadvust.

Kohtusime psühholoogiadoktor Andero Uusbergiga Tartu ülikooli vanas kohvikus, mis nüüd Oleg Pissarenko käe all on Jazzmuusika klubi. Ses saab ühe euro eest hommikusööki. Mulle seal pööraselt meeldib ‒ nii eurone hommikusöök kui muusikavalik.
Ütlen kohe ära, et kohtuma läksin huviga teada saada, kuidas teater inimesteni jõuab, mis seaduspärad seal töötavad, aga me jutt läks kiiresti sinna, mismoodi üldse tänapäeval psühholoogid meid, inimesi uurivad. .

Siin on hea istuda. Kuidas psühholoogid seletavad sõna „meeleolu”?
Esimesena tuleb pähe, et meeleolu ei ole sama, mis emotsioon. Emotsioonil on alati mingi objekt, mis teda põhjustab, ta on alati reaktsioon millelegi. Meeleolul on olemas samad komponendid, mis tekitavad emotsiooni, aga need ei ole nii selgelt mingi objektiga seotud.

Äkki tood mõne näite?
Hirmu ja ärevust emotsioonina tekitab näiteks see, et mõtled raske vestluse peale ülehomme hommikul. Sa tead, miks hirmu tunned.
Ärevus meeleoluna on seisund, kus paned keskkonnas tähele ohu märke. Pingetase ja vererõhk tõusevad, aga need kehalised sümptomid ei ole vähemalt teadvusele kättesaadavalt ühest asjast põhjustatud. Loe edasi Psühholoogiadoktor Andero Uusberg: aju tunneb vale ära →

Adolf Šapiro Linnateatris Madis Kõivu näidendi proovis. Haruldased fotod tegi näitleja Kalju Orro, kes ise kaasa mängib lavastuses.

Moskvas elav, tugevalt Baltikumi alusmüüriga ( Juhtis 30 aastat (1963-1993) Riia Noorsooteatrit. MM) lavastaja Adolf Šapiro teeb Linnateatris proove oma kaheksanda lavastusega Eestis. Neist esimene tuli lavale toonases Noorsooteatris 44 aastat tagasi.
Lavastaja ütleb, et seda, miks ta ikka naaseb Tallinna ja Eestisse, on raske sõnades väljendada, ilma et ei läheks võltsilt pateetiliseks. Otsustame siis, et ei lähe.
Mõni aasta tagasi Permis sain teada ja kuulda, et nõnda, nagu tema räägib Eesti näitlejatest (millise lugupidamise ja väärikusega!), ei räägi maailmas vist mitte keegi teine.
Alljärgnev jutt on aetud 16. mail 2015 Linnateatri proovisaalis pärast Madis Kõivu näidendi „Tagasitulek isa juurde” proovi.

See on teie kaheksas lavastus Eestis ja esimene materjal, mille on kirjutanud Eesti autor. Miks nii on läinud?
Olen mõelnud, et miks ma peaksin lavastama tekste, mida teie minust paremini tunnete ja teate. Mulle on pakutud ka, et lavastaksin näiteks Hispaanias Lope De Vega näidendi. Ikka olen ära öelnud. Mõelnud nii, et miks peaksin mina lavastama asju, mida kohapeal olijad paremini teavad.
Päris naljakas lugu juhtus paar aastat tagasi, kui lavastasin Hiinas Shanghais Tšehhovi „Onu Vanjat”. Pärast seda nemadki tegid ettepaneku, et kas ma ei lavastaks mõne nende näidendi. Naersin ja ütlesin „ei”.
Kui me hakkasime Elmo Nüganeniga rääkima mu uuest lavastusest Linnateatris, siis mõtlesin, mida teha. Ma Eestis lavastades olen ikka tahtnud valida midagi sellist, mis ei oleks enese kordamine. Nii olengi siin teinud väga erinevaid materjale ‒ Pirandello ja Turgenev, Tšehhov ja Brecht, Albee ja Tolstoi… Vaataja ei pea sinuga harjuma ja mu enda soov on lavastada uut, mitte korrata vana. Loe edasi Lavastaja Adolf Šapiro tagasitulek →