„Suu…re…pära….ne…i…me..li..ne naine!!” ütles Mikk Mikiveri Veršinin Ita Everi Mašale juba 1973. aastal. See on kõrvades ka nüüd, aastal 2016, kui Ita Ever saab 85.

Ma ikka kaua hoogu võtan, enne kui söandan Ita Everile helistada. Siis, kui jõuame kohtumise aja ja kohani, ütlen, et mul on aega siis, kui temal on aega, ja see on nii. Ita nimetab päeva ja kellaaja. Mina vastan korrapealt: jah, muidugi. Ita võtab teise tooni ja kamandab mind märkmikku otsima ja järele vaatama, kas mulle see aeg ikka sobib. Mängin kaasa, „otsin” märkmiku, vaatan järele ja kinnitan, et jah, kõik sobib.

Loe edasi Mällu maalitud for Ever ja lihtsalt Ita →

Haruldane on anne olla lavale astudes kättesaamatus kõrguses ja sealt alla astudes kahe jalaga maa peal vägagi. Selline anne on Ülle Kaljustel.
Me üsna pika jutuajamise lõpupoolel ütleb Ülle, et on mänginud mõttega, kuidas olla üksi Naissaare talves. Et tal oli maal tädi Elli, kes polnud kunagi elus Tallinnas käinud. Ja ilus lapsepõlv. Mõtlen, et nii elus saabki naine olla vaid siis, kui ta hoolib maast. Tema arutleb aga, et kui näitlemise värk kord lõpeb, siis läheb ta maale päriselt elma nagunii.
Me jutt jõudis sinna ka, kuidas Üllele meeldib maal olgu või dressides poes käia. Mina rääkisin talle Ülle Ullast, kes ei andnud oma 80. sünnipäeval televisoonile intervjuud, sest arvas, et on liiga vana ja kole, ükski ümberveenmise katse ei aidanud. „Meie emade koduses kasvatuses oli see sees. Poodi minnes värviti suus punaseks,” rääkis Ülle Kaljuste. „Mina katsun, kuidas saab kergemini ‒ tahan sulanduda massi. Aga seda hoolitsust on väga kena vaadata. Inimesed ootavad ja tahavad sind näha ka tänaval kui näitlejat.”
„Ma saan Ülle Ullast väga hästi aru. Ta on imeline naine, DAAM suurte tähtedega,” jätkas Ülle. „Kunagi tegi ta mulle märkuse ja õpetas kummardama nii, et ei näita publikule kukalt, vaid vaatad otse silma. Teised naeravad vahel ‒ pidin nüüd kummardama nagu baleriin.
Arvan, et sain oma nime just tema järgi. Minu algkooliajal oli meil klassis viis Üllet ja keskkooliklassis ka viis. Meie vanemate jaoks oli Ülle Ulla tohutult ilusa naise võrdkuju.” Loe edasi Ülle Kaljuste – matroon ja huligaan ja: muuseas ma armastan sind →

Enn Põldroos (1933)- maalikunstnik, kes on oma elus näinud ka Konstantin Pätsi, kraamib 2016. aasta jaanuaris taskust välja nutitelefoni. Lööb seal lahti kaks pilti, mille on maalinud Tarvastu valla inimestele kingituseks Mustla raamatukogu kinnimüüritud aknaid valgustama.
Viljandis, Enn Põldroosi iskliku kunstimuuseumi tagumise kaminatoa seinal on teiste seas maal „Neli ühejalalist põlvitamas“ . Maalil siis neli erinevat suurt jalatalda. Ja selleks, tundub, et vaataja üle ei mõtleks, vaid mõistaks, on suurema maali kohal ka pisike spikker, kus neli mustakuuemeest põlvitavad. Nelja peale on kuubede alt paistmas neli jalga. See pilt on maalitud 2013. aastal. Loe edasi Enn Põldroos: Igaüks saab õndsaks oma teed pidi →

Teatrisõduriks nimetab Lembit Ulfsak ennast ise. Kinokuningaks on tema tituleerinud vaatajad üle ilma. „Viimased aastad on mulle toonud palju huvitavat tööd. Aga… ega kogu aeg ka ei viitsi tööd teha. Molutada ka tahaks,” tunnistab maestro kusagil me ilma ja inimeste jutu lõpus.
Kohe, kui olin näinud filmi „Mandariinid”, tekkis soov küsida, kuidas sündis stseen, kus kolm eestlast lükkavad villise kuristikku ja arutavad, et ei plahvatanudki. Lõpuks nendivad, et see ei ole ju film.

Kuidas see stseen sündis teil? Kas oli stsenaariumi järgi täpselt paigas või improviseerisite?
Seda stseeni sai teha ainult ühe duubli, sest rohkem autosid ei olnud. Enamuse oli stsenarist kirja pannud. Seda, kuidas auto kukub, kas veereb õigesse kohta, võttis igaks juhuks mitu kaamerat. Oli vastutusrikas võte, sest kui auto oleks kivi taha kinni jäänud või liiga kaugele veerenud, oleks sellest sõltunud ka edasine dialoog. Ikka jalad värisesid, et kas saame ta õigesse kohta. Loe edasi Lembit Ulfsak ‒ teatris sõdur, kinos kindral →

Filmirežissöör Tanel Toom on kaheksa ja pool aastat oma elust veetnud Londonis. Inglise filmimaastik ei ole teda teinud peast välismaalaseks. 2018. aastaks peaks tema lavastajakäe all valmima 2,5 tundi kestev mängufilm, mis põhineb A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osal. Mõtted enne võtteid.
Loe edasi Tõde ja õigus on noore mehe käes ja peas →