Mõni päev tagasi seitsmekümne-aastaseks saanud David Vseviov esitleb reedel Kirjanike majas oma uut raamatut „Elulugu: kaks esimest nädalat”.

David Vseviov räägib, kuidas ta jaoks on keel nii oluline, et ta on pigem loobunud ettepanekutest esineda esseistlike sõnavõttudega, kui need ei ole eesti või vene keeles, mida ta valdab vabalt. „Ma tahan olla nüanssides täpne. Ma ei oska inglise keeles öelda Käsmu männid, kui mul on vaja kuulaja tuua Käsmu mändide alla. Inimesi ühendavad huvid, mitte väljanägemine. Kuna need huvid on maailmas, kus keel on oluline, siis see on määrav paratamatult,” ütleb ta.

Me oleme täna ja oleme ikka olnud sõltuvuses muust maailmast?

Nii see paraku on olnud läbi ajaloo. Ega me ju inimestena ka reeglina üksi hakkama ei saa. Miks meid vahetevahel pannakse proovile läbi üksinduse? Kõige hullem vanglakaristus on üksikkamber, vähemalt nii olen ma kuulnud. Miks need inimesed, kes tagantjärele on pälvinud pühaku tiitli, on lahkunud üksindusse? Need on kangelasteod, sest need ei ole meile üldiselt omased. Me oleme karjaviisilised elukad.

Mis riik on? Inimeste kooslus, mis baseerub kas mingile ruumile, kultuurile, mingitele arusaamadele… me ei tule üksi toime ka riikidena. Omaette teema on meie paiknemine tsivilisatsioonide piiril, kus kuuludes mittekuskile tähendab mitteeksisteerimist. Loe edasi David Vseviov: präänik hävitab kultuuri sama efektiivselt nagu piits →

28. märtsil, teatripäev, kutsus 2228.29. märtsil kutsus Juhan Ulfsak suuremaid ülesse kaitsma väikesi. Ta ütleb, et on üllatunud sellest, millisesse šokki on Eesti ühiskond ja ka kultuuriavalikkus viidud. Kuivõrd vähe on protesti olukorras, kus võim kipub inimesi administratiivselt represseerima.

Mõtlesin enne Juhan Ulfsakiga kohtumist, et teen talle pikka intervjuud pakkudes ülekohut. Tähelepanu ju tuleb tema mõneminutilisest ühiskonnakriitilisest sõnavõtust. Samas on mees teinud pikki ja omanäolisi lavastusi, näinud vaeva, loonud, ja ma pole pidanud vajalikuks sellest kõnelda.
Kui sellest mõttekäigust talle räägin, vastab ta: “See on arusaadav. Kunst, mida ma teen, ta polegi … no ütleme, et “Tõde ja õigust” ma pole lavastanud.” Tõest ja õigusest XXI sajandi Eestis aga räägime küll.
Kaks minu jaoks olulist detaili iseloomustamaks päeva kui juttu ajasime, enne kui päris lugu algab. Kui pärast jutuajamist Juhan Ulfsakiga Balti jaamas trammist väljun, tuleb mulle vastu ja teretab Taavi Eelmaa, Juhani sõber ja partner. Rongis arvutit avades loen esimesena uudist, et lavastaja Kirill Serebrennikov on Moskvas koduarestist vabastatud ja ta senine piirang on vahetatud linnast ja maalt väljasõidu keeluga.

Loe edasi JUHAN ULFSAK: kuidas on võimalik humanistlike väärtuste eest seistes midagi lõhestada? →

Kaks argipäeviti äriilmas tegutsevat edukat meest on teinud midagi esmapilgul tavatut: nad on otsustanud panustada raha ja aega, et nende õpetaja mõttemaailm oleks kõigile kättesaadav. Mis neid mehi käivitab ja tegutema paneb?

Sihtasutuse Ülo Vooglaiu mõttepärand* algatajad ja kaasasutajad, Ülo Vooglaiu õpilased Ivar Veskioja (34) ja Indrek Paal (43), kes raamatu „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” valmimisse on panustanud nii oma raha kui aega, räägivad, mis neid on käivitanud ning mis paneb ka edasi tegutsema, et Ülo mõttemaailma kättesaadavaks teha. Ivar tegeleb raamatupidamisäri ja tarkvaraarendusega, Indrek on tegev raudteevaldkonnas kaubaveo korraldamisega.

Sihtasutuse esimene pääsuke, raamat „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” tiraažiga 2000 eksemplari müüdi eraviisiliselt ja kadus kolme nädalaga lettidelt ilma igasuguse reklaamita.

Ma tahaks teha sellise üldistuse teie tegemiste pealt, et me riigis on tekkinud materiaalselt kindlustatud inimesed, kes on ära tundnud, et nüüd on aeg ühiskonnale midagi tagasi anda?

Ivar Veskioja (I.V.): Huvitav mõte. See tuletab meelde Peterburi akadeemiku Anatoly Zimichevi mõtteid, mida väidetavalt kasutas oma valimiskampaanias Bill Clinton. Ta kirjutab, et ühiskond ja selle liikmed paiknevad neljas kategoorias. Esimene on külluse kategooria, teine on headus, tähelepanu hakatakse pöörama ka ligimestele. Siis on ilu, hakatakse esteetikat ja harmooniat taotlema. Ja neljas kategooria on tõde. Vastavalt sellele, millises kategoorias etnos on, tuleb valimiskampaania sõnumeid väljastada. Kui vaadata Eesti valimiskampaaniaid, siis sellest esimesest – küllusest – kaugemale tihtipeale ei ole jõutud. Eeldatakse, et valijate enamus on huvitatud vaid küllusest ja soovivad sadat eurot juurde. Tõe kategooria puhul on inimese emotsionaalne värving madal, teadvuse reglementeeritus kõrge ja ta töötab sihipäraselt etnose edu nimel.

Sa, Indrek, kord ütlesid seepeale, kui ma imestasin, et rikas mees teeb õpetaja tarkuse jagamiseks sihtasutuse, et mõtled oma laste peale?

Indrek Paal (I.P.) Niimoodi ongi. Mul on kolm last. Siin on kaks tõde: ma ei ole nii rikas, et osta endale jalgpalliklubi, aga lastele paremat tulevikku luua ja selleks sihtasutus asutada, seda ma saan. Loe edasi Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud →

Me oleme kohe 55aastaseks meheks saava Jaan Tättega rääkinud mere ääres, sadamasillal, sauna ees ja purjekaga rahulikult loksudes. Nüüd siis lendavad Vilsandi ja Rapla vahel elektronkirjad. Meil mõlemal on aega mõelda.

Aastal 2014, ümberringi on Vilsandi.

Jaan, pole ammu rääkinud. Nägin sind vilksti koos Margitiga presidendi vastuvõtul. Kuidas Vilsandilt mandrile saite ja tagasi?

Sel aastal olid suured lootused, et tuleb karm talv ja nimekiri oli päris pikk, mida kõike autoga üle jää vedada, aga tegelikkuses tuli ainult paariks päevaks jää, mis napilt inimest kannab, ja nii sai korra jalgsi poes käidud ja oligi kõik. Nii et põhimõtteliselt olime kolm kuud vabatahtlikus koduvangistuses. Presidendi peole ragistasime väikese paadiga läbi 4-5 cm jää. Loe edasi Jaan Tätte päris mõte: „ – ükskord tuleb minna, kas olen valmis?” →

Imelikul moel ei ole ümberringi laiutava valimiskampaania põhiteemaks saanud looduse ehk siis elu säilimine maailmas ja Eestimaal. Omal moel, ilma igasuguse loosunglikkuseta räägib sellest Tartu Uues Teatris 2. märtsil esietenduv algupärand „Puumees”.

Tartus käib teatritegu, kus me Rene Liivamäega (35) oleme mõlemad esimest korda – tema lavastajana ja mina vanas eas näitlejana. Kõik käib ümber Puumehe, mis on ka näidendi pealkiri.

Rene on peale lavastamise ka „Puumehe” autor. Ta on Eesti teatriruumis tegelikult tegutsenud juba kümmekond aastat, aga teda tuntakse seni, vähemalt siseringides, hoopis valguskunstnikuna. Tema valguskujundus on muu hulgas Tartu Uue Teatri lavastus „Vanemuise biitlid”, Theatrumi „Joobnud” ja ka möödunud suvel Narvas Kreenholmi tehases mängitud „Kremli ööbikud”. Loe edasi Valgustaja Rene Liivamägi astub varjust välja →

„On naeruväärne, et kohalikud eesti inimesed, kes ei räägi korralikku inglise keelt, peavad ingliskeelseid loenguid tudengitele, kes ka ei räägi inglise keelt,“ ütleb Barbi Pilvre Eesti kõrgkoolides toimuva kohta.

Riigikogu liikme, sotsiaaldemokraat Barbi Pilvrega rääkides ei puuduta me

soolise võrdõiguslikkuse teemat, mis on selle 15 aastat

Ekspressi Areenis toimetanud naise kaubamärgiks saanud. Tagantjärele see isegi

üllatab mind, aga ju me siis kohtudes endid üsna võrdsetena tundsime ja sel alal

polnud meil midagi klattida.

2009. aastal kohalike volikogude valimistel kandideerinud Barbi Pilvre sai Pirita

halduskogusse, oli selle kogu esimees kuni aastani 2016.

„Poliitilise liivakastimängu tulemusena, Jüri Pihli osalusel mind sellelt kohalt taandati. Halduskogu esimehe kohad on ilma võimuta, aga kohalikus poliitikas käib nende ümber paras kemplus,” märgib Pilvre.

***

Miks sots? Loe edasi Barbi Pilvre: Keskmine ülikooli õppejõud on ületöötanud, teenib raha lisatööga või siis ongi hästi vaene →