Piret Rauk ja Peeter Tammearu. „Armastuse kirjad“. ANDY: „Mida tähendab see “need, kes on haua äärel?”“ MELISSA: „Ei! Palun! Pole vaja! Palun, ära tule! Ma olen ennast käest lasknud! Ma olen paks, ma olen kole, mu juuksed on katki!“. Foto: Aarne Mägi
Tere, Piret, Peeter (ja Jaak selle pildi all vasakus nurgas).
Ütlen kohe alguses ära, et te jutustatud lugu „laval“, see kuidas te seda tegite pani mind teiega koos sellele armastusele kaasatundma ja elama. Liigutas mõtteid. Seda sellepärast, et kui me skandaalidest rikutud inimesed, aru saavad, et siit uut nätakat ei tule, siis nad ehk kaugemale ei loegi. No, ärgu lugegu, aga seda lugu teatrisse vaatama võiksid ikka minna. Nii elus asi on see. Kokkusaamise lugu ja kokkusaamatuse oma. Nagu elus ja elus. Traagiline oma moodi. Isegi nii tundsin seal, et selline traagika, nagu te mängite ja pakute annab elule ilu.