Lugu ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.

5. juulil esietendub Jänedal Pulli tallis ühenduse R.A.A.A.M neljas lavastus siin, Tiit Aleksejevi uus näidend “Imede aasta”.

Heinz Valk rääkis hiljuti KUKU klubi raamatuesitlusel, kuidas kuuekümnendate alguses istusid klubi keldris ühe laua taga Teises maailmasõjas saksa mundrit kandnud ja vene mundrit kandnud kunstnikud ja võtsid sõbralikult viina. Ei olnud erand, et samas lauas istus KGB nuhk, kes kunstnikele räigeid Stalini anekdoote jutustas. Naerdi koos ja nuteti.

Samal esitlusel Mart Juure küsimusele: millal kirjute elusaatustega kunstnikkond KUKUs käimise järele jättis, vastas Heinz Valk, et kusagil üheksakümnendate algul, kui ruumide uued omanikud viina hinna kolmekordseks keevitasid.

Loe edasi Imede aasta, 1944‒2014 →

NO lavastuse fotod tegi Eneliis Semper

Lugu ilmus ajakirjas TMK.

„Muuseas: ma armastan sind” esietendus 6. märtsil 2014 Teatris NO99. Rapla linna naaberküladest pärit Priit Võigemast ja Vaiko Eplik mängisid oma loo. Muu hulgas oli tegu kummardusega luuletaja Andres Ehinile ja ta loomingule.

Lavastust mängiti kümme korda. Etendused olid ilma suure reklaamita välja müüdud. Ametliku statistika järgi oli vaatajaid 2020. Lavastuse juures olid abiks dramaturgid-lavastajad Ene-Liis Semper ja Lauri Lagle…

Ajuripatsi tilin

Läinud aasta lõpul nägin Permis, festivalil Režiiruum Hamburgi Thalia Teatri etendust „Kirsiaed“. Luk Perceval lavastas selle 2012. aastal. Lavastuses ootab kogu suguvõsa mõisaproua Ranevskaja surma. Et müüa suvilakruntideks maha maad ja majad ja kirsiaed. Saadud raha eest aga sõita tagasi Pariisi, kus näib käivat tõeline elu. Ka Ranevskaja tahab surra, aga enne on tal vaja tantsida viimane tants. Tantsida kõigiga, kes tema surma ootavad.

Ranevskaja lavastuses teebki seda, tantsib oma tantse, öeldes kõigile, kes tema surma ja sellest saadavat „kasu“ ootavad: „Muuseas, ma armastan teid“. Ja nii see on. Selle lavastuse Ranevskaja armastab kõiki oma veidraid sugulasi. Lavastuse lõppedes tantsib ta oma viimase tantsu – surmatantsu.

***

15. aprillil 2011, pärast Katariina Unti Kalahari bušmani naise Nisa loo esietendust Tallinnas, juhtusime koos Ehinitega koju Raplasse minema. Läbi linna, üle Toompea ja edasi rongiga. Siis Andres Ehin rääkis teatrist. Imetles Katariinat ja tema mängu intensiivsust. Rääkisime sellest, kuidas süda vastu peab selliste tunnetega, näitlejatel ja inimestel argieluski. Või kuidas ei pea.

Üks selle jutuajamise mõtteseoseid tuleb vahel küsimusena ikka meelde: Andres Ehin ütles oma suuremateks teatrielamusteks Jaan Toominga ja Evald Hermaküla kuuekümnendate lõpus – seitsmekümnedate alguses tehtud, Andrese tolsamal ajal nähtud etendusi. Mitte see ei üllatanud mind, vaid ta tõdemus: „Eks ma olin siis ka kõige paremas, vastuvõtlikumas eas.“

Andres Ehin paar päeva enne oma 70 sünnipäeva.

Loe edasi Muuseas ma armastab sind →

Mats Õuna fotod “Kassi” lavastusest on näha Eesti Draamateatri koduleheküljel http://www.draamateater.ee/kass-tulisel-plekk-katusel

Lugu ilmus ajalehes Postimee: http://www.postimees.ee/2832005/inimesed-kuumal-plekk-katusel

Inimene on palju rohkem „valmis“, kui tänasel arengu arendamise ajal võiks arvata.

Avan maa-aias kuuri ukse. Võtan õlakotist arvuti, plaanin kirjutada. Tennessee Williams kirjutas näidendi “Kass tulisel plekk-katusel” 1955. aastal USA-s. Minu sündimiseni ENSV-s jäi siis aasta. Õlakotte tollal vist veel ei olnud. Seljakotid olid. Ometi oli kogu etenduse jooksul tunne, et ma olen seda kõike mingil moel mõelnud, mida näen, ja suurt enamust tundeidki läbi elanud. Mitte laval, ikka elus.

Maale kirjutama lähen meelega, et pisutki olla samas seisus trupiga, kes mängib Laitses, mitte oma koduteatri laval. Tundlikud näitlejad on seal suurte kivide vahel. Olen kaugel arvamast, et kividel tundeid ei ole, et nemad ei ole elus. Kivid ei näita oma tundeid välja, erinevalt inimestest.

Loe edasi Kasse satub plekk-katuse kuuma ka täna →

See hetk, need hetked… Mu meelest lavastavadki head lavastajad sellisid hetki millest räägib “Igatsuse” tark kaunis naine Varja:

“Jah, muidugi … Ma lihtsalt oleksin tahtnud näha, kuidas Kolja rongilt maha astub ja ringi vaatab… no tead, see hetk, kui sa vaatad kedagi ja see inimene ei tea, et sa teda vaatad… need mõned sekundid, kui inimene on üksi, natuke teistsugune kui muidu, kaitsetu… Enne kui ta jälle riidepuu alla neelab…”.

Oskus taolisis hetki lavale panna on eriline ja alati vaimustav.

Elmoi Nüganen veidi enne kella nelja.    Foto: Viio Aitsam

Lugu ilmus Maalehes.

Tallinna Linnateatris esietendus William Boyde näidend „Igatsus“. Elmo Nüganeni lavastuse peategelaseks ongi stseenist stseeni ennast muutev igatsus.

Loe edasi Igatsuse varjundite tundeküllus →

Mõtlen headele inimestele Permis.

Mul on venelased kolmandal korrusel asuva korteri akna taga juba paar kuud. Sõna otseses mõttes. Ja me korteriühistu kaudu maksame selle eest, et nad seal oleksid. Ehitasid akende taha tellingud. Nüüd ronivad iga päev, puhkepäevadeta mööda raudseid redeleid. Kogu aeg koliseb.

Varahommikul panevad nad ka raadio mängima. Lemmikraadiojaam ei ole venekeelne. Kahju, et ei ole, on hoopis me oma kohalik kommertsjaam. Ma kunagi varem pole seda kuulanud. See on eesti kanal, aga lääne muusika. Reklaamid on ka ja kui räägitakse, siis hästi kiiresti, et tapeedile rohkem ruumi jääks. Kohalikkusest annab märku see, et vahel kutsutakse siinsele lauluplatsile Smilersi või Jaagup Kreemi kontserdile, kus külalisena ka mõni me kohalik ansambel kaasa teeb. Seal on ka miski mängud ‒ võitja saab tasuta sisse.

Loe edasi Moraalne lumpen ja venelane akna taga →

Hanereas on kaks hane otsustanud lennata kõrvuti. 

Linde pildistas: Viio Aitsam

Lugu ilmus Maalehes.

Kevadel tulevad Eestisse tagasi rändlinnud. Sellest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Tõsi, ma ei tea, kuidas sellega on linnades. Kumb tähtsam on, kas rändlindude, koduaia kuldnoka taastulemine näiteks või Eesti venekeelse elanikonna mõjutamiseks üleeuroopalise meediakanali loomine. Suurem riik kiusab väiksemat, suur vend ja väike vend, suur Peeter ja väike Peeter.

Lindude rändamine on igikestev. Rahvaste rändmine… eks nad on rännanud kogu aeg, aga mu vene sõber, siberlane ütleb, et Venemaalt pole kunagi nii palju inimesi välja rännanud. Isegi kommunistliku oktoobrirevolutisooni eel ja järel lahkus sellelt maalt vähem rahvast. Linnud tulevad koju tagasi, ilmselt on neil see teadmine tiivalöögis ja see on see, mis ei muutu. Venelased, kinnitab mu sõber, just haritud ja ka majanduslikult kindlustatumad lahkujad, ei pea plaani tagasi tulla. Nad lähevad jäädavalt.

Loe edasi Terroristid, separatistid rändlinnud ja valetajad →