Oskap Lutsu „Kapsapääst“(1910) on 2015. sügiseks saanud „Making of „Kapsapea““ ja sündis see Viljandi Ugala teatri kolme kuuga koduks ehitatud uues teatrimajas nimega UBB, ehk siis Ugala Black Boxs.
Ma kaua otsisin sõna millega iseloomustada nii uut teatrimaja kui selle uue avamiselavastust, arvan, et ses oli ärkamisaja vaimsus. Täpsemalt, neis tegijates inimestes ärkas ärkamisaja vaimsus ja usk kultuuriimesse. Esietenduse lõpus kus trupp ja lavastaja oleks võinud panna kõlama pisaraid kiskuva rahvalaulu või kõiki mõjutava marsi ütles pimedaks jääv muusikaõpetaja Tõnis Sägi Aarne Soro suu läbi midagi sellist, et maakera liigub kogu aeg, aga me ei tunne seda. See oli üsna ootamatu, nii isegi, et ma ei pannud tähele või äkki selles polnudki näitleja intonatsiooni, mis vaataja peas liikuvatele mõtetele vahel suuna annab… kas selles lauses oli kahetsus, et me ei märka, või etteheide, äkki hoopis see, et me ei peagi igal hetkel märkama märkamatut, mis elule mõtte annab. Mine tea, mis see oli, aga see oli tähtis, mu jaoks ka Ugala teatrit kui kultuurinähtust iseloomustav. Loe edasi Kapsapea meikimine Vijandi Ugalas →

Või hoopis oleme meie kaotanud kuulmise? Üha keerulisem on me tähelepanu köita. Jälgisin ennast ühel argipäevaõhtul Tallinnas. Istusin Vabaduse platsil ja tegin aega parajaks. Inimesed tulid töölt. Olen ammu märganud, et linnasid iseloomustavas müras on ka „ülemhelid”. Usun, et kui jälgida, saaks isegi mingi korrapärasuse kihutavate operatiivautode ohusignaalidest, mis korduvad ja korduvad. Me kuuleme neid, aga tähelepanu enamasti ei pööra. See ei puuduta meid.
Selle jutu peale meenub mulle ikka Eesti muinasjutt karjapoisist, kes appi hüüdis, et hunt on karjas. Kui paar korda inimesed appi jooksid ja hunti polnud, jätsid nad sellel korral, kui hunt tõepoolest kohal oli, lihtsalt tulemata.
Me armastame kõike, kapsasuppi, oma naist ja rah(a)u. Me vihkame kõike, herilasi, silmakirjalikkust ja sõda.
Paljusid unustatud sõnu saab seletada, seda võib ka tõlkimiseks nimetada. Lapsele või lapselapsele õhtul muinasjuttu lugedes tuleb ikka seletada, mida piimapukk tähendab, ja seda, kuidas on võimalik virmalisi vehklemas käia. Aga mis ikka saab siis, kui me äkki enam üldse ei kuule ega näe seda, mis sünnib ilmas, sest oleme kaotanud võime tähele panna? Loe edasi Puudu(ta)v kultuur: Sõnad on kaotanud tähenduse →

Teatrifestival „Draama 2015” on lõppenud. Asjaomased teevad kokkuvõtteid. Tuleva aasta festival ‒ miline ta tuleb ja kas üldse, ei ole veel sugugi selge. Kuidas edasi?
Kaksteist aastat festivali juht olnud ja seda ka korraldanud Margus Kasterpalu ütleb, et teatriliidu juhtkond koguneb septembri lõpus, teeb kokkuvõtte ja otsutab, mis edasi saab. Rohkem ta hetkel öelda ei soovi.
Mul jäi kahjuks nägemata Peeter Raudsepa kuraatoriprogramm „Piiri peal”. See, tundub, oli lõppenud festivali tähtsaim osa, mis viis ühte linna ja samadele lavadele korraks kokku kõik Eestis teatrierialasid õppivad noored. Ka selle kokkusaamise analüüs ja järeldused on kas tegemata või vähemasti avalikkusele sõnastamata. Usun, et lavakunstikooli juhtiv Peeter Raudsepp seda teeb ja koostöö jätku saab suunata. Noorte inimeste kontekstid püsivad sellest hoolimata, muidugi. Loe edasi Teatrifestivali Draama 2015 misanstseene ‒ laval, elulaval →

 Ka teatris võiksime vereliine märgata kui käime. Teatri elu!

Eesti suveteater on maailmas ainulaadne ja ainulaadseks ei tee tedamitte need, kes teevad ja mängivad, vaid Eesti inimesed, publik, kes teatri üles leiab, kuhu see ka ennast ei peidaks.
Eesti teatriagentuuri juht Andres Laasik ütleb, et 2015. aasta suve nelja kuuga esietendus esialgsetel andmetel 74 lavastust, lisaks neile olid mängukavas varasematel aastatel esietendunud lood ja laulud. Mais oli 12, juunis 19, juulis 24 ja augustis 8 esietendust. Loe edasi Suvelavastuste saatus, ehk oh õnn →

Kirjastus SE&JS kingib Ülo Vooglaiule sünnipäevaks tema esimese kogutud mõtete raamatu „Aeg & Vaim”. Raamatu koostaja ja autor on Ivar Tröner.
Kirjastaja Sirje Endre, kes ühtlasi on selle mõtete-raamatu toimetaja, loetleb märksõnu, mis iseloomustavad tekste, mis nüüd ühtede kaante vahel edasimõtlemiseks ja inspiratsiooniks – inimene, elutõde, loomine, teaduslik mõtlemine, ühiskond, uurimistöö, juhtimine, demagoogia, õppimine, suhtlemine, sotsiaalne, haridus, kool ja väärtused.
Ülo Vooglaiust juhindudes ja elu võimalikult paljudest vaatepunktidest vaadates ‒ ikka et tervikpilt sisukam ja tuumakam saaks ‒, märkab ka hooletum vaatleja demagoogia arvestatavat pealetungi me kultuuri vaadete kujundamisel. Kunst on selles vallas eriti haavatav mu meelest, sest kui me oma ei oska ära tunda ja hoida… Loe edasi „Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal“ →

 Märt Meos,  Shayna Ghassempouri  ja Allan Kaldoja, Eesti leib ja Iraani sool. Homa Rosta teatrimaja terass Teheranis 18. august 20015.

Maailm on roiskuv aed. Meiegi äkki veel võiksime olla värske õhu aken seda tuulutamas. Aga seda saame me olla vaid siis, kui oma hoiame.
Vana mees istub Lähis-Ida öös ja süütab sigarillo Macbeth. Tema selja taga hiigelsuurte teatriuste taga aetakse ahju meest, imperaatorit, kes määras senaatoriks oma hobuse. „Caligula” teine etendus on lõppemas, uus teater on avatud.
Viieteistkümne miljoni elanikuga Teherani linna valvavad Albrozi mäed. Uues teatrisaalis on vaatajatele 160 kohta. Iraani näitlejad mängivad füüsiliselt ja vaimselt rasket Caligula lugu 60 päeva järjest, et vähem kui aastaga kerkinud uue teatri ehitust tasa teenida. Ja lavastaja ei sõida kukile, on nende kõrval, et olla toeks.
Vaid mõni päev hiljem, juba Eestis, Kiviõlis küsib Kadri Kõusaar, kas Iraani viisat on raske saada. Seda, jah, ei teatud veel isegi Tallinna lennujaamas, et nüüd saab turistiviisa 15 päevaks 60 euro eest osta Teherani lennujaamast. Nii uus on see asi, et Lennarti lennujaama tüdruk jäi meid uskuma alles siis, kui luges soomlasest Iraani konsuli vastavat kirja. Loe edasi Me võiksime olla roiskuva aia õhuaken →