Ma ei saa lahti mõttest, miks nõnda on: loen, et Arvo Sarapuu viidi Tallinnas maskides meeste vahel ülekuulamisele ja noogutan – lõpuks ometi! Loen, et Kirill Serebrennikov viidi Moskvas maskides meeste vahel ülekuulamisele ja see hirmutab mind – kas jälle?

Ilmselt kogu maailm, aga mu jaoks on lähedasem öelda, et eriti Eesti, on täis ametikohti, mis peavad kujundama avalikku arvamust. Kõik sebivad kujundada, teevad palehigis tööd, aga seda arukat arvamust ei teki. Üsna näotu on Foorumi saade, kus kõrged riigitegelased enamasti ei räägi riigi ees seisvatest ülesannetest, vaid kemplevad senimaani teemal „minu erakond on parem kui su erakond”. Oi, kui ammu Lauri Saatpalu seda laulis, lisades irooniliselt: “minu ülikond on parem kui su ülikond.” Loe edasi Minagi olen Arkaadia teel, kuigi… →

Vene võim ja totaalne hirm

FSB korraldas teispäeval Moskvas (Alustati kell 8 hommikul) läbiotsimse lavastaja Kirill Serebrjannikovi (47) kodus. Tema juhitutud teatri Gogol Tsenter sulgesid maskides relvastatud sõdurid. Teatris olnud näitlejad pandi kuueks tunniks saali teadmatusse kinni.

Kolmpäeva hommikuks ei ole Venamaa üks eredamaid lavastajaid saanud kommenteerida, mis sünnib. Viimane teade on, et lavastaja viidi maskides meeste vahel ülekuulamisele. Võimuesindajad ei ole oma vägivaldseid aktsioone seni kommenteerinud.

Usun, et juba kolm aastat tagasi ütles lavastaja Lev Erenburg, kui Piiteris metroose sisenesime, et lõpetame nüüd tõsised jutud. „Keegi võib kaevata, kuhu vaja.” Sootuks noorem Kirill Serebrjannikuv on öelnud: „Mulle tundub, et see on vabadus — niisugune on kindlaksmääratud väide, mille eest võib surra.”

Kes orkestreerib?

Ajakirjanikud on teada saanud 200 mijonist rublast eelarverahast, mille Serebrjannikov väidetavalt aastatel 2011- 2014 toetuseks sai ja mida ei kasutatud eesmärgipäraselt. Kunstniku külge kleebitakse varga silti.

See, et asja uuritakse, on õigusriigis ju isegi kohane, aga see, kuidas seda tehakse… Ilmselgelt tahetakse hirmutada kogu Venemaa kultturirahvast, pidage suu ja täitke käsku. Loe edasi Lavastaja Damir Salimsjanov: „Lapsena tahtsin saada mustkunstnikuks” →

Jaak Allik kirjutab raamatust “Mina olengi regilaul”

Maalehe ajakirjanik ja EV kultuurisaate OP vaatajailt äsja „särava kultuuriarvustaja” aastapreemia pälvinud Margus Mikomägi on ilmutanud oma kolmanda raamatu. Kaheksa aastat tagasi (2009) kandis esimene neist , mis sisaldas autori vestlusi 19 eesti teatriinimesega , pealkirja „Koguja raamat”. Sellise alapeakirjaga on Mikomägi varustanud ka oma järgmised teosed – intervjuude- ja portreedekogumiku meist ida pool asuvas kultuuriruunis tegutsevate tuntud lavakunstnikega – „Minu venelased ehk ühe parve linnud” (2014) ning äsjase „Mina olen regilaul” . Kui eelmistes raamtutes „kogus” autor põhiliselt oma vestluskaaslaste mõtteid, siis seekord on kaantevahel saanud tema enda mõtisklused ajast ja inimestest . See raamat on vormilt üsnagi kummaline- autor on aluseks võtnud viimastel aasatel tema poolt ajakirjanduses avaldatud publitsistika ning seda nüüd uuesti läbikirjutades seadnud eesmärgiks luua fragmentaarne kuid sisuliselt siiski katkematu mõttejada, mis fikseeriks meid, regilaulurahvast, iseseisvuse taastanud Eesti kolmandal aastakümnel. Loe edasi Margus Mikomägi maailmavalu →

Käod kukuvad Eestimaa kevade metsades. Kuku, Sa oled mul meeles surmani.

Ütlesid mulle, see oli päris ammu ühel sellisel ajal, kui pidasid väga kainet perioodi: „Mees peab hell olema. Ja see käib läbi silma, mitte läbi mölina.” Nii saab mõelda ja välja öelda vaid inimene, kes võtab endale mõtlemiseks aega. Mõtlemata ei mahuks ühegi inimese sisse need teised, keda mängida. Ja mõtleja teeb vahet, mis on mäng ja mis on päris. Loe edasi Arvo Kukumägi oli ideaalmaastike mees – Setu suure linna katusel →