viimane lehm oli Tsilla viimane koer oli Krants

jalad ees üle silla ennem Iida siis Ants

Jaan Kaplinski

Mulle ei anna rahu üks kaader Mart Kivastiku uuest mängufilmist „Õnn tuleb magades”. Kirjeldan: kaadri esiplaanil on sügisvärvis leinakase oks. Pisikese tellisehunniku otsa on visatud kaks kineskoobiga televiisorit. Selle ja lauahunniku taga on maja. Redel on toetatud eterniitkatuse viilule. Majal on üks aken. Selle akna all pingil istub vana, pika halli habemega mees. Loe edasi See kõik läheb maha →

Peksame presidenti ei ole hea mäng. Kõlab nagu Edward Albee näidendi stseen, millel pealkiri „Kargame perenaist”. Pean silmas seda, kuidas on kallale mindud oma ametiaja lõpetanud Toomas Hendrik Ilvesele. Ja seda, kuidas presidendi ametiajal kostsid avaliku hukkamõistu piiksatused ja nüüd on käivitunud turmtuli. Kategooria „see ei ole ilus” on ära kadunud hoopis. Jajah, ka see, et nõrgemale liiga teha pole ilus. Loe edasi Me nägu ei kõla enam tuttavalt →

Dmitri Krõmovit nimetavad vene teatrikriitikud metamorfooside meistriks. Ta on seda. Üsna selge parleel tundub siin olevat Jaan Toomingaga, kes kasutab ümberkehastumise asemel sõna moondumine. See tundub täpsem kui luukakse lavamaailma ja ruumi. Nii on ja teatrikunstis on selleks ammendamatud võimalused. Krõmov kasutab fantaasiat.

Katse kirjeldada kirjeldamatut, sest elu on viiv, teater on hetked. Peamiselt Kuldsest Maskist Eestis.

See on kübe vaid. Minu noorepõlve lemmikinspintsent Elgi Kose küsis pärast Ugala esietendust, kas ma vaatan kõiki esietendusi. Tunnistasin, et ei, ikka valin. Valiku teen lavastaja, materjali, näitlejate pealt. Viimasel ajal olen mõnda lavastust vaadanud mitu korda. See on huvist näha kasvamist, pisikesi muutusi. Ühtlasi on kordusvaatamine enesekontroll, kas esimene emotsioon toimib ja kuidas.

Jäin teatrist maha Loe edasi Teatriseenekorvi täitmas sellel sügisel →

Kes kirjutaks näidendi põllumajanduskriisist. Ilmselt mitte keegi. Kriis saab enne läbi. Sünnib uus Skype.

Ma olen maakas. Arvan, et sellest küll kunagi kirjutatakse, kuidas sideme kaotamine maaga eestlastele saatuslikuks sai. Enne aga peaks selgeks saama, kellele on kasulik, et me põllumajandus , no ikka see väikepõllumajandus elujõuline ei oleks. Tegelikult ei saa põllumajandus elujõuline olla. Inimene saab ja sealt siis ka põllumajanduse jõud. Piim, jah, ju puu otsas ei kasva.  Mingit mõtlemise arengut näitab seegi, et enam teda maha ei valata. Protestiks kasutatakse tsiviliseeritumaid tegusid. Siga on juba Toompea lossiplatsil ringi kalpsanud ja eks see üks loomapiinamine oli. Loe edasi „Suletud talude päev” on surnuaed →

 Ilmus Maalehes, pildistasid Mats Õun (Saunaeit), Siim Vahur (Köster) .

„Köster” on Andrus Kivirähu monoloog, mille näitleja Peeter Tammearu Tallinna Linnateatri Hobuveskis kirglik-leebelt ja ausalt ette kannab.

„Köster on luterliku, õigeusu ja katoliku kiriku kirikuteener, kelle ülesandeks on abistada (osalt ka asendada) vaimulikke usuteenistustel ja hoida kiriku vara. / 17. sajandil määrati köstrid ametisse igas kihelkonnas ning neid kasutati ka köstrikooli õpetajatena, 19. ja 20. sajandil olid köstrid ka kihelkonnakooli õpetajateks.” kirjutatakse Vikipeedias.

Lutsu ja Kivirähu köstri nimi on Julk-Jüri.

Kui Andrus Kivirähu „Köstri” looga edasi minna, pisut tulevikku, Loe edasi Kirikumees koolmeistriks – köster →