Raigo Saariste Eerik Robert Ots ja Ursel Tilk Rapla Väikelinnateatri kolmandas lavastuses “Salasõna vanavara”
Sellest ilmselt ei piisanud, et Rapla on proffteatris ilma tegevate nimekate teatriinimeste kasvukoht, nüüd on linnakesest saanud teatrilinn. Nad tegid seda jälle. Rapla väikelinnateatri kolmas lavastus hakkas minu jaoks elama teisel vaatamisel ja siis kui teater mängis seda kolmandat korda.
Selle teatri üheks tunnuseks on, et senised kolm lavastatud näidendit on kirjutanud trupi liige Eerik Robert Ots.
Kunagi Von Krahli teatri asutaja ja lavastaja Peeter Jalakas rõhutas, et tema teater põhineb bändiloogikal. Mulle tundub, et Rapla väikelinnateater tegutseb – seda küll sõnastamata – sama loogika järgi. Hea bänd on ennekõike mõttekaaslaste kooslus, kus kõik mõtlevad kõiges kaasa ja mängivad kokku. Arvestavad bändikaaslasi.
Kaks laulude tegijat on tänavu tähistanud oma juubelisünnipäeva kontserdiga. Tõnis Mägi (75) andis ühe kontserdi Tallinnas, Jaan Tätte (60) tegi Eesti tuuri. Need kontserdid panid mõtlema ja tundma, kuidas võivad laulud mõjutada me elusid.
Jaan Tätte astus Raplas lavale, võttis lihtsa puupingi kõrval seisva tormilaterna ja rääkis: „Võtsin selle kodust kaasa. Ega teda vaja ole, aga ilu pärast.” Siis süütas tormilaternasse tule. Kontsertetendus „Minu lugu” oli alanud.
Meenus, kuis „Kultuuristuudio” arutelusaates rääkis kontserdikorraldaja Eva Palm suvistest suurkontsertidest. Et lavad on ülisuured. Et välismaalt tuleb 60 rekat, 90 rekat koos lava-, heli- ja valgustehnikaga. Kontserdikorraldaja jutust selgus, et kuna meil ei ole piisavalt suuri kontserdipaiku ja staadione, jäävad paljud asjad tegemata.
Tõnis Mägi jaanuari viimasel päeval Tallinna suures saalis antud kontserdi nimi oli „Laulude laulja” ja tema alustas lauluga „Jäljed”. See lugu, teate küll, kus maläen ja ma läen ja ma läen, kuni lõpuks näen, mu ees on enda jäljed iga päev.
Just nüüdsetel juubelikontsertidel märkasin, kuidas laulud võivad nii sügavalt puudutada, et kannad neid kaasas ja need mõjutavad su elu.
Ega seda ju just tihti mu elus ette ei ole tulnud, et ühel päeval on kakskümmend kraadi sooja ja päeva pärast kaks kraadi külma ning lumi. Just nii läinud nädalal juhtus. Ja siis ma kohtusin elus esimest korda võsaraadiga.
Ilmselt oli ta pugenud kuuri alla sooja ja kui kuuri astusin, ei osanud ta kohe välja lennata. Proovis aknast, aga klaas oli ees. Ta on arg lind ennast näitama, alguses mõtlesingi, et ennäe põldvarblast, need käivad meil tavaliselt kambas külas.
Aitasin ta pihku võttes õue. Lind oli pihus nii rahulik, et mulle tuli taas pähe – vist teab, et ma pole ohtlik. Ja et ükski lind pole kellegi oma, nad on vabad.
Aatest on saanud kaup, vaim on tagandatud tootma ja tootmisel on rahas mõõdetav maht. Kas südame siirus üldse mahub veel kusagile?
Pärisväärtuste pärale jõudmiseks, nii et see puudutaks, on nüüdses maailmas vaja melodramaatilisust. Vist. On vaja liialdatud tundeefekte. Äkki seepärast, et valitsev kuri dokumentaalne jälgitav maailm on meid tuimaks teinud?
Vaatasin üht üsna lihtsat, hästi tehtud filmi. Melodraamat. Dramaatilise konfliktiga, mitmekihilisuseta. Ja muidugi õnneliku lõpuga. Kõige valusamalt mõjub teatris ja kinos, kui varem väga halvad inimesed mingis elusituatsioonis käituvad nagu head.
Jäin mõtlema, mis mind tundeõrnaks teeb. Vanadus – seega siis elatud elu? See, mis sünnib maailmas praegu – seega siis sõjad ja kriisid ja määramatus? Lapsepõlves loetud vendade Grimmide muinasjutud – seega siis lugu kuningast, kelle üks silma nuttis ja teine naeris, ning lugu kuningatütrest, kes tantsis habemenugadel?
Teatripäeval kuulutati Tartus Eesti Rahva Muuseumis välja teatri aastaauhinnad 2023. aasta loomingu eest.Endalegi üllatuseks olen pea kõigist nomineeritutest ja laureaatidest Maalehes kirjutanud.
Lavastajaauhinna pälvisid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts Eesti Draamateatri, Eesti Riiklik Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserti ühistööna valminud „Macbethi“ eest.
Meespeaosaauhind läks Andres Mäharile Karlova Teatri lavastuses „Minu trükikoda“ kehastatud Karl Kabanovi ja Saueaugu teatritalu lavastuses „Kotka tee taeva all“ mängitud Vahuri ja Hermanni rollide eest.
Naispeaosatäitja auhinna sai Külli Teetamm Zelma rolli eest lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning kohtuasjas Kannatanu ja Perelepitaja rollide eest lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).
Ugala teatri lavastuses „Meie klass“ kehastatud Abrami rolli eest sai meeskõrvalosaauhinna Peeter Jürgens.
Naiskõrvalosatäitja auhinna pälvis Piret Laurimaa rollide eest Vanemuise lavastuses „Sada grammi taevasina“.
Kunstnikuauhind läks Laura Pählapuule Tallinna Linnateatri lavastuse „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ja Eesti Draamateatri lavastusele „Teoreem“ eest.
Traditsiooniliselt anti üle ka muusika-, balleti-, tantsu- ja etenduskunstiauhinnad ning hulk nimelisi preemiaid ja eriauhind. Tunnustatud said parimad teatritöötajad.
Maaleht pühendab laureaatidele väljavõtted meie lehes tunnustuse pälvinute kohta ilmunud lugudest.
Lavastajaauhind
Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts – „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).
„Macbeth” ehk Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat
ERSO, Eesti Kontserdi ja Eesti Draamateatri äsja Estonia kontsertsaalis esietendunud „Macbeth” on rituaalne suurvorm, mille siht headuse võit kurjuse üle. Rituaalne teater on teatri läte. Ja tagantjärele tarkus, et lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on sellise, võib öelda ka maagilise, teatri poole liikunud oma esimestest lavastustest peale.
Eesti Draamateatris esietendunud „Eisenstein“ räägib maailmakuulsa Vene filmirežissööri valusatest valikutest Stalini diktatuuri päevil. Nüüdselt Venemaalt on pagenud nii näidendi autor Mihhail Durnenkov kui ka lavastaja Julia Aug. Üks neist elab Soomes, teine Eestis.
See lavastus viis mõtted sundpagulusele. Kirjanik Karl Ristikivi meenus. Tema luuletus sisliku teest lõpeb tõdemusega, et „kõigi teede pikkus ajas on üks”. Ristikivi põgenes Eestist nõukogude võimu eest. Ta kirjutas siis: „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,/ kuigi me seda ei näe./ Iga mõte, mis tuleb ja läheb,/ jääb kuhugi alles./ See, mis sa naeratades kinkisid,/ võib kunagi otsa saada,/ aga naeratus jääb.”
Mu meelest sobib see igavikuline luuletus ülihästi nähtud lavastust ja loetud näidendit iseloomustama.
