Käod kukuvad Eestimaa kevade metsades. Kuku, Sa oled mul meeles surmani.

Ütlesid mulle, see oli päris ammu ühel sellisel ajal, kui pidasid väga kainet perioodi: „Mees peab hell olema. Ja see käib läbi silma, mitte läbi mölina.” Nii saab mõelda ja välja öelda vaid inimene, kes võtab endale mõtlemiseks aega. Mõtlemata ei mahuks ühegi inimese sisse need teised, keda mängida. Ja mõtleja teeb vahet, mis on mäng ja mis on päris. Loe edasi Arvo Kukumägi oli ideaalmaastike mees – Setu suure linna katusel →

Heino Kiik 2013. aastal, seljataga on puud ja mets. Välja talu.  Sven Arbeti foto. Looduse fotod tegi Viio Aitsam 2017.aasta kevadel, lugu ilmus Maalehes

Pühapäev, 14. mail, 90 aastat tagasi sündis Eestisse mees, kes kirjutas ennast põlvkondadeüleseks. Oli agronoomi haridusega kirjanik, omal ajal üks paljudest, kes maatööd tundsid. Nüüdsele ajale mõeldes mõtlen ma temast kui mehest, kes teadis lisaks paljule muule, mis loom on labidas. 

Ma olen vist liiga vaimustuses sellest, mida näen kasvamas Loksa ligidal Kasispea külas Heino Kiige suvekodu Välja talu maadel. Tema disainerist tütar Mare peab mulle mitu korda meelde tuletama: „Isa pidas ennast ennekõike kirjanikuks.” Ma tean, et Heino Kiik on kirjanik, aga ma ei kujutanud ette, et tema puudekogu täna sellises elujõus on. Loe edasi Heino Kiik – kirjanik, kes teadis, mis loom on labidas →

Oma vastse luulekogu „Kohtumised” esitlusel Raplas, kultuuriklubis BAAS, on Kristiina Ehin ühtlasi kodus käimas. Kusagil esitluse ajal ütleb Kristiina mõtte, et tal on tunne, nagu läheks ta luuletused proosalisemaks ja laulud (laulutekstid) lüürilisemaks.

Luulekogu „Kohtumised” koondab luuletused aastatest 2012–2016. Kogu esimene luuletus kõneleb sellest, kuidas maailm on ostukärukujuline, kuidas autot mere ääres kivil istudes marki  maalib, et sulle pudeli postiga kirja saata. Ussipurune maailm ja lootus, et see ostukäru, kust meil täna päike tõuseb, kord veereb vastu kivi puruks. Ja merekiri alles jääb. Raamatu lõpus ütleb Kristiina: „kavaldame korraks üle küberilma/ ja kohtume päriselt/. Loe edasi Kristiina Ehin ongi regilaul →

Kumb nüüd on: kas informatsiooni arukateks mõteteks säädmiseks ei ole aega või pole tahtmist?

Märtsi viimasel pühapäeval protesteeriti Mokvas korruptsiooni vastu. Vene politsei ja OMON peksid naisi, lapsi ja noorukeid seal.

Aprilli esimene pühapäev oli Eestis esimene nii soe kevadpäev, et kõik ümbritsev silmaga nähtavalt ellu puhkes. Lind laulis, mesilane lendas ja sinilill õitses.

Ma aasta alguses säädsin endale sihi: olen mees, kes otsib oma kadunud rõõmu. Tänane seis on selline, et pilt rõõmuga on vahelduv. Aga see sihiseadmine aitab detaile, mis rõõmusugemetega, pärale jõuda.

No ikka see pühapäev, viimatine. Rapla Maxima ette pargib must pisemat sorti Audi. Roolist väljub tüse mees, rahakott näpus. Ütleb tere, rõõmsalt. Lisab: „Nüüd on kevad päriselt käes.” Läheb SEB pangaautomaadi juurde. Astub hetke pärast tagasi ja ütleb sama rõõmsalt, et see ei tööta. Alles siis märkan, et mehel on jalas ruudulised toasussid. Me minu meelest ei ole kunagi kohtunud. Loe edasi Kust tuleb müra ja kuhu kaob raha? →