Betti Alveri luuleime sai taas nähtavaks ja kuuldavaks Jõgeval, kus

25. korda peeti ta luulepäevasid. Luuleetendusi näitasid 16 kooliteatrit üle Eesti.

Seda kõike Jõgeval pealt vaadates vaimustas vist see ülepea, et ma ei märganud kahe päeva jooksul grammi ega sekunditki kultuuritust.

Need noored, need luuleteatrivormidele ja mõtlemisele sisu otsijad juhendajad, peakorraldaja Lianne Saage-Vahuri rajatud Eestit hoidev keskkond, küünalde hulk ümber Betti Alveri mälestusmärgi novembrihallil õhtul… Ja see, mis muusika oli valitud vaimsust toetama ja kandma – lihtne, ilus, ootamatu ning seda usku kinnitav, et me jääme alles, jääme alles oma keeles. Loe edasi Meeleavar Betti Alver Eesti noorte peas →

Andres Eilarti raamat „Kunst koguda. Kunstikoguja” viib lugeja reaalselt eksisteerivasse paralleelmaailma me kõrval.

Me kunstiasjatundjate kuninganna Mai Levin ütles mulle kord Kohila vallamajas: „Kunstiteose väärtusest moodustab suure osa just tema legend. Just see, kuidas ta on liikunud, kelle käes ta on olnud. See jutustab.” Ja nüüd loen Andres Eilarti mitmekihilist raamatut justnagu Mai Levini sõnade illustratsiooni. Saan teada. Loe edasi Kunstikoguja kirjutab kunstist ja kunstikogujast →

Diktatuurilise vaimsuse (pean silmas ohtlikku mõttelaadi) märgid on nii pealekaebamise äpi loomine ja reklaamimine kui soov võtta teatrilt NO99 riiklik toetus.

Professor Ülo Vooglaid räägib tihti teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsusest. Illustreerib seda juttu ka tuues pimedate ja elevandi näite. Mäletate ju küll: pimedad inimesed kirjeldavad elevanti sõltuvalt sellest, millist suure looma kehaosa nad just satuvad kompima. Üks puudutab sabaotsa, teine jalga, kolmas kõrva, neljas lonti, viies külge. Ja siis lähevad kaklema, sest igaühe jaoks on elevant täiesti üheselt ja kindlalt täiesti erinev: Elevant sarnaneb luuaga! Sambaga! Lehega! Köiega! Kindlusemüüriga! Kõigil on õigus ja kellelgi ei ole õigus. Loe edasi The Rise and Fall of Estonia* →

15 000 maailma teadlast juhivad tähelepanu, et kui me ei muuda kurssi, ootab ees katastroof, maailmas kipub mage vesi otsa saama. Joojaid inimesi on liiga palju, sööjaid suid on liiga palju ja elusloodus hukkub. Kõige kohutavam selle kuulutamise juures on mõtlejate tõdemus, et enam ei saagi midagi selle vastu ette võtta.

Kui lasen hommikul kraanist kohvi kõrvale kruusi külma vett, tean, et kevadel tuleb maaaia salvkaev ära puhastada. Aga seda ei tea, kas siis, kui veesõda käib ja rikas rahvas maale salvkaevusid jahtima valgub, peaks mul olema ka pumppüss, et seda vett kaitsta. Küsimuste küsimus on veel, kas kaitsta oma kaevu tühjaksjoomise eest või hakata juba täna vett müüma? Loe edasi Hüüdja hääl kõrbes: veesõda tuleb! →