Rubriigiarhiiv: Monoloog

Kõigi omavalitsuste volikogud – iseseisvuge!

Eesti riik on suur mees juba, peaks olema täiskasvanud. Suuruse üks tunnus on suuremeelsus. Suureks saab saada see ka, kes ise füüsiliselt väike. Meie riik ennast füüsiliste näitajate poolest suurriikidega võrrelda ei saa, aga loomulikult ei peaks me ennast suurtes maailmamängudes kellegi käsutäitjana tundma. Kahjuks on me riigijuttudest see kadunud, et me oleme eestlased, meil on oma riik ja omad reeglid, omad tõekspidamised ja hoidmised.

Pühapäeval selgub, kellest saavad me omavalitsuste volikogude liikmed. Ühendamiste ja ühinemistega seoses jääb meil valdasid alles 79 ja volikogude liikmeid saab olema 1729. Mulle on kogu aeg tundunud, et Eesti riigi üks püsimise põhialus, tees ja käitumine võiks olla väikeste hoidmine – hoiame väikest metsatukka, jõge ja mäge, väikese otsustusõigust. See oleks meie ja omamoodi.

Olgem ausad, et meil on vallavanemad ja varasemad volikogulased omavalitsemise käest ära andnud või lasknud ära võtta. Selline suur jõud andis otsustamise pealinna ministeeriumitesse ja kuhu kõik veel. Ehk nüüd uued volikogud suudavad võtta kohapealse võimu enda kätte tagasi?

Põhiseadus ütleb: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.” Ja teine tähtis lause: „Kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks.”

Järjekordsete valimiste üldiselt meelelahutuslikku tralli vaadates jääb mulje, et need tähtsad laused on meelest ära läinud. Mina küll saan ikka veel aru nii, et otsustaja ja suundade määraja on volikogu. Aga valimiskampaaniate rõhk on seal, nagu valitaks linnapäid ja vallavanemaid. Kogu riigis peaks valitsus olema vaid täidesaatev võim. Vallavanemad, linnapead ja palgatud spetsialistidest valitsus täidab volikogu korraldusi, viib häid mõtteid ellu. Miks meil siis hoopis kummitemplid moes on, kus üks ütleb ja teised järele kiidavad?

Loen oma piirkonna kandideerijate nimesid ja leian, et igas parteis ja igas nimekirjas on vähemalt üks inimene, keda ma oma kogemuste põhjal usaldan. Samas näen, et kokku need targad ei saa – konkureerijaid ei ühenda ühine huvi, vaid lahutab erakondlik või valimisliitlik, mis on seatud kõige tähtsamaks, nii et kohalike kogukondade ühishuvi on kusagile maha pudenenud.

Teine asi, mida märkan, on see, et ühinenud või ühendatud väikeste volikogusse kandideerijad ei taha suurt midagi. Mõni lubab kergteed ja mõni mingit muud objekti… Näiteks kohaliku võimu ja iseotsustamise taastamist, seismist just selle ühe kohaliku omavalitsuse rahva eest ei loe välja mitte kusagilt.

Ikka tahaks ju loota veel… Et eestlane taas laulma hakkab ka külades. Oma laulu.

Ideed on õhus: Narvas plaanitakse kahte lavastust Eesti muusikute kungisest edust Venemaal

Lisaks Tartu Uue Teatri väljakuulutatud „Kremli ööbikute” suvelavastusele Narvas käib produtsent Märt Meosel juba üle aasta ettevalmistustöö samateemalise lavastuse – tööpealkirjaks „Transiit” – väljatoomiseks Narva Vaba lava avamisel.

Narva Vaba lava projekti autorid on Indrek Tiigi, Mari Maidla ja nende kolleegid arhitektuuribüroost Allianss. Pildil kõrgemasse ossa plaanitav hotell peaks avatama 2019. aastal ja see oleks esimene lihtne ja kaasaegne äriklassi hotell Narvas.

Viimane üle-eestilist kõlapinda leidnud lavastus Narvas, mis meenub, oli Roman Baskini lavastatud „Orkestriproov”, mida mängiti restaureeritavas Narva Aleksandri kirikus. Federico Fellini stsenaariumil põhinev lavastus esietendus 2004. aasta suvel. See oli suurlavastus juba sellepärast, et kaasa tegid Narva Linna Sümfooniaorkestri professionaalsed muusikud. Laval oli üle viiekümne inimese ja Roman Baskin ise mängis, lisaks lavastamisele, orkestri dirigenti.

Narva Vaba lava

Märkasin Narva Vaba lava teatrikeskuste loomisega seoses Yana Toomi FB leheküljele kõva uudis, mida ajakirjandus, kes seda poliitikut ju tähelepanelikult jälgib, miskipärast ei võtnud võimendada. Mingil tublil moel on see naine saavutanud selle, et vabariigi Jüri Ratase juhitud valitsus on eraldanud Narva Vaba lava ehituseks tuleva aasta eelarvest 400 000 eurot. Loe edasi Ideed on õhus: Narvas plaanitakse kahte lavastust Eesti muusikute kungisest edust Venemaal

Sõja ja rahu, lagunemiste ja ühinemiste sügisvalgus

Maailm on ennast pea peale pööranud. Diktaator Lukašenko on Minski linnapildist automaatidega OMONi jõmmid ära korjanud, demokraatlikus õigusriigis Hispaanias peksab politsei oma riigi rahulikke kodanikke.

Oma 60aastase elu jooksul ei ole ma nii segast aega tajunud kui praegu. See teeb kirjutamise vastutusrikkaks, kuid samas raskeks…

Minskisse sattusin nüüd hiljuti, kui just olid lõppenud meie ajakirjanduses ka ohtlikuks peetud sõjaväeõppus Zapad. Küsisin seal tuttavatelt ja võõrastelt, mida nad õppusest arvavad, ja sain vastuseks, et need on Valgevenes nii tavalised. Keegi ei näinud Zapadis midagi erilist, enamik inimesi polnud sellest kuulnudki.

Minski tänavapildis oli pea igasugune sõjakus kadunud. Isegi loosungit „Minsk – gorod geroi!” märkasin vaid korra. Loe edasi Sõja ja rahu, lagunemiste ja ühinemiste sügisvalgus

Ärge lammutage vana teatrit veel – Draama 2017

Vaatasin Tartus Draamal neid etendusi, mida olin ammu näha tahtnud ja polnud jõudnud. Festivali programmis oli palju noorust. Seekord vaatasin vanu ja sain aru, mis on päriselt uus.

Tartus festivalil Draama jäin Genialistide klubis Sander Rebase pornomonoloogi kuulates mõtlema 21. sajandi teatrist. Milline see on?

Üks on üsna selge ju –  teater, millist mängitakse 21. sajandil, ongi selle sajandi oma. Ma internetipornost kõnelevale etendusele, mida mulle esitas noor ilus näitleja, kelle varasem roll oli Peeter Paan, tulin „Somnambuuli” 3 tundi ja 45 minutit kestvalt suuretenduselt. Mu vana sõber 20. sajandist vaatas „Ei tao” etenduse lõpuni ja ütles: „Ma ju näen seda (interneti porno – MM) põlvkonda Viljandis, kellel enam inimese peale ei tõuse – ka ja eriti just ülekantud tähenduses.” Teater on ühiskonnas sündiva peegel ja siin sajandi number mitte tühjagi ei loe. Loe edasi Ärge lammutage vana teatrit veel – Draama 2017

Rein Marani ilmaruum – maa peal ja kinos

„Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides” ilmus esmakordselt 2011. aastal. Marani elufilosoofia ja selle kujunemise lood kirjutas üle Alo Lõhmus.

Rein Maran on oma loodusfilmidega me, eestlaste loodusesse suhtumist mõjutanud üsna samamoodi nagu Fred Jüssi oma raadioloengutega ja ajakiri Eesti Loodus oma järjepidevusega. Elu on õppimine, õppimise tuum on märkamine ja märkamistest saab looming. Vaid nõnda on inimese elu rikas.

„Igal olevusel on oma maailm, omailm, nagu seda nimetab Jakob von Uexküll. Omailm on määratletud sellega, missugused kontaktivõimalused olevusel ümbritsevaga on. Omailmad on aegade jooksul läbi põimunud süsteemiks. Ja seda omailmadest moodustunud süsteemi, kõike kokku, me nimetame eluks. Eluks, mille ees Albert Schweitzer aukartust tundis,” ütles Maran aasta tagasi Maalehele.

Elu filmides on vägev väljend. Loe edasi Rein Marani ilmaruum – maa peal ja kinos

Tõnis Mägi: Mikk oli kui mereäärne üksik puu

Mikk Mikiver saaks 4. septembril 80aastaseks.

Voldemar Panso raamatus „Portreed minus ja minu ümber” (Eesti Raamat 1975) on üks portree, mille ta pealkirjastab vaid ühe sõnaga – „Mikk”. Mõnel selle raamatu portreel on juures kirjutamise aastaarv, Miku omal seda pole.  Mõeldes Mikk Mikiverest Pansoga kaasa, tundub, et õpetaja ütleb õpilase kiituseks: ta oli me teatripilti ilmudes pea kohe valmis ja oli poolik, sest kahtles ja otsis. Panso ilmselt nägi ette, ei piiranud oma portreed kuupäeva ja aastaarvuga, sest teadis, et ta öeldu ja mõeldu Mikk Mikiverist on kehtiv ka siis, kui… „Valmis saab kabelimäel, Mikk!” ütleb Voldemar Panso oma sõnadega maalitud portree lõpus. Loe edasi Tõnis Mägi: Mikk oli kui mereäärne üksik puu