Loen Ülo Vooglaiu uue, peagi ilmuva raamatu käsikirja. Raamat on ise mõtelda ja vaba olla tahtvatele inimestele – kodanikele. Kui Tallinna plakatipalagan algas, siis sain aru, kuidas seda raamatut meile kõigile kiiresti vaja on. Peatükis „Inimene” ütleb professor: „Nägemisvõime ei sõltu ainult sellest, kuidas silmad võtavad, vaid rohkem sellest, kuidas pea võtab, milline on mõtlemisvõime ning igat liiki nähtuste ja protsesside taha nägemise võime.” Loe edasi Vanapaganad ja Vabadussammas →

Eks see meelolu , mis seda lugu kannab, sai alguse sellest, et lätlased juhtisid mu tähelepanu sellele, et maanaistele võis lehm olla sidemeks kosmosega. Seda, et oli internet inimeste meelte vahel enne interneti leiutamist, seda tean ammu.

Sõnade kosmogoonia

Artur Talvik rääkis enne aastavahetust loo, mis liigitub rubriiki: kultuur päästab maailma. Nimelt peab ta suvel mereääres lihalehmi. Loe edasi Eksistentsiaalne äng uue aasta hakul →

Jarek Kasaril on laul tuules tantsivast tühjast kleidist. Seal ta ülipoeetiliselt ütleb: „Seljataga tõuseb tuul /nagu kõikide maailma meeste ohe.”.

Mu kass Maša teeb silmad suureks, kui toon lauale liitrise meepange. Nad ei taha kolmekesi – läptop, meepang ja paks kass – mu kirjutuslauale mahtuda. Ütlen kassile me ammuse märksõna „pinginaaber”, ta kissitab silmi ja ƒ„voolab ennast” laualt toolile. Loe edasi Haprus on purunematuse garantii →

Lavastaja Uku Uusberg 2008. aastal: „Lavastajana olen ma ikka uskunud aus olemisse, mis tähendab aus olemist ka elus.”

Lavastaja Ivar Põllu 2010. aastal küsimuse peale, mis tema ideaalteater on: „Kui ma teaks, siis oleks see juba valmis.”

Siis, kui Uku Uusberg ja Ivar Põllu kümme aastat tagasi suurelt Eesti kultuuripilti astusid, räägiti kõva häälega uussiirusest. Nende loomingu kontekstis eriti. Praegust aega defineeritakse tõejärgseks. 2008. aastal lõpetas Uku Uusberg lavakooli ja Ivar Põllu asutas Tartu Uue Teatri. Loe edasi Uussiirusest tõejärgsusesse →

Lavastus „Must piim” räägib lihtsaid lugusid hääbuvast külaelust. Läti lavastaja Alvis Hermanis koos oma Riia Uue Teatri näitlejatega tõstab sündiva antiiktragöödia kõrgusele.

Alvis Hermanise tehtav teater on ennekõike näitlejakeskne. Näitlejate muundumise on sedavõrd meisterlik, et julgelt saab kasutada mõistet IME. Pildil on niiöelda stardipositsioon, enne karjamaale mineku. Kehahoiak, kõnnakud, silmad… sabadeks on kõigil pats, mis randemekülge kinnitub. Selles muutumises on iga oma iseloom ja esteetika. 

Arvan, et ma ei ole elus nii erootilist lavastust näinud kui on „Must piim”. Jah, ja samas on tegemist nekroloogiga lehmapidamisele maal. Lätlased ütlevad Lätis nii olevat. Meil on samamoodi. Umbes samal ajal, kui Lätis see lavastus sündis (kaheksa aastat tagasi), jalutasime Tuhala Nõiakaevu peremehega ta külas ringi ja Ants rääkis, kuidas oma lapselastele tahtis näidata talu, kus oleks lehm, hobune ja lambad, aga sellist talu ei leidnudki. Loe edasi Lätis olid imeilusad lehmad →

Narvas avati 1. detsembril kultuuriterritoorium nimega Vaba Lava. Avamisnädal, omalaadne festival, mis näitab selle keskuse suundasid, kestab.

On minu Narva elu neljanda päeva varahommik. Elan Aleksander Puškini tänaval. Hotelli „Narva” restorani nimi on „Chagall”. Maja tagant, kui on selge ilm, näeb Venemaale. Jõgi on vahel vaid ja ühendav Sõpruse sild. Meie pool jõekaldal on kõrge postamendi otsas lõvi, märk sellest, et Narva on olnud Rootsi linn. Ja ikka on see tunne, et miski ei lõpe, vaid algab.

Julia Aug elab Moskvas, aga on juba kahel õhtul tulnud Narva Vabal Laval näidatavat teatrit vaatama koos oma Narvas elava 88aastase emaga. Ta mäletab, kuidas ema viis teda Narvast Leningradi teatrisse. Nüüd on Julia kord ema teatrisse kutsuda. Ta teeb seda mujal ka, aga esimest korda elus on see võimalus siin, kodulinnas. Loe edasi Nüüdsest on kohtumispaik Narva Vaba Lava →