Betti Alverile pühendatud XXXI luulepäevadel „Tähetund“ loeti Jõgeval seekord Artur Allikaare luulet. Lugejateks 7.–12. klassi noored. Üle Eesti oli kokku tulnud 18 kooliteatri truppi.
Vaid mõni päev varem oli kirjanik ja semiootik Valdur Mikita ETV2 „Kultuuristuudios“ sõnastanud kirjandusteadlasest saatejuhile Maarja Vainole kultuuri põhiparadoksi: „ Me peame lakkamatult muutuma, jäädes samal ajal iseendaks.”
Loe edasi Et südamed sünniksid uuesti…Ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid kirjutas mõni päev tagasi: „Inimesed, kes ei ole kunagi midagi loonud, ei oska hinnata ei loomingut, ei loojat ega saa aru loomingu osast ei isiksuse ega ühiskonna arengus.“
Jäin mõtlema, kui palju ajakirjandus on looming, kui palju tootmine. Kas käsitöö on looming? Kui palju saab poliitik olla loominguline ja kas ta on? Kas rahandusminister Mart Võrklaev on kunagi midagi loonud?
Loe edasi Väravategu
Kohe 75aastaseks saav Tõnis Mägi ei usu juhustesse ja ütleb seda ka oma uues laulus, mida esitab juubelikontserdil 17. novembril Tallinnas Alexela kontserdimajas: „…ehk oleme siin hoopis teiste pärast/ ja polegi juhus, et kohtume.”
„Lugesin ja leidsin Oskar Wilde’ilt sellise mõttekillu: „Selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamiku arvamusega mitte nõustumine,” loeb Tõnis oma kladest. Kommenteerin seda, et inimene leiab endale sobivaid tsitaate siis just, kui ta neist puudust tunneb. Tõnis loeb edasi. Konfutsius on öelnud, et kui tõde võib öelda ainult sosinal, on riigi vallutanud vaenlane. „Mind kõnetavad sellised asjad, mis siis, et olen lihtsalt laulja, laulude laulja,” jätkab eluvormis Tõnis Mägi.
Loe edasi Tõnis Mägi: laul on kahekordne palveTigedust on palju meid ümbritsevas Eestis. Ma maailmale seda üldistama ei hakka, ehkki tunne on, et sealt meie tigedusele hoogu antakse.
Lavastaja Hendrik Toompere kirjutab sotsiaalmeedias (säilitan tema kirjapildi): „yldine igapäevane foon on väga agressiivseks muutund. neid lugusid, mis tänaval, poes, liikluses aset leiavad, on kymneid. ei viitsi kõiki kirjeldada.”
Lavastaja ja näitekirjanik Urmas Lennukiga kõneleme loomingust. Jõuame jutuga sinna, et ühte tööd tehes puhkad teisest. Ja siis ta ütleb: „Rahvas vajaks hädasti puhkust. Vaesus on liiga suureks kasvanud.”
Kolm arvamust siis.
– Tigedus tuleb väljast, tõsi, sellist infotulva ja sundi poolt valida pole varem olnud.
– Üldine foon on agressiivsus. Kas seegi ei ole äkki seotud sellega, mis meieni maailmast jõuab? Agressiivsus väljendab seesmist ebakindlust.
– Vaesus on suureks kasvanud. Kas on, või on kasvatatud hoopis seda hirmu, et on oht kaotada hetke elustandardit, ilma jääda sellest heast, mis on?
Seosed kõigi kolme arvamuse vahel on üsna selged – üks kasvatab teist, teine kolmandat. Ole või moodne ja kasuta olukorra iseloomustamiseks sõna eskalatsioon.
Loe edasi Fragmentaarium: maailmakord muutub ja tuleb ennast uuesti leiutadaNii nagu Talv ei murra meest,
end kaitseme ka Katku eest!
Kõik tuled tervituseks talle
me süütame ja, peekris vein,
kesk lustipidusid ja balle
ei puuduta meid surm, ei lein.
Tsitaat Aleksandr Puškini näidendist „Pidu katku ajal”, mis nüüd omakorda tsitaat Mati Undi näidendis „Vend Antigone, ema Oidipus“.
Katk, sõjakoledused, vägistamine ja peade mahalõikamine pole vaid 21. sajandi maailma kannatuste kirjeldus. Eesti Draamateatris esietendunud „Vend Antigone, ema Oidipus” tuletab meelde, et kreeka tragöödiate 2500 aasta tagune halastamatu julmus on ülimaltki sama.
Üks kiht selles lavastuses on inimliku ja jumaliku kergemeelsuse vastu. Samas ei ole lavastus üldse mitte raskemeelsuse poolt.
Tiit Ojasoo lavastuse esimene vaatus, pealkirjaga „Bakhandid”, lõpeb sellega, et koor, naiskoor, skandeerib rõõmsalt ja ekstaatiliselt: „Ei puuduta meid surm, ei lein. Ei puuduta meid surm, ei lein.”
Kolmandas vaatuses „Vennad ja õed” matab Antigone Teeba valitseja Kreoni käsku eirates oma venna. Antigone teeb teo, mida kõik heaks kiidavad, aga keegi seda välja öelda ei julge, ja Kreon mõistab oma õetütre Antigone surma. Kas ei tule tuttav ette? Nagu seegi, et vend sõdib vennaga.
Loe edasi Antiigi ahastav argipäev 21. sajandilMargus Mikomägi
ARS Projektiruumis saab veel kaks päeva (Maaleht ilmub 26. oktoobril) vaadata Kaido Ole maalide näitust „K&O“. See on sõna otses mõttes kujutava kunsti näitus. Uutel maalidel kujutab kunstnik väikest ja suurt iseennast ette situatsioonides, millest ta ei saa rääkida ja mida keegi ei saa maalida siis, kui on juba seal, kust tagasi ei tulda.
Näituse temaatika puudutab elu, vananemist ja surma. Kuigi Kaido Ole seekordset loomingulist puhangut kannab surma teema, ei muutu ta kusagil morbiidseks. Kõik on eluterve! Jutustavate maalide põhitooniks on vaimukus.
