Pidutseti sellel suvel nii, nagu homset ei tuleks. Orientalist Haljand Udam on kirjutanud: „Demokraatia tahabki inimesi üksteisest mittesõltuvateks indiviidide karjaks muuta. Kõigile võrdsed õigused ja üldine kirjaoskus.”. Kas meid eristab vaid karnevalirüü?

Kinni püütud

Tallinn. Presidendi roosiaia vastuvõtul on reporter kinni püüdnud – nii ta ennast väljendab – tuntud kirjaniku ja selle tütre, kes jurist ja riigikohtunik. Kinni püüdnud selleks, et mesimagusalt küsida, kui palju raha nad kulutasid aiapeo riietele.

lmselgelt ei pööraks ma sellele stseenile, mis videodokumendina veebiavaruses olemas, mingit tähelepanu, kui neil poleks kaasas last. Jah, vanaema ja ema on kaasa kutsunud blondi poisi, kelle kohta ema ütleb juba noormees. Ja siis see noormees segab moe- ja rahajutule vahele, näitab sõrmega taevasse ja ütleb: „Emme, lennuk!” Ema ei tee lapsest välja ja jätkab, et ühel härrasmehel peab ülikond kapis olema. Selle jutu ajal püüab poiss ka vanaema tähelepanu lennukile juhtida, aga ka vanaema ei tee poisist ja lennukist välja. Ta on just hetk tagasi kavaldanud, öeldes, et ei ütle, kui odav tema erkroheline kostüüm on.

Loe edasi Alasti kuningatega ja lennukitega oleme harjunud →

Kaanepilt on tehtud Raplas, Riho Sibula toa avamisel, Vaiko on pildil koos Jaak Tuksamiga.

Muusik Vaiko Eplik on pannud oma tunnisele muusikasaatele Vikerraadios nimeks „Muusika nõudlikule maitsele” ja teeb siis autorisaateid nii, et esitab kõrgeid nõudmisi ennkõige endale. Ja tunnised saated saavad liiga kiiresti otsa. Tahaks veel kuulata. Jupiter annab võimaluse järelkuulamiseks.

Vaiko elustab unustatud vana, muusika kommenteeritud kuulamist. Ta räägib muusika elusaks ja muusikud samuti, kellest jutt. Ja see isiku ja muusika vahekord on Vaiko esituses hämmastavas tasakaalus. Ma julgen küll kasutada siin Epliku saadete iseloomustamiseks sõna intellektuaalsus.

Loe edasi Vaiko Eplik: Muusika nõudlikule maitsele →

Unistus, et tulevikus on parem elada, on meilt ära võetud. Hirmutamine, et elame tuleviku arvelt, ei vaibu. Ja tulevik ongi tume, unistuste puudumisest sõltumata.

Moodsad lugejad ootavad lajatavat väljaütlemist, vanamoodne kirjutaja püüab tabada aja vaimu. Samas, kui selle loo tähtaeg nädala võrra edasi lükkus, tundus mulle, et juba peaaegu valmis lugu enam ei kõlba, tuleb kirjutada uus. Ometi olen essee moodi mõtisklusi tahtnud kirjutada nii, et need kestaksid kauem kui üks päev või nädal. Kärsitu olen ikka olnud, aga selline tõmblemine oli midagi uut.

Kaduv kodu

Kui neid ridu kirjutan, istub mu üks viimaseid lehevestluskaaslasi, lavastaja Barzu Abdurazakov lennukis ja lendab Istanbuli. sealt läheb lennuk tema koju Dušanbeesse. Ja mulle ei anna rahu, et viimastel päevadel olen Kesk-Aasia oludega kokkupuutunutelt mitu korda kuulnud juttu, et Tadžikistanis inimesed kaovad.

Loe edasi Minna kiirustamisega kaasa või mitte minna, selles on küsimus →

– Komme lugeda? Kust see pärit on?

– Kuidas see minuni jõuab, et loen just neid raamatuid mida loen?

– Seiklushimust seoste avastamiseni.

Hea kirjandus kõneleb lugejaga maailma keerukusest, mitmetähenduslikkusest. Jutt sellest, et loetakse üha vähem, seostub mulle põhjusena, miks valitsema on hakkanud dualism. Oled kas poolt või vastu, oled must või oled valge. Meeldida saab kas sügis või talv…jne.

Hea kirjandus ja hea dramaturgia räägivad enamasti sellest, kuidas inimene kujuneb, kuidas muutub. Räägib muutuste käigust. Neist teedest, mis võiksid viia elu mõtte leidmiseni.

Nõnda ei leia ma endas seda kalduvust lugeda suvel midagi, mis kerge, ja talvel midagi, mis süvenemist tahab ja endale raskemini ligi laseb.

Loe edasi Lugemine on üks teadasaamise viis →

Sellest ilmselt ei piisanud, et Rapla on proffteatris ilma tegevate nimekate teatriinimeste kasvukoht, nüüd on linnakesest saanud teatrilinn. Nad tegid seda jälle. Rapla väikelinnateatri kolmas lavastus hakkas minu jaoks elama teisel vaatamisel ja siis kui teater mängis seda kolmandat korda.

Selle teatri üheks tunnuseks on, et senised kolm lavastatud näidendit on kirjutanud trupi liige Eerik Robert Ots.

Kunagi Von Krahli teatri asutaja ja lavastaja Peeter Jalakas rõhutas, et tema teater põhineb bändiloogikal. Mulle tundub, et Rapla väikelinnateater tegutseb – seda küll sõnastamata – sama loogika järgi. Hea bänd on ennekõike mõttekaaslaste kooslus, kus kõik mõtlevad kõiges kaasa ja mängivad kokku. Arvestavad bändikaaslasi.

Loe edasi Rapla Väikelinnateatri kolmas tulemine: „Salasõna vanavara” →

Kaks laulude tegijat on tänavu tähistanud oma juubelisünnipäeva kontserdiga. Tõnis Mägi (75) andis ühe kontserdi Tallinnas, Jaan Tätte (60) tegi Eesti tuuri. Need kontserdid panid mõtlema ja tundma, kuidas võivad laulud mõjutada me elusid.

Jaan Tätte astus Raplas lavale, võttis lihtsa puupingi kõrval seisva tormilaterna ja rääkis: „Võtsin selle kodust kaasa. Ega teda vaja ole, aga ilu pärast.” Siis süütas tormilaternasse tule. Kontsertetendus „Minu lugu” oli alanud.

Meenus, kuis „Kultuuristuudio” arutelusaates rääkis kontserdikorraldaja Eva Palm suvistest suurkontsertidest. Et lavad on ülisuured. Et välismaalt tuleb 60 rekat, 90 rekat koos lava-, heli- ja valgustehnikaga. Kontserdikorraldaja jutust selgus, et kuna meil ei ole piisavalt suuri kontserdipaiku ja staadione, jäävad paljud asjad tegemata.

Tõnis Mägi jaanuari viimasel päeval Tallinna suures saalis antud kontserdi nimi oli „Laulude laulja” ja tema alustas lauluga „Jäljed”. See lugu, teate küll, kus ma läen ja ma läen ja ma läen, kuni lõpuks näen, mu ees on enda jäljed iga päev.

Just nüüdsetel juubelikontsertidel märkasin, kuidas laulud võivad nii sügavalt puudutada, et kannad neid kaasas ja need mõjutavad su elu.

Loe edasi Sõbrad, teiega on hea, on jälle aeg selg sirgu lüüa →