Ka fotograafina tuntud Andres Keili ja tema esimest novellikogu „Vibratsioonid” iseloomustab muu hulgas ka see, et enne paberväljaannet ilmus ta e-raamatuna.
Esimene mõte, mis pärast paari novelli lugemist pähe tuleb, on – halastamatus. Kirjanik Keil on halastamatu. Mida see tähendab? Halastamatu maailma, iseenda ja ümbritsevate suhtes. Ja ometi õhkub ta novellidest omamoodi eesmärgistatud elamisemõnu. Loe edasi Andres Keili vibratsioon: „Märstikuud on väga raske pildistada”
Mu sõber on laevakokk. Kui talle helistan, taban ta sülti keetmast. Ise ütleb ta selle kohta asendustegevus. Mis valu see sunnib kokka süüa tegema, kui ta pole tööl? Me räägime ja saan aru, et sõber teeb süüa sellepärast, et see tuleb tal hästi välja. Kui ta seda tööl teeb, saab ta kiita, nüüd teeb kodus üksi ja kiidab ennast ise. Loe edasi Ärge jääge üksi, ärge jätke kedagi üksi
30. novembril on Voldemar Panso 100. sünnipäev.
Mida rääkis (kirjutas) Panso sellist, mis kestab üle aja ja kehtib ka täna? Abiks siis Merle Karusoo äsja ilmunud subjektiivne dokumentaarium, kaks raamatut pealkirjaga „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased”. Mul jääb vaid imetleda seda, mida Merle Karusoo nimetab subjektiivsuseks. Oleks sellist kindlameelset subjektiivsust rohkem. Siis oleks vähem keskpärasust päris kindlasti
Kuis teadlikult jõuda alateadlikuni Loe edasi Nii kõneles Voldemar Panso
Pärast koroonatesti tegemist ja negatiivse tulemuse teadasaamist tundus pori- ja lörtsisegune ilm kordades ilusam. Selline testitulemus andis mulle võimaluse haige olla. Nina nuusata ja köhida. Uskuge või mitte, aga enesetunne läks nipsust paremaks. Köhida, muretsemata, et see minu küljes olev köha tapab teisi. Mõtlen, millal see automaatne harjumus mulle külge õpetati, et kui köhid, pane käsi suu ette. Kuuskümmend aastat tagasi? Loe edasi Ninatäis meelerahu
R.A.A.A.M. teatri produktsioonil lavastus „Minu Georg Ots” toob vaatajateni kuue naise lood, kelle elusaatust kaudselt ja otseseltki on mõjutanud Georg Ots. Laulja Georg Ots ise tegelasena lavale ei ilmu. Ometi lahkub enamus publikut etenduselt, ümisedes mõnd Otsa kuulsaks lauldud laulu.
Venemaa üks tänaseid tuntumaid dramaturge Slava Durnenkov on kirjutanud näidendi kuuele naisele. Autori tahtel ei ilmu lavale ühtegi meest. Võrrelda ei saa, Ots on ideaal. Täna on põhjust üles lugeda, mis tegi Georg Otsa (1929-1975) oma aja meheideaaliks: hääl, kasv, riietus, käitumisoskus, viisakus, mitmekülgsus repertuaarivalikul… Muu hulgas tuli ka Georg Otsal laulda nõukogude ideoloogiat kandvaid laulukesi, ometi ei jäänud talle külge Kremli ööbiku silti. Äkki ma mõtlen vales suunas, aga võimalik põhjus tundub olevat seal, et Georg Otsa andekus ja kuulsus sai tiivad ajal, mil sõjahaavad hakkasid tasapisi paranema. Loe edasi Linnud Georg Otsa parves
Eesti teater tähistab oma suurmehe Voldemar Panso sünnipäeva. Näituste ja teatraalses vormis sündmuste seas esitletakse homme EMTA lavakunstikoolis Merle Karusoo kaheköitelist raamatut „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium”.
Merle vahendab Voldemar Panso doktoritöö kaarte. Ühel on muu hulgas kirjas: „Aga juhuslik on ikka plahvatuslik. Sellele ongi ehitatud Stanislavski süsteem, grandioosne katse luua meetod, kus juhused korduksid seaduspärasustena, kuis teadlikult jõuda alateadlikuni.”
Selles teoses tsiteerib Panso ise Betty Alverit, öeldes: „Teised vaagigu Su vilju. Sa end ise tasahilju… Nii õige.” Loe edasi Voldemar Panso: Et juhus saaks seaduspärasuseks!
