Uku Uusberg juhatab Linnateatri väikeste lavade suurepärased näitlejad suurele lavale särama. Patarei merekindluse ühes sisehoovis just esietendunud näidend ja lavastus „Kalaranna 28” loob kohapeal ja näitab üsna tõest maailmamudelit, milles publikul jagub samastumisi ja äratundmist.

Ma ikka kehitan õlgu, kui satun lugema kellegi teatrikirjutist, kus just alguses räägitakse iidamast ja aadamast, ajaloost ja põlisväärtustest. Mõtlen siis, et ju lavastus ei kõnetanud kirjutajat. Nüüd teen ise sedasama, aga rõhutusega, et argipäev on suurem kui teater. Lisaks on see, mida kirjeldan, mu jaoks selle õhtu ja nähtu meelelaadi jätk.

Me oleme sinuga, Raivo, kakelnud ja kallistanud. Sõbraks saime alles siis, kui mulle aru pähe hakkas tulema. Veel hiljuti pidasid sa mu Balti jaama trammipeatuses kinni ja hoiatasid sõbralikult liigse usalduslikkuse eest. Kümme aastat tagasi – siis tegime esimese pika intervjuu – sõnastasid oma mure nõnda: „Aga kadedusest kasvab välja intriigitsemine, õelutsemine, vastutöötamine. Kahjuks muutub loomulik kadedus pahatahtlikkuseks tihedamini kui tahaks.” Ometi rõhutasid ikka ja alati, et teater peab rääkima sellest, mille pärast süda valutab.

Pärast Teist maailmasõda võttis Lääne-Euroopas paarkümmend aastat aega, enne kui Goethe ja Schiller taas lugemiskõlbulikuks muutusid. Veel kümmekond aastat tagasi arutas mu siis koolidirektorist sõber, kes saksa elektroonilist muusikat fännas, selle üle, kuidas keegi saksa muusik ei saanud Saksamaal välja anda lugu, kus oli juttu labidatest. Taust siis see, et sõjaväe pisikesed labidad oli Teises maailmasõjas mõrvarlikeks relvadeks.

Huvitav, kas see on midagi kirjutaja enesetapu laadset alustada esseed nõnda: püsivad väärtused – usk, lootus ja armastus – ei leia enam kohta, kus neid hoida. Pea saab täis veriseid ja varemetes pilte. Kui need eelnimetatud kuskilt rõhutusse ilmuvadki, siis on see kui hüüdja hääl kõrbes. Aga võib-olla ongi vara veel.

Keegi nutikas riputas veebiavarusse Vladimir Võssotski, laulmas laulu „Moskva – Odessa”. Odessa pommitamist alles plaaniti. Kuulasin ja nutsin.

Pühkisin silmad kuivaks ja… See, et Eesti kindral Brüsselis skandaalikeskmessse satub, ei ole mu jaoks sündmus ja ei ole üllatus ka.

Julia Augi lavastus „H** voine…” on maailmas tuule tiibadesse saanud. Samal ajal on Moskva ja Peterburi teatrid jätnud ära kõik etendused ja lavastused, kus Julia mängib või on lavastaja.

Vene Riigiduuma liige ajakirjaniku ja juristi haridusega Aleksander Hinštein kirjutab kurjustades 20. aprillil sotsmeedia kanalis Telegramm, et ta võttis lausa ühendust Moskva kultuurijuhiga, et kuidas saab olla nii, et selline Vene näitleja ja lavastaja, kes mitte ainult ei ole kodanikuna sõja vastu, vaid tegi Narvas ka sõjavastase lavastuse ja nüüd mängib Moskva kesklinna teatris.

Ei saa salata, et venekeelset roppust sisaldavad pealkirjad ei ole ega saa ka kunagi Maalehes normiks. Loen, et selle loosungiga T-särk kingiti president Karisele. Veel üsna hiljuti tõusis tüli taevani, kui president Kaljulaid kandis riigikogus pusa kirjaga „Sõna on vaba”. Kas nali on vaba või on midagi, mis jääb sõjas tabuteemaks?

Mu kokast sõber räägib mulle küllap tõestisündinud loo Kiievist: „Sealne metroojaam on täis pommitamise eest varju tulnud inimesi. Inimesed istuvad ja vaikivad närviliselt. Häiresireen undab katkematult tunde. Üks naine ei pea vastu ja küsib üle metroojaama: „Kurat, kas see Putin tuleb meid pommitama jalgrattaga?” Pinge on maas, inimesed naeravad ja jutustavad seda edasi neile, kes ei kuulnud.”