Pärast Teist maailmasõda võttis Lääne-Euroopas paarkümmend aastat aega, enne kui Goethe ja Schiller taas lugemiskõlbulikuks muutusid. Veel kümmekond aastat tagasi arutas mu siis koolidirektorist sõber, kes saksa elektroonilist muusikat fännas, selle üle, kuidas keegi saksa muusik ei saanud Saksamaal välja anda lugu, kus oli juttu labidatest. Taust siis see, et sõjaväe pisikesed labidad oli Teises maailmasõjas mõrvarlikeks relvadeks.

Huvitav, kas see on midagi kirjutaja enesetapu laadset alustada esseed nõnda: püsivad väärtused – usk, lootus ja armastus – ei leia enam kohta, kus neid hoida. Pea saab täis veriseid ja varemetes pilte. Kui need eelnimetatud kuskilt rõhutusse ilmuvadki, siis on see kui hüüdja hääl kõrbes. Aga võib-olla ongi vara veel.

Keegi nutikas riputas veebiavarusse Vladimir Võssotski, laulmas laulu „Moskva – Odessa”. Odessa pommitamist alles plaaniti. Kuulasin ja nutsin.

Pühkisin silmad kuivaks ja… See, et Eesti kindral Brüsselis skandaalikeskmessse satub, ei ole mu jaoks sündmus ja ei ole üllatus ka.

Julia Augi lavastus „H** voine…” on maailmas tuule tiibadesse saanud. Samal ajal on Moskva ja Peterburi teatrid jätnud ära kõik etendused ja lavastused, kus Julia mängib või on lavastaja.

Vene Riigiduuma liige ajakirjaniku ja juristi haridusega Aleksander Hinštein kirjutab kurjustades 20. aprillil sotsmeedia kanalis Telegramm, et ta võttis lausa ühendust Moskva kultuurijuhiga, et kuidas saab olla nii, et selline Vene näitleja ja lavastaja, kes mitte ainult ei ole kodanikuna sõja vastu, vaid tegi Narvas ka sõjavastase lavastuse ja nüüd mängib Moskva kesklinna teatris.

Ei saa salata, et venekeelset roppust sisaldavad pealkirjad ei ole ega saa ka kunagi Maalehes normiks. Loen, et selle loosungiga T-särk kingiti president Karisele. Veel üsna hiljuti tõusis tüli taevani, kui president Kaljulaid kandis riigikogus pusa kirjaga „Sõna on vaba”. Kas nali on vaba või on midagi, mis jääb sõjas tabuteemaks?

Mu kokast sõber räägib mulle küllap tõestisündinud loo Kiievist: „Sealne metroojaam on täis pommitamise eest varju tulnud inimesi. Inimesed istuvad ja vaikivad närviliselt. Häiresireen undab katkematult tunde. Üks naine ei pea vastu ja küsib üle metroojaama: „Kurat, kas see Putin tuleb meid pommitama jalgrattaga?” Pinge on maas, inimesed naeravad ja jutustavad seda edasi neile, kes ei kuulnud.”

Pärast Butša veresauna kuulutavad nii poliitikud kui ka kõik muud avalikult arvamust avaldama pääsejad, et nüüd neil silmad avanesid. Või siis ütlevad teistmoodi – et kui nüüd ka silmad ei avane, siis on midagi valesti.

Ajutine maailmavaade, ajutine elamine, ajutised seadused, ajutised mõtted. Kinnitamata andmed.

Kui sõda algas, siis suur jagu avalikke esinejaid ei saanud ennast tagasi hoida ja rääkis sellest, et nüüd on maailm muutunud. Muutunud lõplikult. Seda, kuidas maailm muutus, enamasti ei öeldud. Ma usun, et ka ei mõeldud. Alles meil oli koroona maailma muutjaks.

Kui proovida seda maailma muutumist tõlkida, siis kas see äkki ei tähenda, et läänemaailmal ei ole enam nii mugav elada kui oli seni? Sellest ka hirm ja ärevus.