Teab Jumal üksi, mis heli

sündis seal oksarao sees.

See viiul oli hullu viiul

ja see mees oli õnnis mees.

Uuno Kailas, 1901 – 1933

Raske on praegu muust mõelda kui rahust. Kogu maa rahust. Isiklik rahunemine ehk ka on tähtis, aga ilma maa rahuta ei ole sellelgi suurt tähtsust. Paradoks selline, et rahuaeg lahutab inimesi, sõda liidab. Rahu ajal koguvad inimesed, kes kuidas, endale ja oma lähedastele varasid ja siis lähevad selle pärast tülli või kaotavad tervise. Tõepoolest – saad miljonäriks ja siis kulutad miljoni selleks, et ennast ravida.

Teater NO99 lõpetas. Von Krahli teater lõpetab. Paide teater lõpetab. Teater Vaba Lava käib kultuuriministeeriumiga kohut… Selle loetelu ühine nimetaja on muu hulgas otsingulisus. Ma ei tea, kas kultuuriministeeriumis heliseb häirekell?

Jaan Tootsen ütleb Ööülikooli raamatukogu teises raamatus „Fred Jüssi. Olemise mõnu” bioloogiks õppinud Fredi loodusfilosoofiks. „Olemise mõnu” on jätk Tootseni ja Joosep Matjuse dokile „Olemise mõnu” või vastupidi. Fred räägib Jaan Tootsenile raamatus, et mõttelaad ja ajavaim on teine, see peegeldub ka looduses.

Kui dokis räägib Fred Jüssi vähe, siis raamatus on palju tähendusega sõnu ja mõtteid. Loed ja kuuled neid sõnu. Kuuled Fredi häält. Ja mulle tundub, et Fred Jüssi ei ole rääkides kunagi paristanud. Tema mõtted ja kujundid on ajas mõõdetud.

See Uku Uusbergi näidendi ja lavastuse tõlgendus on kirjutatud suunaga neile vaatajatele, kes nähtut-kuuldut on igavaks nimetanud.

Linnateatri 2022. aasta suveetenduse „Kalaranna 28” kunstiliseks vasteks on Pieter Bruegel vanema maalid. Näiteks „Karnevali ja paastu võitlus“, 1559.

Väljas ja sees

Suveetendused on välistele stiihiatele ikka avatud. Ka Merekindluse hiigelsuures hoovis mängitud „Kalaranna 28“ kohal kõrgus õhtune taevas, meretuul kohises puudes ja kajakad kiljusid. Kindluse sein publiku ees aga oli kujundatud mitme pääslaga kortermaja fassaadiks, mille sisemuses peituv intiimsus etenduse kulgedes hoovi valgus. Esimestest stseenidest oligi selge, et maja ees, „väljas“ etenduv lugu peegeldab maja „sees“ peituvaid tagamaid. See sisemise ja välise, intiimse ja avaliku üheaegsus kuulub ju iga teatritüki juurde, kuid „Kalaranna 28“ puhul kujunes asjade peiduspoole ja välisuse vahelisest kontrastist üks etendust läbiv kujund, mida vaimukate juhtumite vaheldusrikka jadaga nauditavalt sisustati.

Uku Uusberg juhatab Linnateatri väikeste lavade suurepärased näitlejad suurele lavale särama. Patarei merekindluse ühes sisehoovis just esietendunud näidend ja lavastus „Kalaranna 28” loob kohapeal ja näitab üsna tõest maailmamudelit, milles publikul jagub samastumisi ja äratundmist.

Ma ikka kehitan õlgu, kui satun lugema kellegi teatrikirjutist, kus just alguses räägitakse iidamast ja aadamast, ajaloost ja põlisväärtustest. Mõtlen siis, et ju lavastus ei kõnetanud kirjutajat. Nüüd teen ise sedasama, aga rõhutusega, et argipäev on suurem kui teater. Lisaks on see, mida kirjeldan, mu jaoks selle õhtu ja nähtu meelelaadi jätk.

Me oleme sinuga, Raivo, kakelnud ja kallistanud. Sõbraks saime alles siis, kui mulle aru pähe hakkas tulema. Veel hiljuti pidasid sa mu Balti jaama trammipeatuses kinni ja hoiatasid sõbralikult liigse usalduslikkuse eest. Kümme aastat tagasi – siis tegime esimese pika intervjuu – sõnastasid oma mure nõnda: „Aga kadedusest kasvab välja intriigitsemine, õelutsemine, vastutöötamine. Kahjuks muutub loomulik kadedus pahatahtlikkuseks tihedamini kui tahaks.” Ometi rõhutasid ikka ja alati, et teater peab rääkima sellest, mille pärast süda valutab.