Saan läinud sajandi seitsmekümnendate teatrist kirjutada kui isikliku teatrimaitse väljakujunemise ajast. Kindlasti oli see minu jaoks aeg, kui olin kõige vastuvõtlikumas eas. Ja sama kindlalt saan sellesse aega tagasipilku heites öelda, et see, mis Eesti teatris siis tehti, on hea teatri üldisemaks mõõdupuuks üsna universaalne.

Kui ma 1974. aastal Tallinna jõudsin, olin 18aastane. See oli 49 aastat tagasi. Selleks ajaks oli kuidagi selge, et kunstis meeldib mulle impressionism ja kirjanduses maagiline realism. Teatris olin tänu oma emale ka käinud ehk natuke rohkem kui teised minuvanused poisid ja tüdrukud, aga mingitest eelistustest ma sel ajal kindlasti rääkida poleks osanud.

Viivi Luik kirjutab raamatus „Kuldne kroon” sellest, kuidas, kus ja mida ta lapsena luges. Kuidagi nii ütleb, et õppis enese teadmata. Mina julgen sama öelda oma seitsmekümnendate keskel alanud teatriteekonna kohta. Vaatasin, vaimustusin. Selle sõnastamine, millest just, tuli hoopis hiljem ja kes teab, ehk pole need aegadetaguse kaasaelamise kihistused senini päriselt ilmsiks saanud.

Filmitegijate saatus on õnnelikum kui näitlejatel ja lavastajatel. Filmid jäävad üldjuhul alles. Leida Laiuse 100. sünnipäeval tuletaksin suurte filmide kõrval meelde dokki, mis tehtud näitleja Ants Jõgist – „Jäljed lumel”, esilinastus 1978. aastal Tallinnfilmi märgi all.

Kõrva on jäänud, et mitmed Laiusest kõnelevad ajakirjanikud kasutavad tema loomingust kõneldes võrdlust „tegi ainult 8 mängufilmi ja näed, me ikkagi temast räägime”. See on mõtlemise piiratus. Andrei Tarkovski tegi Nõukogude Liidus ka 8 mängufilmi.

Prints kunsti ähvardab alati oht muutuda kerjuseks. See mõte jäi kummitama Narvas peetud teatri aastaauhindade peost, ehkki keegi seda otse ja maakeeli välja ei öelnud.

Narva ja Vaba Lava, kus teatripidu peeti, tuletas meelde, kuidas seesama Vaba Lava meeskond kultuuriministeeriumiga kohut käis. Nägin seda, kuidas me riigi Kultuuriministeeriumi oli valmis ühe teatriinstitutsiooni pankrotti laskama.

Lavastaja Mari-Liis Lill ütles Narvas Ants Lauteri preemiat vastuvõttes: „Koos töötada on teatavasti palju raskem kui vastu töötada.”.

Julia Augi lavastus „Keisri hull” Vene draamateatris juhtis mind ootamatule mõttele, et Jaan Krossi romaan ja A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan” on täiesti ühest puust mehed.

Ilmselt juhtis mind enese teadmata selle arusaamiseni Daniil Zandberg, kes lavastuses mängis Timotheus von Bocki, eestlaste jaoks Timot. Miski tema olekus, siis kui keisri 10aastane vangistus oli seljataga, tuletas mulle meelde Lembit Eelmäe mängitud Põrgupõhja Jürkat Vanemuise legendaarses Jaan Toominga lavastuses. Neis oli mingi visuaalne sarnasus ja see pani mõtte tööle.

Timotheus von Bock võitleb oma kujutustes selleks ajaks juba surnud Aleksander I-ga, kelle ses lavastuses mängib suureks oma kurjade tegude impeeriumile vajalikkusesse uskuv Aleksander Ivaškevitš – see tõigi pähe Antsu ja Jürka võitlused Põrgupõhjal.

Dokumentaallavastus „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” on lisaks kõigele muule hoiatus selle eest, et ei korduks aeg, nagu oli 1987.aastal, mida lavastaja Merle Karusoo siiskirjeldas: „Ma tahan teada, ma tahan aru saada. Kas me oleme kogu aeg elanud – hoia suu kinni, seisab nahk terve?”

See, mida meile näidatakse, on aeg 36 aastat tagasi. Oli see alles või ammu?

Lavastus puudutas ja liigutas, muutis olemise hellaks. Raske on teiste publikukaaslaste eest rääkida, aga minu erilise liigutuse üks põhjustest oli kindlasti see, et olen ise Pirgu kroonikutega koos sel ajal elanud, sellest ajast läbi tulnud ja ellu jäänud. Ka kaastunde säilitanud.

Rail Balticu trassi, kehakaamera küljes, Iklast Tallinna läbi matknud Hanna Samoson on muidugi kihvt tüdruk. See oli selge enne Marianne Kõrveri ja Levila raudteefilmi „Trail Baltic. Väljasõit rohelusse”.

Üsna selge oli mul enne tema rännakut ja selle interneti otseülekannet ka see, et megaraudtee ehitus kurnab me väikest Eestimaad. Kui lugesin, et Marianne Kõrveri film ei anna hinnangut, jäin mõtlema, milleks see hea on. Pärast filmi esilinastust märkasin seda kajastavatel fotodel Artur Talvikut. Kirjutasin talle ja ta ütles alguses napilt: „Hea film”. Seepeale tekkis huvi vaadata. Vaatasin ja veendusin, et n-ö positsioonitus teebki filmi hoopis eriti huvitavaks.