Tundub, et kõige levinumaks eestikeelseks parasiitsõnaks on saanud väljakutse.

Loe edasi Poliitikutel ei ole väljakutseid, on ülesanded →

Avasin ühe oma laguneva maakodu raamatukapi ja ei läinudki palju aega, kui leidsin sealt Jacques Préverti raamatu „Kuidas portreteerida lindu”. See uudis, et Ukrainat tabab sel päeval vähemalt 85 Vene raketti ja kaks plahvatavad Poolas, ei olnud veel tulnud.

Kuna sõjasündmusi ma ei juhi, saan ja tahan seletada, miks just prantsuse luuletaja juba mitu päeva taas mu meeli segas.

Päev läheb, et uuesti tulla

Olin maal üksi. Mängisin kividega. Üks mu laotud tornikestest oli otsustanud mulle hingepidet pakkuda ja lagunes ootamatult. Mäletan esimest mõtet, kui see juhtus – oli selline madalavõitu pilvedega hämarilm. Hingede liikumisest oli õhk paks. Mõtlesin, et need kivid ma korrastan kevadel. Läks teisiti. Mulle on kividega kõnelemine ja nendega kättpidi koos olemine juba kümneid aastaid meeldinud. Ikka saavad kivid, mida liigutada, otsa ja alati olen seepärast nukker.

Loe edasi Kahekümne esimese sajandi elutundest →

Tuletasid meelde, kui 60 said, oma sõbra setu vanema öeldut: „Oh elu elukest. Söö liha ja. Joo viina ja. Ooda surma.” Ja siis rääkisid, kuidas kuulasite koos Ott Arderiga Tõnu Tepandi plaati „Kiri kodukandist”. Ütlesid: „See oli nagu ilmutus.”

Loe edasi Riho Sibul – igavene, poeetiline, vaimne rändur →

Raamatu „Gunnar Aarma. Täiesti vaba mees” (Kirjastus SE&JS) koostaja Ivar Tröner üteleb, et Gunnar Aarma eluatarkuse filosoofia on aidanud tuhandeid ja aitab tuhandeid ka täna.

Suured akadeemilise filosoofia küsimused: Mis on elu? Mis on elu mõte? Mis on kannatuse mõte? „Kuidas kannatustest õppida? … seda kõike käsiteleb Gunnar Aarma oma elutarkusest lähtuvalt ja tänu sellele jõuab see inimestele, lugejatele ligemale, kui akadeemiline samade küsimuste käsitlus. Gunnar Aarma lähenemine elule on heatahtlik ja inimest arvestav. Raamat „Täiesti vaba mees” annab lugejale Gunnar Aarma mõtteloolise kontsentraadi.

Elutarkuse filosoofia

Loe edasi Ivar Tröner: Gunnar Aarma elutarkused on ajatud →

Jüri Arrak 1936 – 2022

Jüri Arrak on nüüd pilditaguses maailmas. Vaid aasta tagasi ütles ta ise, et pilditagune maailm on maalide sees. Täna on see tõdemus, jah, igavikuline. Ma tõesti mõtlesin, Jüri, et Sa oled igavene, sest Sinu eluusk… Sa olid vanaks saades noor. Ja seda oli uhke näha, kuulda, tunda. Andis elujaksu.

Sellel pühapäeval, kui ei olnud veel tulnud teadet, et Sind enam pole, rääkis David Vseviov Müstilise Venemaa saates Nikita Sergejevitš Hruštšovist. Sulaajast ja sellest, kuidas ta Moskvas avangardistide näituse laiali peksis.

Loe edasi Jüri Arrak: Alateadvusesse koguneb kogu aeg. Kõik on üks →

Moto: Näidendi II vaatus, 6. episood „Skandaalid:

„Jaan Kross (valvsalt): Oot, oot, Juhan Viiding? See vaevab sind?

Lennart Meri (ettevaatlikult): See pole… niipalju vaev, kui midagi muud.

Jaan Kross (sama ettevaatlikult): Sa ehk, … no kui minu aimamiste suunakompass rikutud pole, siis… sa oled vist solvunud? Sinu riik ikkagi!”

Viimsi Artiumis esietendunud Jaak Jõerüüdi näidend „Lennart. Pöörtooliaastad” on esimene julge katse käsitleda me lähiminevikku kunstiliselt. Kui ma polnud veel etendust näinud, sõnastasin, et „lähiminevikku vaatav lavastus valmistab ette me tulevikku”. Lavastust näinuna julgen kinnitada, et just see aimdub ka lavastustervikust.

Austuseks mõned nähtud lavastust iseloomustavad märksõnad – tegemist on puhtalt sõnateatriga, tegemist on intellektuaalse teatriga.

Lugu, mis peaks defineerima 30 aasta tagust aega, osutub aja voolus täna ilmselt isegi tähtsamaks, kui siis, kui mängitud sündmused juhtusid.

Ivo Uukkivi, kes mängib esimest Eesti iseisvuse taastamise järgset presidenti, paneb Lennart Meri sõnade sisse ka oma soovi. Soovi, milline võiks me riik olla, millisest aust ja moraalist lähtuma, ja see andis ta osale ja sõnadele mitmekordse võimenduse.

Loe edasi Lennart Meri küsib Jaan Krossilt: „Miks Juhan lahkus?” →