Tunis, prantslaste ehitatud teatri ees on noorte lemmikkoht. 

Margus Mikomägi

 Seda, et teatripublik on kõikjal üks, ikka räägitakse. Kontrollisin seda Minskis. Sain kinnitust. (Lugu on kirjutatud 1.veebruaril 2007)

Kõigepealt see, et Minskis lambist teatrisse minna pole kerge. Enamus õhtuste etenduste piletid on väljamüüdud. Mul oli miski aimdus, et tahan minna Janka Kupala teatrisse. Kusagilt oli peas see, et teater on rahvusteater ja on hea teater. Mu vastuvõtjad seal muidugi imestasid, et miks tahab mingi külaline näha teatrit, mis mängib ainult valgevene keeles, millest ta tuhkagi aru ei saa. Ega ma ei seletanud ka miks ja et ma just seda arusaamist ilma keelest mõhkamata proovida tahtsin. Kontrollida, et kas saan teatrikeelest aru.

Loe edasi Publik, teatri parim osa maailmas →

Tahan ka siin, Nädalise Teatrikülgede ruumis öelda, et olete oodatud me toimetusse, vaatama näitust, mille pealkiri on selle jutu pealkirjaks ühtlasi. Need pildid, mis me toimetuse seintel, on pildistanud Viio Aitsam ja mina ka. Mõned pildid vaid ei ole tehtud Teatrikülgede tarvis. On muidu tähtsad kultuuris, sest neil on inimesed, kes loomingust kantuna oma tegemisi seavad.

Näituse nimel „Tiitleid juurde ma ei lisa…“ on mitu tähendust, nii nagu sellelgi, et tegu on juubelinäitusega. Olen nimelt seda usku, et tiitlid suurt midagi ei maksa, kui nende kõrval ei ole lugu. Toimetusenäituse piltidel see lugu on ja mitte ainult kellegi meeles ja peas. Need lood on kirjas.

Loe edasi Tiitleid juurde ma ei lisa… →

 On neljapäeva õhtu 5. veebruaril, päeval on krokodillid söönud ära veel 10% teatritele mõeldud rahast. Teatrijuhid ilmselt seedivad kodudes seda söömaaega. Kõht valutab.

Rahvusraamatukogu väikeses teatrisaalis algab samal ajal „Ingel, ingel, vii mind taeva“ järjekorras kolmas etendus. Algab hilinemisega. Publik ei mahu saali ära.

Lava ette astub ilus noor naine. Valged saapad jalas. Vabandab segaduse pärast. Viitab ebamugavusele. Küsib: „Kui kellelgi on kitsas, siis me ostame pileti tagasi seekord ja pakume teile sama etenduse vaatamist aprillis.“

Loe edasi Kriminaalne järjelugu “Jänesenahkne kasukas” →

Leino Rei 

„Mulle meeldivad algused. Ma võiksin lõputult lugusid alustada või tõmmata lugudest mingeid katkendeid paberile. Õhk on teatavasti lugusid täis. See, kas ja kes ja kuidas need kirja paneb, on juba teine lugu. Kui kirjutada üles ainult loo algus, jääb tume lugu paksu ja tuumakana universumisse rippuma. Kui aga hakata tervet lugu kirjutama, siis tuleb juba süsteeme ja seoseid luua ning inimmõistus on terve loo tõmbamiseks universumist liiga jõuetu masin. Hea küll, mitte inimene, vaid mina olen. Ma olen piisavalt tugev masin, et lugude olemasolu enda ümber tajuda, aga neid tervenisti sõnadesse tõmmata ma ei suuda. Sellepärast siis algused ja keskpaigad ja lõpud. Lood tõmmaku igaüks ise. Sest nad on universumis kogu aeg üleval. Meie ümber. Terve igaviku.“

Triin Voorel, katkend raamatust „Tants ühele naisele“

Minu tutvus Triinuga sai alguse, kui me mõlemad sattusime enam-vähem ühel ajal tööle Nukuteatrisse. Tema kirjandustoimetajana, mina näitlejana. Ehkki meid mõlemaid sidusid juured Raplaga, ei olnud me varem kokku juhtunud.

Loe edasi Mäletades Triin Voorelit →

Ervin Õunapuu 

Kõige õnnelikum on loominguline inimene, Looja, kes tegeleb kolmel alal korraga: teater, muusika, kino. Iga Looja on isik, kes valdab saladusi, mis tema hinges lendlevad, lisaks teab ta moodust, kuidas saladusi, mis väljapääsu otsivad, õiges suunas väljutada.

Ainult tõeline Looja suudab enesest paisata loomingulise voo, seletades meile saladusi, millest meil on küll aimu, aga mis reaalseks muutudes muudavad kogu meie arusaamist kunstist tervikuna ja võib-olla ka kogu edaspidist elu. Iga mis tahes loominguga tegelev inimene, nimetame ta Loojaks, on ainulaadne ja võrreldamatu – on ju iga kunstiliik ja teadusharu maailmaülene, toimides ka väljaspool inimeste kehtestatud aega ja ruumi.

Loe edasi Teater, muusika , kino – püha kolmainsus →