Ma olen kirglik suitsetaja. Ometi meeldib mulle see lugu, mille on kirja pannud vana tark Ülo Vooglaid. Neid Ülo vanaisa ja lapse lugusid on rohkem. On tekkinud lootus, et need isegi raamatuks saavad. Miks see ja teised Ülo mälestustes elavad lood mulle nii meeldivad, ma ei tea. Ei tahagi seda sõnastada.
Vahel on nõnda, et ütled midagi või paned selle kirja ja siis jääb see sind kummitama kusagil kuklas. Nii oli ka sellega, et ei osanud sõnastada vastust küsimusele, miks mulle Ülo Vooglaiu lapsepõlvelood vanaisaga meeldivad. Meeldivad kuulata kui ta vahel neid räägib ja meeldivad lugeda. Öö on nüüd möödas sellest kui selle piibuloo siia üles panin. Nüüd tahan sõnastada, miks: sellepärast, et tegu on mu jaoks Aabitsalooga. Selles ja teistes Ülo lugudes on hommikutarkust.