See on linnupesa, ei ole linnupesa sarnane.

Head vabariigi sünnipäeva. Lugu mis siin kirjas ilmus pisut lühemana läinud nädala Maalehes.

Riik väärtustab loovust! Miljon krooni on siinjuures vaid mõõdetav suurus.

Kui riik jagab kultuuripreemiaid, teeb ta kummarduse loovusele ja ideaalidele. Eelmise aasta elutööpreemia saajatele helilooja Arvo Pärdile, näitleja Aarne Ükskülale ja kirjanik Ellen Niidule lisanduvad tänavu teatriloolane Lea Tormis, sisearhitekt Leila Pärtelpoeg ja dokumentalist Andres Sööt.

Üheksa aastat tagasi nabis tollane Rapla valla kultuurinõunik Valter Uusberg mu tänaval kinni ja ütles, et appi tuleksin. Nii sattusin Tori kirikus süüdatud võidutule tervitajate sekka Raplas.

Rituaalid, müüdid ja tabud

Olime Valtriga varem ka uue riigi traditsioonide peale mõelnud. Rääkinud sest, et vanad puuslike kummardamise traditsioonid on veel liiga värskelt meeles. Päris mitu korda on me juttudes sõbraga kõlanud koopiakunsti teema. Vabadussambad meie ajaloo tõmbetuulte tõttu seda on. Kuidas kopeerimine inimeste meelt mõjutab, on hoopis teine kultuurijutt.

Loe edasi Süstik on tuul, kuid mis lõngast on lõim →

Foto: Ervin Õunapuu

Mis teater on? Minu jaoks on teater täna eelkõige need viiskümmend numbrit Teatrikülgi. See tähendab vähemalt 200 teatrist kantud lugu nelja aasta jooksul. Palju teatrivaatamist. Tuhandeid jutuajamisi erinevate inimestega. Tähendab rõõmu ja kurbust ja pettumusi. Lisaks külgedele on teatrist kantuna sündinud veebis Teatritasku ja reaalsena „Koguja raamat“.

Loe edasi Viiskümmend numbrit Teatrikülgi, ehk lumehelbeke, tasa, tasa… →

Selline pilt avanes läinud aasta lõpul Kultuuripealinna kontoriaknast.

Püüan siin tõestada, et ei kao see teater kuhugi. Teatris nähtu salvestub inimestesse, kes vaatavad, ja kõnnib nendega kaasas kogu elu.

Ma ikka kohtan inimesi, arukaid, kes ütlevad, et nad ei käi teatris täna, sest kõik, mis hea oli seal, on olnud ja nähtud. Mitte väga hiljuti kippusin ma seda sama arvama. Kahjuks ka mitmes sõnastuses rääkima. Enda imestuseks olen täna avastanud, et teatris on mul selle elatud elu slepi ja kunagise teatrikogemuse toel üha huvitavam. Täna on ja edaspidi.

Tegin katse, mis mu sõnu, et teater, nähtud etendused, inimestega kaasas käivad ja kasvavad aastate lisandudes, muutuvadki ehk, aga nad ei sure kohe ära. Liitusin tänase moeröögatuse Facebookiga – Näoraamatuga siis.

Riputasin sinna sõprade keskkonda üles sellise üleskutse: „Mul on siia kogunenud sõpradele üks palve. Tahan kirjutada üht lugu. Teie abil. Palun vastake küsimusele, milline teatrietendus kogu te elu jooksul on teile enim meelde jäänud? Kui seepeale veel jaksu on, võiksite seda mõne lausega selgitada. Miks? Mida rohkem on arvamusi, seda uhkem saab plaanitud lugu.“ Ja vastati, hiigla põnevalt.

Loe edasi Vale jutt, et teater on kaduv kunst →

Olgu uue aasta kammertooniks ikka seesama vana Bulat Okudzhava kaunis luuletus.

Tippdirigent -Indrek Sammul kooriproovis, Kuulamist õpetamas. foto Jaanus Laagriküll

Ingo Normeti „Nii nagu taevas” kannab samu väärtusi nagu tema õpilase Uku Uusbergi kevadel teatripilti sisenenud lavastus ja näidend „Pea vahetus” NO99-s. Tahaks loota, et see pole juhus. Tähelepanuväärne on, et Uku Uusberg on Ingo Normeti õpilane. Seegi ei ole saladus, et õpetaja ja õpilase vahel lavakoolis kõik ei klappinud. Uku Uusbergi lavastuses on muuhulgas üpris otse öeldud, et vanem põlvkond ja nooremad peaksid olema rohkem valmis mõtteid vahetama, kujundlikult siis vahetama päid, selleks, et elu saaks õnnelikum ja loomingulisem. Nüüd Ugalas Kay Pollaki filmi järgi tehtud dramatiseeringu lavastust „Nii nagu taevas” nähes tundub, et Ingo Normet teeb otseviite oma õpilasele, kinnitades, et noore õpilase valitud väärtused, armastus, hoolivus, ausus on ka vanema põlvkonna tarvis kandvad ja tähtsad.

Loe edasi Õpetaja ja õpilane vahetavad päid →

Katariina Lauk ja Marko Matvere etenduses „Ingel, ingel, vii mind taeva“. Andrus Kivirähk on näidendi kirjutanud seitsmes osas. Iga osa tähistab üht surmapattu. Stseenide järjekorras siis: viha, liigsöömine, ahnus, loidus, liiderlikkus, kadedus ja viimaks surmapattudest rängim – kõrkus. Vihma sajab ka vanglas. Foto Siim Vahur

VAT Teatri vastse lavastuse lõpustseenis loeb Marko Matvere vangivalvur Peeter sellise liisuluuletuse: „Ingel, ingel, vii mind taeva, ma panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha.“

Katariina Lauk, kes selles näidendis mängides on 14 aastat vangis istunud ja selle ajaga 34 aastat vanaks saanud, on kommunist. Tegelase nimi on Maria, ta ei mõista, mida valvur öelda tahab, ja siis valvaja seletab: „Algul palud inglit, et see su taeva viiks, aga lõpuks seod talle ikka kellad kaela nagu lehmale ja rakendad veel kelgu ette ka. Võiks ju niisama koos ingliga taevasse lennata, aga ei, kelk lohiseb ikka järel.“

Loe edasi Ingel viib sõduri ja kindrali taeva – kellad kaelas →