Ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja, taimeteadlane Toomas Kukk ütleb, et meil tuleb puukide ja sääskedega hakkama saada. Tuleb hoida mitmekesisust, igal ebameeldivalgi liigil on looduses oma väärtus ja koht olemas.

Ma loen igal aastal, kuidas muruniitmine aitab puukide vastu. Toomas Kukk muigab seepeale ja räägib loo ülikoolis botaanikat õppivatest tudengitest, kes keelduvad puugihirmus metsaäärseid taimi määramast.

Räägin Toomasele loo, kuidas Juhan Ulfsaki lavastuses „Teoreem” on muruniiduk tehtud heaolu näitajaks. „Pigem jah on muruniiduk staatusesümbol,” on Toomas Kukk nõus. Ta ütleb et muru niitmise juured pärinevad sellest ajast, kui meil olid baltisaksa mõisnikud, kes võisid endale lubada, et pargis on muru niidetud. Muidu niideti ju selleks, et heina saada. Oli praktiline vajadus. „Mõisnik sai mõelda, et lasen hektari ühtlaseks niita, et oleks ilus vaadata. Ma kahtlustan jah, et see ulatub sinna aega tagasi. Sa saad näidata teistele, et oled jõukas mees, tühja sellest heinast,” arvab botaanik.

Hirm, et liigirikkus kaob, on globaalne. Kas märkad seda kadumist ka oma välitõid tehes Eestimaal?

Alati küsitakse, mis taimed meil on ära kadunud. Seda on raske öelda, päris selliseid õieti ei olegi. Aga on liike, mille leiukohti oli varem 80, nüüd on 8. Kaitstavate taimede seisundit jälgitakse ja nendega tegeletakse.

Peale selle on neid taimi, mis on märkamatult aegade jooksul kadunud või kaovad. Näiteks pung-kirburohi ehk pung-ussitatar, kes on väikest kasvu niidutaim. Tahaks niisket niitu. Meil on olnud sajad leiukohad, millest on jäänud 50-60 kohta, kus ta püsib. Põhiline häda on selles, et kergelt soostunud niidud on kinni kasvanud ja tal pole enam kohta. Sellist tüüpi näiteid on.

Umbrohud… raudnõges, üheaastane taim aiamaadel on tunduvalt vähemaks jäänud. Aiapidaja tunneb rõõmu, et üks vastik taim vähem, aga umbrohtude kadumine on ka elurikkuse vähenemine.

Mis varajane niitmine teeb loodusele?

Neid taimi, kes seda ei kannata, on üksjagu, need kaovad või jäävad kehvemaks. Enamik heintaimi, kes meil on niidu peal, on sellega harjunud, et neid keegi kogu aeg sööb. Lammas sööb ja taim teab, et peab ennast pidevalt juurde ajama. Aga on ka neid liike, kelle jaoks selline pidev niitmine on kurjast, nad ei ole sellega kohanenud ja kaovad. See teeb meid vaesemaks. Pärast koduaia murus ei ole mitte 50 liiki taimi, vaid on ainult 10.

Kas sellel teadmisel on omaette väärtus?

Sellel teadmisel, et sul on väga mitmekesine aiamaa? Kas see on väärtus või ei ole? Elu läheb ju edasi, kui palju see mõjutab inimese head enesetunnet, see teadmine? Sõltub palju inimesest. Mõne jaoks on ükspuha täiesti, aga mitmekesisust võiks väärtustada. Et on väga äge, kui sul on selline elurikas niit või aiamaa.

Miks mitmekesisus hea on?

Kui nii küsida, siis jõuame kohe filosoofilisele, ma ütleks, et tupikteele. See on sama küsimus, et miks meil on vaja Köleri maale Tallinnas muuseumis. Miks? Need võiks ju ära müüa ja selle raha eest vaeseid toetada. Kunst ja mitmekesisus on väärtus omaette. Ta ei anna meile otseselt leiba juurde, ei muuda meie elu paremaks. Otseselt… aga kaudselt…

Rikkus on maa sees. Kui nii ütlen, siis esimesena mõeldakse uraanist. Mul aga aias ikka aegajalt tuleb maa seest selliseid taimi välja, mis seal varem vähemasti minu ajal kasvanud ei ole. Hiljuti näiteks anemoonid.

Võib olla nii, et ootasid maa sees, aga nad võis tuua ka tuul, mõni lind oma nokas või loom oma karvas. Seal sinu kandis muidugi anemoone looduses kasvab ja kui nad on kohale jõudnud ja endale sobiva koha leidnud, siis see on tore.

Ega me ju ei tea täpselt, kuidas taimed looduses ühest kohast teise saavad. Tuul tõi, mingi loom, kuidagi nad igatahes ühest kohast teise saavad.

Mu jaoks on anemoonide tulek tähtis. Et nad otsustasid kasvada just seal, kus me oleme otsustanud, et seda maad ei puutu, ei niida, ei tee midagi seal, laseme loodusel tulla. Ja tulebki. Ootamatusi.

Olen mõelnud ühele vaieldavale asjale, see varasemalt laiemalt levinud ja nüüdseks keelatud kevadine kulupõletamine. Meil on see taunitud, et see hävitab mitmekesisust, samas ei saa aga eitada, et just tänu sellele on ka mitmed niidud püsinud põõsasteta.

Me elame kahjuks või õnneks metsavööndis, me looduslik kooslus, kuhu suunas kõik areneb, on mets. Tegelikult niite looduslikult polegi. On erandid – väga kuivad, väga soised kohad. Nõnda, et kui me niite ei majanda, siis hakkavad kohe põõsad tulema ja selle käigus ka mitmekesisus väheneb niit jääb vaesemaks, paljud rohttaimed kaovad. Aastakümnete pärast tuleb mets, siis hakkab jälle mitmekesisus kasvama, aga algne faas on hästi vaene. Põlemine, näiteks tänu äikesele, on aastatuhandeid juhtunud. Samas ei saa ju öelda, et põletamine on hea, sest küllap on hulle, kes paneks kõik põlema.

Jah, ja ma kohe mõtlen pisielukate peale, nad saavad ju hukka põlengus. Või poevad nad maa sisse?

Eks see on nii ja naa. Kindlasti muld taastub, samas niitmine ju samamoodi hävitab putukaid, nad saavad otsa. Kõike head ei saa, ei saa niitu säilitada nii, et kõik putukad ja ussikesed jääksid. Niitmine kui ka põletamine on looduslähedased moodused, need on kogu aeg olnud, aastatuhandete vältel. Põletamine ja niitmine ei ole nii vaenulik looduse suhtes kui näiteks kündmine.

Keelame kündmise ära?

Eks meil ole toitu vaja, ega me ei saa eriti siin parasvöötmes ilma põllupidamiseta hakkama. Me siin ei saa palmi all oodata, et mõni seeme alla kukub.

Aga äkki me toodame liiga palju?

Toodame palju ja käime toiduga üsna kehvasti ümber. Sealt läheb üsna palju kaotsi. See on teema, mis mind on vaevanud. Mind on lapsest saati õpetatud, et toit on peaaegu et püha, kõik tuleb ära süüa ja otseselt pahaks midagi ei tohiks lasta.

Mis siis teha?

Tuleb looduslähedasem põllumajandus leida. Selline, kus põllud on väiksemad. Mitmekesisus on suurem, sul on erinevad taimed läbisegi. Põldudel on vahel mingid puudetukad, niidutükid… Monotoonne põllundus on vaene. Suured, kümned hektarid ühtlast mürgitatud põldu. Kahtlemata põllumees ütleb, et muidu ei saa ju saaki, kui ma ei pane pestitsiide.

Välitöödel taimeatlast tehes me paneme kirja ka põllu umbrohtusid, oleme käinud ka mahepõldudel vaatamas. Jah, ma ei ole põllumees, aga see väike moon seal suure vilja vahel, ega ta saaki küll väga ei vähenda. Sa ei pea saama maksimumi, saad vähem mürgitades väiksema saagi, aga maa on puhtam, loodus mitmekesisem ja kõik on võitnud. Samas ma saan ju aru sellest, et kui sa traktoriga põllule lähed, siis tahad ikka maksimumi saada. Täitsa arusaadav.

Rentaablimaks on kõik läinud. Vaatasin eelmisel aastal, kuidas põllusaagi koristamisel ei olnud enam seisakuid, kõike juhtis arvuti. Põnev pilt avanes.

Ma ei ole originaalne kui ütlen, et põllutöö peaks olema natukene lohakas. Lohakust on vaja. Ühel aastal jääb siit natuke niitmata, teisel aastal mõni teine koht. Põldu ei niideta servast serva… see suurendab mitmekesisust. Aga kui nii tehtaks, siis kohe tuleb kallale aastatuhandeid vana mure, keegi ikka ütleb, et lohakus on paha. Ei kõlba, kui omanik on lohakas. Tegelikult, kui natuke siit-sealt jääb ka kündmata, siis see suurendab üldist mitmekesisust. Võib-olla saab kündmata lapil lõoke kenasti pojad suureks kasvatada. Samas üldine saak väga palju ei vähene.

Lohakas töö, mida ma olen just niitude puhul soovitanud, on olnud üllatav mõte mõne jaoks vähemalt. Kahtlustatakse, et ma ajan mingit jama, kutsun üles tööd lohakalt tegema – kuidas siis nii? Ega meile ju meeldiks, kui kohvikus ettekandja ajaks kohvi lauale ja seda ära ei pühiks. Sama selle põllutööga. Aga kui natukenegi maad jääks sööti, see praktika võiks levida. Sama on ka koduaedadega – sa ei pea kogu aeda ära niitma ja seda iga viie päeva tagant. Niida teekesed sisse, niida see platsike, kus saab palli mängida. Aga viis hektarit siledaks niita, see mõjub asendustegevusena. Niitmine muidugi mõjub rahustavalt, sa näed, kuidas töö edeneb ja tunned ise, et oled midagi ära teinud.

Katsu kirjutada raamatut niimoodi. Niimoodi, et näed: nüüd on tehtud. See ei ole üldse nii lihtne, ikka tuled tagasi, parandad, täiendad, kirjutad ümber. Niitmine on hea lihtne asi.

No nüüd on ka maale ilmunud robotniidukid, mis vaikselt sahistades kõik, ka mesilased pooleks lõikavad.

Kahjuks küll. Olen püüdnud teada saada, kas meil putukateadlased on sellele tähelepanu pööranud, ja olen saanud vastuseks, et ei, seal ei ole mingit mõju. Mis mõttes? Vaikne niiduk liigub 24/7. Järele jääb kõrb.

Meil maaülikooli juures on ka olnud robotniidukid. Nüüd sellel aastal tuli pressiteade, et need on jäänud vanaks ja praegu pole plaanis uut osta. Vähemalt niigi palju. Mina olen olnud see, kes käib ja vajutab neid nuppe kinni. Selline sabotöör – hiilid juurde ja paned massina kinni, nii et keegi ei näe.

No see on sul küll – kohe tõsiselt – üks uhke loodust hoidev tegu. Mis raamat või raamatud sul praegu käsil on?

Mul on pooleli „Botaanika õhtuõpik” ja see on ausalt öeldes selline vaeslapse käsikivi või käsikiri. Mõni raamat tuleb lihtsamalt, mõni vindub, ei leia õiget konksu, mõtet, mille otsa asja panna. See tuleb ära teha. Mul on kaasautor Ott Luuk. Ta on minust noorem botaanik, üks meie parimaid taimetundjaid.

Räägi sellest pisut täpsemalt?

See on sama sari, kus tuli kõigepealt „Matemaatika õhtuõpik”. Mõte on see, et vabas vormis meenutada seda, mida oled kunagi koolis õppinud. Minu jaoks ongi see küsimus selle juures, et kui palju peab olema õhtut ja kui palju õpikut. Võiks ju olla mõnus tekst, mida enne magamajäämist voodis lugeda. Ja siis õpiku pool, taimede sigimine ja muud üsna keerukad faktirohked teemad. Elu ei koosne ainult põnevatest faktidest, vaid seal on ka väga palju tuima ja igavat. See on seesama, et minult küsitakse, näita herbaariumist mõnda huvitavat taime. Enamik taimedest on tavakodaniku jaoks ühesugune hein. Näita siis… Ma olen avaldanud raamatu Eesti vähetuntud taimedest, mis ilmus viis aastat tagasi.

Üldiselt on nii, et taimed ja loomad, mis meie ümber, on ikka üldiselt tuntud.

Kuidas nii?

Nii, et mina ei tunne või sina ei tunne, aga ikka keegi on, kes tunneb. Meil ei ole metsik Lääs, et siin elaks sellised olendid, keda ei ole siiani keegi näinud. Liikide hulk, taimed, loomad, putukad, on ikka üldiselt enamikus teada. See on üsna kindel suurus. Selles osas uuemad taimed, mis tulevad, on kahjuks tulnuktaimed. Nad on sisse toodud, aiast põgenenud näiteks.

Mul on päris palju tuttavaid aednikke, aga olen omandanud selle kuulsuse, et kipun aiandusega võitlema.

Kuidas nii?

See on ka jällegi nagu vana, mingisuguse väljamaise ihalus, et meil peab aias kasvama saksamaa kuusk. See on inimesele omane, ikka tahad midagi seninägematut ja uut. See ka mängib oma rolli, et kui kõigil on, siis mul peab ka olema. Seda ei saa inimestele pahaks panna. Me võime siin rääkida, et olge hooletumad, eelistage meie oma liike, aga see on ette teada, et see ei vii kuhugi. Ja kas ongi vaja võidelda?

Ohtudele küll peaks tähelepanu juhtima.

Viitama peab. Sellest aednikud saavad aru, et võib tuua endale uued kahjurid sisse, kellest lahti ei saa. Aga see, et kui mingi võõras taim läheb aia taha ja see on paha, see küll kohale ei taha jõuda. Ja ega head ratsionaalset vastust, miks see paha on, alati ei ole ka.

Noori botaanikuid tuleb peale?

Noored, minu mõistes, sõbrad on sellised pealt kolmekümnesed vanad. Väga noored enam ei ole, aga ikkagi. Meil on praegu nii häid taimetundjaid selles põlvkonnas, et ega meil ka varasematel aegadel ei ole selliseid olnud.

Looduse tundmisega kipub olema see häda, et tundjaks ei saa ühe aastaga. Mingi kümmekond aastat läheb, et õpiks ära Eesti taimed nii, et sa neid vabalt tunned.

Ma arvan, et tunnen noore näitleja andekuse ära. See, kuhu see andekus suubub, see ka selgub kuskil kümne aastaga. Milline on loodusemehe andekus?

Ma arvan, et siin tulevad mängu üldisemad asjad: kui hea pea on, kui tähelepanelik sa oled… Ja muidugi huvi. Kui huvi pole, siis ilma selleta ei tee midagi, ei mängi teatris ega vaata taimi. Olen kuulnud, et oli väga andekas taimede äraõppija, kellel oli mingisugune selline nägemine, et nägi värve kirkamalt. Põhiline ikkagi, et pead olema tähelepanelik ja mälu on tähtis.

On seda võimalik harjutada?

Jah, ikka. Nii on, et me näeme looduses seda, mida me teame ja tunneme. Neid asju, mida me ei tea, neid meie jaoks ei ole. Mina näiteks ei suuda automarkidel vahet teha. See ei ole minu jaoks tähtis.

Mis me siis selle suvega nüüd teeme – ohte on ja ilu, nagu elus ikka.

Suvi tuleb ikka nii, nagu ta on tulnud, ei ole siin midagi muud. See on, et suved kipuvad meil minema soojemaks ja kuivemaks, aga sinna ei saa me ka otseselt midagi teha. Niisiis peame ka puukide ja sääskedega hakkama saama, ei ole mõtet võidelda asjadega, mis ei sõltu meist.

Eraldi

Kullerkupu õies elab kärbes

Toomas Kukk

Seda, et kullerkupud hakkavad kaduma, räägitakse, aga neid ikka on. Tema puhul võib olla üks huvitav asi… Ma ei tea, kui palju sellele Eestis on tähelepanu pööratud, aga kullerkupu õies elab kullerkupukärbes. Kuidas käib selle kärbse käsi või tiib? Ma kahtlustan, et kui kullerkuppu kuhugi niidu peale jääb mõni taim ainult, siis kas see kärbes leiab ta üldse üles sealt? Kärbes muneb õide, tekivad väikesed vaglad, kes sealt süüa saavad. Nad ei söö kõiki seemnealgmeid ära, võtavad niipalju kui vaja, kuni kolmandiku. Väike kullerkupukärbes ka tolmeldab kullerkuppe, kelle õied on nii kinnised, et mesilased sinna ei pääse. Eesti Looduses oli sellest pikem kirjutis kümme aastat tagasi aprillis. Kui kullerkupul läheb kehvasti, siis tõenäoliselt ei lähe hästi ka kullerkupukärbsel. Võib-olla läheb kullerkupul kehvasti ka seetõttu, et kullerkupukärbsel ei lähe hästi?

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.