Režissöör Aljona Suržikova hiljuti esilinastunud portreedok „Kaarel Kurismaa ajatuse piirid” räägib mitmekülgsest kunstnikust, kes alustas Eestis kineetiliste objektide tegemist juba möödunud sajandi kuuekümnendate aastate lõpus. See oli aeg, kus kunstiteadlased ei olnud veel välja mõelnud sõna installatsioon.

Kaarel Kurismaa (85) on olnud oma nägu kunstnik sõltumata ajast ja riigikorrast. Minu teadmisesse jõudsid tema nimi ja kineetiline kunst ilmselt tänu Sven Grünbergile ja tema ansamblile Mess, kelle kontserte kaunistasid-kujundasid Kaarel Kurismaa kineetilised objektid. Kunstiteosed, skulptuurid ja arhitektuuri vormid, mis pakkusid elamust mehaanilise liikumise, valgusefektide ja helidega. Sellest filmis ei räägita, aga mulle tundub, et Grünbergi ja Kurismaa viis kokku üks mees, Härmo Härms, kes ehitas Svenile süntesaatoreid ja pani Kaarli objektid liikuma, plinkima ja häälitsema. See osa ajaloost filmi ei mahtunud. Kunstnik ise räägib sellest, et ta tahtis noorena muusikuks saada, aga siis tuli valida. Ta valis kunsti.

Kineetiline kunst oli moodsa kunsti suund. Siin saaks ilmselt pikalt arutleda eelmises lauses oleva sõna oli üle. Kas see kineetiline kunst, mis täna sünnib, installatsioonideks nimetatu, ei ole äkki enam moodne? Moevoolud ja suunad, millal nad on uued…?

Teatrihingega õpetaja LIANNE SAAGE-VAHUR 11.I.1965–30.I.2024

Sõber helistas ja ütles, et Sind enam ei ole. Ja selle peale algaski see: väljas on veebruar täna. Pea sai täis noorukese Viivi Luige 1965. aastal kirjutatud luuletust. Ja laulu. Noored Urmas Alender ja Valdo Randpere selle meile meelde laulsid. Mõtlen selle peale. Mõtlen: kui üksik ja valge/ jäi lapsepõlv maamajja maha./ Surnute korjatud köömneid/ ja tumedat meekärjevaha. Ja ei saa edasi. Silmad valguvad vett täis enese igasugusele tahtele allumata. Katsun olla irooniline, mõeldes, et kellest mul nüüd siis kahju on, endast või Sinust, Lianne. Äkki hoopis sellest, et surm on meid silmanud juba…

Nii pagana lõplikult kõlab: Lianne Saage-Vahurit ei ole enam. Seda Jõgeva õpetajat, kes 34 aastat tagasi asutas kooliteatri Liblikapüüdja, kust tuule tiibadesse saanud hulk tuntud näitlejaid-lavastajaid. Õpetajat, kes 31 aasta eest kutsus ellu õpilaste luulefestivali Tähetund ja 19 aastat tagasi selle noorema venna Tuulelapsed. See jutt muidugi oleks pidanud igasuguste reeglite kohaselt olema loo alguses. Aga ma ei taha lõplikkusega leppida. Või siis surm võttis Su ära. Usun, et me keegi ei tahaks seda kuulda, aga…. punkt ja kõik. Aga on ju veel kolm punkti, vähemalt kirjanduses, mida Sa õpetasid ja armastasid.

Kui äsja esilinastunud dokumentaalfilmi „Vara küps” kriitiliselt ei kuula, siis ta vaid süvendab polariseerumist – head looduskaitsjad ja halvad metsamehed.

Martti Helde dokumentaalfilmis „Vara küps” ei räägita kogu filmi vältel lageraietest kaitsealadel. Jutud puudutavad pigem kogu metsandust. Ometi räägib režissöör oma filmiga seotud intervjuudes, et eesmärk – filmis sõnastatakse see muide esimest korda alles filmi lõpul üleskutsena – on olnud osutada sellele, etlageraie kaitsealadel tuleks lõpetada. Seega tekitab film mu meelest metsajuttude avalikku ruumi segadust juurde.

Jah, ma soovitan vaadata kodumaist krimisarja „Kes tappis Otto Mülleri?”. Siin mõned mõtted, miks just see sari mind võlus.

Hakatuseks vahest see, et teen juba aastaid vahet seriaalil ja sarjal. Seriaalil on algus, aga ta võib enamasti olla lõppematu. Sarjal on algus ja lõpp. Otto Mülleri lool on kaheksa osa. Kaheksa põnevat lugu, nähtuna erinevate osaliste silmade läbi. Asja teebki huvitavaks see, kuidas ühte ja sama olukorda näevad erinevate elusaatustega inimesed.

Ma olen omamaiste sarjade poolt ennekõike sellepärast, et seal mängivad oma näitlejad. Lubasin, et kirjutan, sllest sarjast, mõtlesin sarja kiita nii, et teised ka seda julgelt vaataksid. Siis lugesin ühte pressiteadet ja selgus, et olen hiljaks jäänud. Selgus, et telekrimkat „Kes tappis Otto Mülleri?” on vaadatud lausa vaatamisrekordi vääriliselt. Ja mul oli sellest hea meel, ka kui hea maitse näitajast. Siia kindlasti lisandub olukord, mis koduakende taga. Libedad teed, ilm, mis paigal ei püsi, ja kriis kriisi kukil, aga ikkagi – kehva asja ju nii ei vaadataks.

Pole mu meelest suurt midagi imestada, kui publik teatris käituda ei oska. Miks? Sest valitud eeskujud on varnast võtta. Vaadakem kasvõi seda, mis sünnib Riigikogu saalis. Viimati jäi silma, kuidas rahvaasemik Kalle Grünthal kõnepulti trügis ja sealt lahkuda ei tahtnud.

Mu kõige värvikam etenduse segamise kogemus on, arvan, et 1979. aastast. Ugala teatri külalisetendused olid Saaremal. Sõmeru klubihoone 500-kohalises saalis mängisime üht Niskamäe lugu. Peaosades olid Rein Malmsten ja Leila Säälik.

Sellel ajal oli 1950nendate Vene sõjaväelinnakust saanud hullumaja. Seal olid ka ohtlikud hullud, kinnine osakond. Aga kuna oli ilus ilm, siis on meeles, kuidas ühes välipuuris kõndis mees, kes arutas: „Võtan noa. Lähen metsa . Ja siis…” Nii ta seda kordas lõputult.