Lavastus „Must piim” räägib lihtsaid lugusid hääbuvast külaelust. Läti lavastaja Alvis Hermanis koos oma Riia Uue Teatri näitlejatega tõstab sündiva antiiktragöödia kõrgusele.

Alvis Hermanise tehtav teater on ennekõike näitlejakeskne. Näitlejate muundumise on sedavõrd meisterlik, et julgelt saab kasutada mõistet IME. Pildil on niiöelda stardipositsioon, enne karjamaale mineku. Kehahoiak, kõnnakud, silmad… sabadeks on kõigil pats, mis randemekülge kinnitub. Selles muutumises on iga oma iseloom ja esteetika. 

Arvan, et ma ei ole elus nii erootilist lavastust näinud kui on „Must piim”. Jah, ja samas on tegemist nekroloogiga lehmapidamisele maal. Lätlased ütlevad Lätis nii olevat. Meil on samamoodi. Umbes samal ajal, kui Lätis see lavastus sündis (kaheksa aastat tagasi), jalutasime Tuhala Nõiakaevu peremehega ta külas ringi ja Ants rääkis, kuidas oma lapselastele tahtis näidata talu, kus oleks lehm, hobune ja lambad, aga sellist talu ei leidnudki. Loe edasi Lätis olid imeilusad lehmad →

Narvas avati 1. detsembril kultuuriterritoorium nimega Vaba Lava. Avamisnädal, omalaadne festival, mis näitab selle keskuse suundasid, kestab.

On minu Narva elu neljanda päeva varahommik. Elan Aleksander Puškini tänaval. Hotelli „Narva” restorani nimi on „Chagall”. Maja tagant, kui on selge ilm, näeb Venemaale. Jõgi on vahel vaid ja ühendav Sõpruse sild. Meie pool jõekaldal on kõrge postamendi otsas lõvi, märk sellest, et Narva on olnud Rootsi linn. Ja ikka on see tunne, et miski ei lõpe, vaid algab.

Julia Aug elab Moskvas, aga on juba kahel õhtul tulnud Narva Vabal Laval näidatavat teatrit vaatama koos oma Narvas elava 88aastase emaga. Ta mäletab, kuidas ema viis teda Narvast Leningradi teatrisse. Nüüd on Julia kord ema teatrisse kutsuda. Ta teeb seda mujal ka, aga esimest korda elus on see võimalus siin, kodulinnas. Loe edasi Nüüdsest on kohtumispaik Narva Vaba Lava →

Paides on kutseline teater! 21. novembril esietendus seal avalavastus „Kaitseala”.

Avalavastuse töörühma kuuluvad neli kevadel Tallinna lavakunstikooli lõpetanud kursusekaaslast: näitlejad Johannes Richard Sepping, Joosep Uus, Kirill Havanski, Ursel Tilk. Poisid on oma teatrisse kutsunud ka eakaaslase, Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud ja aasta Rakvere teatris töötanud Grete Jürgensoni. Lavastaja on näitlejate kursusekaaslane Jan Teevet. Paide teatri truppi kuulub produtsent Harri Ausmaa. Lavastuse valmimise juures olid veel dramaturg Oliver Issak, kunstnik Freda Purik, valguskujundaja Rommi Ruttas ja produtsendi assistent Birgit Sitska.

Teatrirahvas alustas Paide muusika- ja teatrimajas tööd 1. septembril.

Kuidagi juhtus nõnda, et vaatasin „Kaitseala” etendust vahetult pärast Tartu teatri Must Kast lavastust „Caligula”. Üks ja teine koos muutsid mu mõtlemist. Olin seni olnud üsna kindel, et parim teatritrupp saab olla vaid see, kus laval kohtuvad erinevad näitlejapõlvkonnad – erinevad energiad ja kogemused ning tulemus on seda suurem. Nüüd tean, et teatri teeb läbinisti uueks ka see, kui laval on läbinisti uued näitlejad. Uus võimendub tingimusteta mõttekaasluses. Paide teatriseltskond mitte ainult ei loo lavastust grupitööna, nad kinnitavad kõikjal, et juhivad ka teatrit kõik koos. Pärast kohtumist „Kaitsealal” ma usun selle võimalikkusesse.

Teater on kaitseala Loe edasi Inimese kaitseala Paide teatri suurel laval →

Lugu ilmus Maalehes. Ervin Õunapuu tehtud fotol on Narva garnisoni kalmistu.

Mulle ei meenu, et isa oleks, kui olin laps, sõnaselgelt keelanud nõrgematele liiga tegemise. Seda juttu, et jalg kasvab hauast välja, küll mäletan. Seda ka mäletan, et surnuaiale sattudes pilguga haudadest välja kasvavaid jalgu otsisin. No ei olnud. Küllap siis pisike pea tegi järelduse, et suured inimesed kedagi jalaga ei löö.

„Sealt peale kui ma midagi mäletan kordas ta ikka: „See on keelatud.” Kõik, mida ma tahtsin teha, oli üleastumine. Ma ei tohtinud joonistada ega maalida inimest – see rikkus teist käsku. Ei tohtinud kaevata teiste poiste peale – see oli laim. Ei tohtinud kellegi üle naerda – see oli pilkamine. Ei tohtinud välja mõelda lugusid – see kujutas endast valet,” kirjeldab Aaron Greidinger enda elu 1930. aastate juudi getos Poolas. Tsitaat on pärit Isaac Bashevis Singeri romaanist „Šoša”. Saksamaal oli võimule tulnud Hitler, kes ähvardas hävitada kõik Poola juudid.

Teisipäeval 27. detsembril 2018. aastal on maailma meedia peauudis, et Ukraina kuulutas välja sõjaseisukorra. Mu vana sõber on Kiievis. Loe edasi Jalg kasvab hauast välja →

Doris Kareva ütles Betti Alverile pühendatud XXVI luulepäevade lõpetamisel Jõgeval saalitäiele inimestele: „Luuletus on targem kui luuletaja.”.

“Liblikapüüdja” täna. Keskel õpetaja Lianne Saage Vahur.  Fotograaf Lea Pihlak. Lugu ilmus Maalehes.

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lianne Saage Vahur on Jõgevalt juhtides üles ehitanud Eestis oma hoidmise ja armastamise akadeemia. Akadeemial on võrgustik üle maa. Õpitakse kohtadel ja enese jaoks. Betti Alveri sünnipäeval kogunevad parimad gümnasistid Jõgeval ausatavad Alverit ja näitavad teistele ka kuhu on aastaga jõutud. Kohtumise Tähetundi iseloomustab maitsekasvatuse peen organisatoorne kvaliteet. Sellel aastal oli luulepäevadest osavõtjaid kolmesaja tuuris. „Tähetunniks” nimetatud akadeemilisel kokkusaamisel on ka noorem vend, Tuulelapsed nimeks, nemad saavad kokku jaanuaris.

2018. aasta Jõgeva luulepäevadel oli vaatluse, õppimise, mõistmise ja teistele ettenäitamise all Doris Kareva ja Jaan Kaplinski luule. Teineteisele näidati 18 lavastuslikku luuleetendust. Loe edasi Mustad luulelinnud ja viiuliga tüdruk lavanurgas →