Eile esietendub Tori külje all Linnamehe puhketalus värskeõhulavastus „Toomas Nipernaadi”. Nimiosas Pääru Oja.

See värskeõhulavastus on MTÜ Temufi poiste Peep Maasiku ja Silver Kaljula väljamõeldis. Mõlemad noored mehed on Viljandi kultuuriakadeemia ja ühtlasi ka Kalju Komissarovi märgiga üsna uued tulijad Eesti teatriilmas. Lavastaja Peep Maasikul on selles koolis õppida jäänud veel aasta. Silver Kaljula lõpetas akadeemia 2015. aastal. Loe edasi „Nipernaadid” Peep ja Silver räägivad Toomas Nipernaadist →

Piret helistab, ta ütleb oma perekonnanime ka, aga see läheb esimese hooga mul meelest mööda. Ta räägib, et Hardi Volmer teeb Võrumaal filmi „Johannes Pääsukese tegelik elu” lisavõtteid ja tahab mind sinna mängima. Ärarääkija võluvitsaks on, et saan mängida kuulsate Ott Sepa ja Märt Avandiga. Mul on parajasti see koht peas, kus pean mõtlema, kust suveteatri nägemiseks bensiini, kava ja kohvi ostmiseks raha saada – muidugi võtan pakkumise vastu. Sean tingimuseks, et tulen siis, kui ei pea mängima purjus vanameest. Kuna ei pea, siis ütlen, et teen endale reede vabaks.

Lõpmatusse kulgev võttepäev

See, et film peenike värk on, tean juba ammu. Ja nii venibki reedene võttele jõudmine mind ärevaks tegemata. Väljasõit Raplast kell pool 12 lükkub kella poole kolme juurde. Õhus on äikest ja filmigrupp ennast selle järgi sätib. Loe edasi Kuidas ma Hardi Volmeri filmis setut mängisin →

Eesti rahvamajade etendus „Mälutempel” kandis endas näitekirjaniku ja lavastaja Urmas Lennuki loomingu läbivat igatsust Eesti rahva uue ärkamisaja järele. Sündis valus, vaimukas ja geniaalsuse piiril kulgev teatri suursündmus.

Kummaline ülendav hingevalu jäi lavastusest. Ma julgen küll sellest, mida nägin ja mis nahast läbi puges, sellest mälutemplist, mis ennast Toris suureks ehitas, kõrgendatud toonil kirjutada, aga natuke kahtlen, kas õnnestub. Sest mõjus „siin ja praegu” tervik.

Urmas Lennuk võttis kirjutamise ja lavastuse aluseks laulu- ja tantsupeo, andis Rahvamajale (Eesti esimene rahvamaja ehitati Kanepisse 130 aastat tagasi –MM) hääle ja lasi tollel me rahva ellujäämise lugu jutustada.

Lavastus ühendas me suured märgid: laulukoorid, puhkpilli- ja rahvapilliorkestrid, rahvatantsurühmad ja kirjanduskangelased, kes samuti on olnud me muutlikus, et mitte öelda kaduvas olnus märgilised väärtuste kandjad. Toots ja Teele, Kalevipoeg ja Linda, Vargamäe Pearu ja Kõrboja Anna, Juss ja Mari. „Ega me seda kuidagi ei püüdnudki sõnastada, et mis see täpsemalt vormiliselt on. Palusime vaid armastada inimestel seda, mida nad teevad. Aga nad vist juba armastasid.”, ütles Urmas Lennuk. Loe edasi Lugu mälutempliga hingestatud eestlastest →

Uku Masing kasutab oma 1967. aastal kirjutatud loos „Eesmärk: elusamus” moearvamuse mõistet. Masing ütleb, et „vähemad vennad” on moearvamust alati kohustuslikuks pidanud ning uskunud, et see on ka nende elu ja eesmärgi ainus siht. Muidugi on rohkelt näiteid, kus eesmärk võib olla üllas, aga valitud siht vale. Näiteks kui eesmärgiks on joosta kõigist kiiremini – ja see isegi õnnestub –, aga joostakse vales suunas. Kui eesmärgiks on puitu väärindada ja teha seda Emajõe arvelt. Enamasti on nii ka , et tahetakse saavutada parim tulemus ja kuulutatakse selleks välja vähempakkumine. Arulageduse näiteid on kahjuks palju. Loe edasi Patt on jääda muutumatuks →