28. märtsil, teatripäev, kutsus 2228.29. märtsil kutsus Juhan Ulfsak suuremaid ülesse kaitsma väikesi. Ta ütleb, et on üllatunud sellest, millisesse šokki on Eesti ühiskond ja ka kultuuriavalikkus viidud. Kuivõrd vähe on protesti olukorras, kus võim kipub inimesi administratiivselt represseerima.

Mõtlesin enne Juhan Ulfsakiga kohtumist, et teen talle pikka intervjuud pakkudes ülekohut. Tähelepanu ju tuleb tema mõneminutilisest ühiskonnakriitilisest sõnavõtust. Samas on mees teinud pikki ja omanäolisi lavastusi, näinud vaeva, loonud, ja ma pole pidanud vajalikuks sellest kõnelda.
Kui sellest mõttekäigust talle räägin, vastab ta: “See on arusaadav. Kunst, mida ma teen, ta polegi … no ütleme, et “Tõde ja õigust” ma pole lavastanud.” Tõest ja õigusest XXI sajandi Eestis aga räägime küll.
Kaks minu jaoks olulist detaili iseloomustamaks päeva kui juttu ajasime, enne kui päris lugu algab. Kui pärast jutuajamist Juhan Ulfsakiga Balti jaamas trammist väljun, tuleb mulle vastu ja teretab Taavi Eelmaa, Juhani sõber ja partner. Rongis arvutit avades loen esimesena uudist, et lavastaja Kirill Serebrennikov on Moskvas koduarestist vabastatud ja ta senine piirang on vahetatud linnast ja maalt väljasõidu keeluga.

Loe edasi JUHAN ULFSAK: kuidas on võimalik humanistlike väärtuste eest seistes midagi lõhestada? →

Kaks argipäeviti äriilmas tegutsevat edukat meest on teinud midagi esmapilgul tavatut: nad on otsustanud panustada raha ja aega, et nende õpetaja mõttemaailm oleks kõigile kättesaadav. Mis neid mehi käivitab ja tegutema paneb?

Sihtasutuse Ülo Vooglaiu mõttepärand* algatajad ja kaasasutajad, Ülo Vooglaiu õpilased Ivar Veskioja (34) ja Indrek Paal (43), kes raamatu „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” valmimisse on panustanud nii oma raha kui aega, räägivad, mis neid on käivitanud ning mis paneb ka edasi tegutsema, et Ülo mõttemaailma kättesaadavaks teha. Ivar tegeleb raamatupidamisäri ja tarkvaraarendusega, Indrek on tegev raudteevaldkonnas kaubaveo korraldamisega.

Sihtasutuse esimene pääsuke, raamat „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” tiraažiga 2000 eksemplari müüdi eraviisiliselt ja kadus kolme nädalaga lettidelt ilma igasuguse reklaamita.

Ma tahaks teha sellise üldistuse teie tegemiste pealt, et me riigis on tekkinud materiaalselt kindlustatud inimesed, kes on ära tundnud, et nüüd on aeg ühiskonnale midagi tagasi anda?

Ivar Veskioja (I.V.): Huvitav mõte. See tuletab meelde Peterburi akadeemiku Anatoly Zimichevi mõtteid, mida väidetavalt kasutas oma valimiskampaanias Bill Clinton. Ta kirjutab, et ühiskond ja selle liikmed paiknevad neljas kategoorias. Esimene on külluse kategooria, teine on headus, tähelepanu hakatakse pöörama ka ligimestele. Siis on ilu, hakatakse esteetikat ja harmooniat taotlema. Ja neljas kategooria on tõde. Vastavalt sellele, millises kategoorias etnos on, tuleb valimiskampaania sõnumeid väljastada. Kui vaadata Eesti valimiskampaaniaid, siis sellest esimesest – küllusest – kaugemale tihtipeale ei ole jõutud. Eeldatakse, et valijate enamus on huvitatud vaid küllusest ja soovivad sadat eurot juurde. Tõe kategooria puhul on inimese emotsionaalne värving madal, teadvuse reglementeeritus kõrge ja ta töötab sihipäraselt etnose edu nimel.

Sa, Indrek, kord ütlesid seepeale, kui ma imestasin, et rikas mees teeb õpetaja tarkuse jagamiseks sihtasutuse, et mõtled oma laste peale?

Indrek Paal (I.P.) Niimoodi ongi. Mul on kolm last. Siin on kaks tõde: ma ei ole nii rikas, et osta endale jalgpalliklubi, aga lastele paremat tulevikku luua ja selleks sihtasutus asutada, seda ma saan. Loe edasi Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud →