Jah, õieti ainus asi, mis mulle väga ei meeldinud esmaspäeva õhtust – et Eesti vabariigi sünnipäeva peo korraldajad kokkukutsutud Ugala teatri suurele lavale tansima panid. Apelsini pilli järgi. Sinnasamma, kus mõni tund tagasi vormistus kunstiline pilt „viimasest õhtusöömaajast”. Linnulaud, kui soovite. Vägevad pilgud linde mänginud näitlejate silmis ja need tiivalöögid, mis vähemasti julgustasid mõtlema, et lendutõus on veel võimalik. Keelega ja meelega! Loe edasi Liiga palju õnne →

Äsja kirjastuses SE&JS  ilmunud, tõlkija Valda Raua elust ja loomingust kõneleva raamatu „Üks elu” lõpus on tema tõlgete nimekiri. Seda lugedes võib mõista, mis määras, et eestlaste aadressiks ei saanud kunagi Sovetski Sojuz.

Valda Raua (29. I 1920 – 8. X 2013) tõlkeraamatute bibliograafia saab alguse 1945. aastast: „Jemeljanova, Nina. Kirurg: lühiromaan. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1945. 138 lk.” Jah, just see raamat, mis enamikule ilmselt midagi ei ütle. Samal aastal ilmub ka Valda Raua vene keelest tõlgitud „Botaanika õpik keskkooli VIII klassile”. Veel üks botaanikaõpik antakse tema tõlkes välja aasta hiljem ja siis tulevad riburada Aleksandr Ostrovski näidendite tõlked. Võib arvata, et Ostrovski oli 1940. aastatel Vene punavõimude soosingus, aga vaevalt oskas Valda Raud arvata, et näidendeid „Kaasavaratu” ja „Äike” ka 21.sajandi teisel veerandil teatrites üle maailma ikka mängitakse. Või hoopis tundis hea kirjandusliku maitsega Valda Raud Ostrovski näitekirjaniku geeniuse ära? Edaspidine tõlketegevus laseb seda viimast uskuda küll. Loe edasi Valda Raud – tõlkija, kelle hea maitse määras maitse →

Vaba Lava kuraatorprogrammi lavastus „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” pani taasmõtlema sellele, kui erinev koht oli eestlastel ja Nõukogude Eestil suures Nõukogude Liidus. Ma ei hakka seda alljärgnevas loos seletama, aga see on nii.

Svetlana Aleksijevitši raamatu „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” pealkiri vene keeles on „Время сэконд-хэнд”. See venekeelne on iseloomulik ajale, mis saabus Nõukogude riigi kokkuvarise misega.Tolle aja taustaltuleb üsna räige tunne, kui jääda Tallinnas lugema reklaame ja kasvõi kaupluste- kõrtside nimesid majaseintel. Ma arvan, et võõras ei saaks aru, miskeelses riigis ta viibib. Seda tegi vabaduse tulek tõesti ka meiega, et venekeelsed kirjad kadusid, aga pikapeale ei asendanud neid eestikeelsed – esikohale ei saanud eesti keel. Loe edasi Taaskasutusaeg. Murranguaja inimesed →

„Me ei saa lubada seda, et kangutame üksteist maha või tirime alla, sest me oleme lihtsalt nii väiksed” – selle kunagi öeldud mõttega alustas 1991. aastal sündinud dirigent Rasmus Puur oma kõnet pühapäeval Eesti vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamise lõpupeol ERMis.

„Heasüdamlikkus,vastutulelikkus, osavõtlikkus, kaastunne… on kaduva põlvkonna omadused. Need omadused on väärtuseks veel vaid provintsis.” Selle olen oma märkmikusse üsna hooletu käekirjaga üles kirjutanud ja jätnud märkimata, kust ma selle sain. Provints ja parnass? Isegi siis, kui vanad targad, maailma mingisse tahku põhjalikult sisse elanud inimesed, elavad pealinnades, kaob nende hääl maailma müra sisse ära. Samas on mul meeles, kuidas mu isa mulle ütles, et mine karju metsas. Ma ei mäleta, et oleksin metsas kunagi karjunud. Pole põhjust olnud. Isegi, kui on vajadus hüüda kaaslast, ei ole mets lasknud häälele karjumise toone külge. Loe edasi Vabana sündinud – murranguaja inimesed →