Mu jaoks on väga võimas see, mida teeb Cätlin Mägi me rahvalauluga. Räägin hetkel sellest muusikast, mida see mitmekülgne naine teeb parmupillidega üksi. Abiks vaid looper ja muud 21. sajandi elektroonilised efektid.

Hakatuseks ehk seda, et igavik käib kokku kaasaegsusega. See on võimalik. Tõestuseks kasvõi rahvariided ja muidugi rahvalaulud.

Kui ma sellest, mida siia kirja panna, mõtlesin, siis kahtlesin, kas saan Cätlini parmupilliorkestrist ja ta muusikaseadetest kirjutada, kui ei saa täpselt aru, kuidas see elektrooniliselt käib. Loe edasi Cätlin Mägi isiklik parmupilli orkester →

In memoriam MIHKEL SMELJANSKI 8. III 1950 – 21. II 2020

Saatus tegi Mihkel Smeljanskile veel selle vingerpussi, et lasi tal sisuliselt laval surra. Või mida muud see tähendab, kui ta läheb ära just siis, kui kogu Eestile on teada antud, et vabariigi president annab talle auraha. Elu eest, selle eest, et oli näitleja ja laulja. Just selle järjekorras, mis siis, et silma hakkas ta tervele Eestile bändist Kuldne Trio. Ka need, kes kunagi teatrisse ei saanud, teadsid, et ta on näitleja. Loe edasi Mihkel Smeljanski, naljariided kuulsuse pärast seljas →

Jah, õieti ainus asi, mis mulle väga ei meeldinud esmaspäeva õhtust – et Eesti vabariigi sünnipäeva peo korraldajad kokkukutsutud Ugala teatri suurele lavale tansima panid. Apelsini pilli järgi. Sinnasamma, kus mõni tund tagasi vormistus kunstiline pilt „viimasest õhtusöömaajast”. Linnulaud, kui soovite. Vägevad pilgud linde mänginud näitlejate silmis ja need tiivalöögid, mis vähemasti julgustasid mõtlema, et lendutõus on veel võimalik. Keelega ja meelega! Loe edasi Liiga palju õnne →

Äsja kirjastuses SE&JS  ilmunud, tõlkija Valda Raua elust ja loomingust kõneleva raamatu „Üks elu” lõpus on tema tõlgete nimekiri. Seda lugedes võib mõista, mis määras, et eestlaste aadressiks ei saanud kunagi Sovetski Sojuz.

Valda Raua (29. I 1920 – 8. X 2013) tõlkeraamatute bibliograafia saab alguse 1945. aastast: „Jemeljanova, Nina. Kirurg: lühiromaan. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1945. 138 lk.” Jah, just see raamat, mis enamikule ilmselt midagi ei ütle. Samal aastal ilmub ka Valda Raua vene keelest tõlgitud „Botaanika õpik keskkooli VIII klassile”. Veel üks botaanikaõpik antakse tema tõlkes välja aasta hiljem ja siis tulevad riburada Aleksandr Ostrovski näidendite tõlked. Võib arvata, et Ostrovski oli 1940. aastatel Vene punavõimude soosingus, aga vaevalt oskas Valda Raud arvata, et näidendeid „Kaasavaratu” ja „Äike” ka 21.sajandi teisel veerandil teatrites üle maailma ikka mängitakse. Või hoopis tundis hea kirjandusliku maitsega Valda Raud Ostrovski näitekirjaniku geeniuse ära? Edaspidine tõlketegevus laseb seda viimast uskuda küll. Loe edasi Valda Raud – tõlkija, kelle hea maitse määras maitse →

Vaba Lava kuraatorprogrammi lavastus „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” pani taasmõtlema sellele, kui erinev koht oli eestlastel ja Nõukogude Eestil suures Nõukogude Liidus. Ma ei hakka seda alljärgnevas loos seletama, aga see on nii.

Svetlana Aleksijevitši raamatu „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” pealkiri vene keeles on „Время сэконд-хэнд”. See venekeelne on iseloomulik ajale, mis saabus Nõukogude riigi kokkuvarise misega.Tolle aja taustaltuleb üsna räige tunne, kui jääda Tallinnas lugema reklaame ja kasvõi kaupluste- kõrtside nimesid majaseintel. Ma arvan, et võõras ei saaks aru, miskeelses riigis ta viibib. Seda tegi vabaduse tulek tõesti ka meiega, et venekeelsed kirjad kadusid, aga pikapeale ei asendanud neid eestikeelsed – esikohale ei saanud eesti keel. Loe edasi Taaskasutusaeg. Murranguaja inimesed →