Mul on olnud võimalus ja tagantjärele saan üsna kindlalt öelda, et ka õnn kõnealusel hooajal teatrit ja elu tundma õppida mitte publiku hulgas vaadeldes, vaid laval tegutsedes. Otsin oma peas ja kehas, ka südames, siiamaani neist lavakogemustest lähtuvalt seda piiriala, millal laval tegutsemine läheb üle olemiseks, mis hetkel on mu jaoks laval loodava kõrgeim vorm. Kui palju ja kuidas näitleja sisetegevus peaks paistama ka tagumisse ritta? Kuidas mõtteenergia muundub nii, et see mitte midagi tehes mõjub publiku meeltele? Kuidas muutumine muutuks muundumiseks? Loe edasi Vaade teatrile, seekord seestpoolt →

Tõlkinud Hannes Korjus

Olga Mäeots on Moskvas asuva Margarita Rudomino [2] Riikliku Väliskirjanduse Raamatukogu lastekirjanduse ja lasteprogrammide osakonna juhataja. Ta lõpetas Leningradi Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna skandinavistikaosakonna. Ta tõlgib inglise, saksa, rootsi, norra, taani keelest vene keelde.

Astrid Lindgreni “Väikevend ja Karlsson katuselt” on nüüdseks osa mitme põlvkonna lapsepõlvest. Oleme nõukogude aja lastena Karlssoni tempudest lugenud, aga lmselt mitte mõelnud selle raamatu tähendusele Nõukogude Liidus. Eesti juurtega Olga Mäeots võrdleb Rootsi Karlsooni saabumist esimese sputniku üleslennutamisega.

Karlsson katuselt saabus 50. aastate lõpul Astrid Lindgreni raamatute kangelastest esimesena nõukogude lastekirjandusse. Oli imeline aeg – nn sulaaeg, kauaoodatud lastekirjanduse kevad, muutuste, lootuste aeg, ime sündimise võimalikkusse uskumise aeg, kui näis, et veel natuke- natuke, ning kõik juhtubki, kõik saabki teoks nagu vaja ja unistatud. Kirjandusse tuli uus, andekate noorte kirjanike põlvkond. Riigis toimuvatest muutustest tiivustatud, lootusrikkalt tulevikku vaadates püüdsid nad möödunud ajajärgu silmakirjalikkusele ja julmusele vastu seada lapses kehastunud helge ideaali.
Lastekirjanikud üritasid elu kujutada kogu selle mitmekesisuses, ilma igasuguse glamuurita. Nad ei kartnud rääkida tolle maailma, kus laps elab, ebatäiusest, sotsiaalsetest probleemidest, üritasid tungida lapse sisemaailma, loomaks temaga vaimset ühendust. Nimetatud ajajärgu uue lastekirjanduse iseloomulikud jooned olid peen psühhologism ja lüürilisus. Lisaks ülemeelikus ja rõõm, optimism. Loe edasi OLGA MÄEOTS: ASTRID LINDGRENI „KARLSSON KATUSELT“ ON RAAMAT ÜKSILDUSEST [1] →

Pandeemia on pannud teatri tõsiste küsimuste ette. Peale majandusliku ellujäämise on taas kaalukausil küsimus, kas kunst või meelelahutus.

Publikupiirangud ja hajutamiskohustus ei ole ainult majandusliku ellujäämise küsimused. Venemaa teatriasjatundja Oleg Lojevski ütleb, et teater on elus, aga kui saalid on olude sunnil pooltühjad, ei anna see näitlejatele võimalust tunda saali tagasipeegeldust. „Nõnda on raske mängida ja ennast kulutades kõik anda. See ei lae näitlejat. Täna on vaja ellu jääda, et edasi elada!” mõtiskleb kogu Venemaal taas teatrilaboratooriume korraldav Lojevski.

Maailmakuulus Läti lavastaja Alvis Hermanis ütleb novembri lõpus antud intervjuus: „Poliitkorrektsuse hävitav terror jätab kunstile aina vähem ruumi.” Loe edasi Teater 2020 – elu või ellujäämiskursus →

Kumbatpidi siis ikkagi õige on mõelda, kas ravitakse haigusi või inimest?

Inimese elukvaliteeti iseloomustab tervena elatud elu. Olen isegi mõelnud vaimsest tervisest ja füüsilisest. Ikka selles vananemise kontekstis, et no puu otsa enam ilma redelita ei roni, kui on soov kaugemale näha, aga kujutluses saab pilve peale tõusta ka füüsilist jõudu omamata. Jah, nõnda kirjapildis tundub see ju isegi arukas mõte. Loe edasi Inimese ravi garateeritud? →

Mõtlemine aitab ette näha, ära tunda ja mõista. Mõtlemisprotsessidest arusaamine võiks välistada katse ja eksituse meetodil otsuste tegemist, võiks vähendada kahju, mis tekib kehvadest ja valedest otsustest.

Psühholoogia magistrant Pärtel Poopuu tegi minuga, nagu ta ütles, „Plekktrummi” ja küsis, mida ma talle lugemiseks soovitaksin. Olen ammu märganud ja ka kirjutanud sellest, et just tegusad loevad liiga vähe ilukirjandust. Üks tagajärgedest, mis sellega kaasneb, on kehv emakeeleoskus. Kesine sõnavara ja kantseliidi pealetung. Seepärast pakkusin peaaegu mõtlemata, et lugegu Hermann Hesse „Klaaspärlimängu” ja Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat”. Hiljem mõtlesin, et lisaks tuleks psühholoogil kindlasti lugeda Gabriel Garcia Marqueze romaani „Sada aastat üksildust”, see on ju puhas eksistentsi psühholoogiaõpik. Loe edasi Kiire ja/või aeglane mõtlemine →