„See mailm sind peab kandma ja sina pead kandma maailma.” Nii laulab Priit Pedajas filmis „Laanetaguse suvi” (1980). Kui kuumalained maailmas panevad me planeedi põlema, kas siis on paslik jaurata selle üle, kas kliimamuutused on saanud alguse inimeste tegevusest või mitte? Põlengud Türgis ja Kreekas. See, mis sündis läinud aastal Austraalias. Põlenud kängurud võiks olla ju paras hoiatus meile. Loe edasi Maailm põleb, peame piiri
Autori Margus Mikomägi postitused
Piirist piirini – eile nägin ma Eestimaad
Vabaduse festivalil Narvas nägin, kuidas iroonilises ja isegi eneseiroonilises võtmes räägiti kurjusest. Säpinas vaatasin maitsekat melodramaatilist alltekstiga armastuslugu ja Tartus pisut psühhedeelilistki lugu mängust ja tingimusteta mängimise tähtsusest.
Google Maps mõõdab teekonna Narvast Säpinasse ehk siis piirist piirini pikkuseks 266 kilomeetrit ja ütleb, et autoga peaks selle vahemaa läbima kolme tunni ja 13 minutiga. Tartu jääb sinna Setomaa poole kaldu ja selgub, et Narvast jõuaks sinna kahe tunni ja 8 minutiga.
Istumised
Olen just jõudnud Narva. Istun Narva hotelli ees tänavakohvikus ja vaatan ringi, hingan piirilinna. Mu silme ette sõidab eriline pisike buss. Ilma juhita. Bussi küljel on Vabaduse festivali suur reklaam. Maitsekas.
Mu vaateväljas on peale selle väikese ime kümmekond möödakõndivat inimest. Ükski ei jäta seda vaatamisväärsust telefoniga pildistamata. Juhtita sõiduk on superstaar! Bussi tagaaknal on vahtraleht ja selle ümber kiri „Ma alles õpin”. Sõiduk sõidab Narva hotelli ja Vaba Lava teatrikeskuse vahet. Loe edasi Piirist piirini – eile nägin ma Eestimaad
Päevalill puu otsas
Oleme oma Raela aias Raplamaal kokku leppinud, et siin on kõigil eluõigus. Ei ole tähtsaid ja vähetähtsaid liike. Sellest veendumusest on kantud me tegevus seal ja on välja kujunenud aed, mida nimetame tasakaaluaiaks.
Paarkümmend aasta tagasi rääkis Viio Aitsam meil teod terves aias hulkumast ära. Jätsime neile kohad, kus nad rahus süüa ja elada saavad. Viio neile seda oma rahulikul moel seletas, korjas neid mujalt kokku ja viis sinna „oma kohta”. Ja uskuge või mitte, aga enam nad ei krõpsu vihmaga jalge all. Mõned muidugi ikka satuvad valesse kohta, aga suurem mass on seal „oma” enelaheki all. Loe edasi Päevalill puu otsas
Dirigent Tõnu Kaljuste: vaikuse keelt ei seleta
Täna alustab Tõnu Kaljuste Tallinna kammerorkestriga Eesti helilooja Heino Elleri (1887–1970) keelpillimuusika kontsertide sarja. Eesti kirikutes ja Triigi Filharmoonia hooaja lõppkontserdil. Maestro ütleb muusikat silmas pidades – aga selle saab laiendada ka kogu maailma nägemisele –, et ta ei soovi endale kasvatada n-ö kõrva-silmaklappe.
Ilmselt ei oska te vastatata kui palju kontserte olete dirigeerinud, aga äkki meenutate seda ühte, mis erit meelde on jäänud? Mis teeb dirigendile kontserdist meeledejääva elamusliku kontserdi?
Kõige südamlikum koostöö on mul kindlasti Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia kammerkooriga. Kui rääkida kõige meeldejäävamatest kontserdipaikadest, siis tooksin esile Ameerika. EFK ja TKO-ga Ameerikaturneedelt naastes on küll imeline tunne olnud, sest sealne publik annab artistidele kuidagi erilise energia.
Teisalt on alati rõõm esineda Eestis. Möödunud aastal tegime TKO-ga turnee Eestimaa väikestes maakirikutes, esitasime Hydeni “Saabumissümfooniat”. Kogemus oli nii sümpaatne ja vastuvõtt nii soe, et alustame ka sel korral hooaega samal moel ja külastame uue kavaga taas meie väikeseid kirikuid.
Loe edasi Dirigent Tõnu Kaljuste: vaikuse keelt ei seleta
Villu Kangur: Haugun vaid kahel põhjusel: kas rõõmust või murest.
Villu Kangur on mees, kelle sisse mahub nii ikooniliseks saanud laulu „Palve” tekst kui ka 11 aastat kirjutatud stsenaarium komöödiaseriaalile „ENSV” /“ EnsV“. 
Villu on ööelu elanud kogu aeg. „Isegi teatris töötades – ei alanud ju midagi hommikul enne kella 11. Ja kirjutamiseks vajan rahu ja vaikust. See saabub siis, kui pere magama läheb. Sellepärast siis öine rütm.” Villu ütleb, et arvas selle veidruse vanemas eas üle minevat, aga nii on jäänud. „Juhtub nii ka, et üks päev koosneb vahel kahest ööpäevast ja siis magan 24 tundi järjest. Vabakutselise värk.”
Milline su loomelaad on? Teed ühte asja korraga?
Vähemasti üritan. Kuid jumal tänatud, et mulle on antud üsna erilaadseid töid. Vahel kirjutan teleskripti ja see ei tule ära. Aga vägisi ju ei suudaks… See on kõige hullem, kui kirjutamine vastikuks läheb. Õnneks pole seda veel elus juhtunud. Kui stsenaarium mõnuga ei jookse, viskan selle mõneks ajaks kõrvale ja kirjutan näiteks oma lõbuks luuletust. Need on kaks täiesti eri asja. Või võtan ette mõne lauluteksti. Loe edasi Villu Kangur: Haugun vaid kahel põhjusel: kas rõõmust või murest.
Vabaduse festival Narvas – kohtumine kahe maailma piiril
Kui tekkis idee korraldada rahvusvaheline teatrifestival Narvas, ei osanud korraldajad veel karta eesootavat ülemaailmset pandeemiakriisi. Sellegipoolest ta toimub, Vaba Lava Narva teatrikeskus korraldab 17.- 21. augustini Narvas rahvusvahelise Vabaduse teatrifestivali.
Festivali üks kuraatoritest, Venemaa tuntud teatriasjatundja Oleg Lojevski räägib festivali valguses vabadusest ja teatri olukorrast meie suures naaberiigis.
Oleg Lojevski oli Vaba Lava esimene kuraator aastatel 2014–2015. Ta on ka üks Narva festivali kuraatoreid. Kui temaga ühendust võtan, ütleb ta ilma sissejuhatuseta: „Skoro uvidimsja.” (Peagi kohtume.) Olegi sõnul ei ole ta juba kaks aastat Eestis käinud. Teadagi, miks. „Ma loodan, et mind lastakse Narva. Asi selles, et Eesti on tunnistanud Sputniku vakstsiini. Mul on see tehtud. Olen vaktsineeritud.”
Kuna ma tean, et Oleg Lojevski on enamuse oma ajast lennus – ta lendab mööda Venemaad ja maailma, korraldades teatrilaboratooriume ja vaadates teatrit –, küsin temalt: kus sa hetkel oled? Loe edasi Vabaduse festival Narvas – kohtumine kahe maailma piiril