Von Krahli Teatri ja Delfi meedia Reformierakonna missa Tallinnas Noblessneri valukojas röövib vaatajalt viimasegi usu riigimehelikkusesse. Aga appikarje see ka ei ole.
„Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” on dokumentaallavastus poliitika ja poliitikute halastamatusest. Halastamatuse vastand on halastus. Teater oma põhiolemuselt on dialoogikunst. Selles lavastuses poliitikale ja poliitikutele ei halastata.
Loe edasi Reformierakonna preestrite hiilgus ja viletsus„Kirik peab olema „üks kindel linn ja varjupaik.“ ütleb peapiiskop emeeritus Andres Põder ka täna. Tema 75 sünnipäeva tähistatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, seejärel esitletakse tema tsitaadiraamatut „Sõnade sütepann”.
Tegelikult see mind üllatas ja ei üllatanud ka, et kirikuõpetaja Andres Põdrast peapiiskop sai. Nüüd peapiiskop emeeritus naeratab ja tuletab meelde, et olen kusagil kirjutanud, kuidas ta Suure-Jaani kirikuõpetajana mulle ütles, et jättis luuletamise pärast Uku Masingu luuletuste lugemist, sest sai aru, et sellise geniaalsuseni ta ei jõua. Kuulen fraasi: „Inimene on patune olend ja ega ta oma nõrkustest lahti ei saa. Pärast nõukaaegset ajupesu…” Lause lõpp läheb kaduma, sest Andres astub oma kodukabinetti, toob sealt raamatu ja kingib mulle luulekogu „Vaibad kirkuse trepil” – tema noorpõlve luuletused, mis kirjutatud aastatel 1968–1988.
Andrese naine Marje ütleb selgituseks, et see ei ole müügiks tehtud kogu, on omadele.
Hiljem kodus avastan, et raamatus olevad illustratsioonid – graafilised abstraktsioonid punase ja mustaga, linoollõiked – on teinud Andres Põder ise.
Lugeja vast juba aimab, et oleme ammused tuttavad, seepärast sinatame teineteist.
Sa pärast seda ei ole luuletanud?
Loe edasi Andres Põder : Putukauurijast ja hipipoeedist kirikuõpetajaks ja peapiiskopiksAlvis Hermanis, tõlkis Hannes Korjus
Kõik Riia Uue Teatri kodumajja naasemisele pühendatud lavastused on nüüd toimunud. Mulle oli oluline need (Unistuste tõlkijate sekt/Kasaari sõnastik, Must luik, Jumal kaitsku sind, sa vaene kannataja!/Padjamees, Must piim) lõpetada Tom Stoppardi “Arkaadiaga”, kinnitamaks Riia Uue Teatri traditsioone ja apelleerimist kollektiivi ajaloole. Tom Stoppardi “Arkaadiasse” naasemine oli vajalik juba kasvõi seepärast, et testida reaalsuses Thomasina Coverly avastatud entroopia seadusi – kas meie maailm on termodünaamika seaduste kohaselt määratud kaosesse. Peab tunnistama, et 1998. aasta esimese “Arkaadia” ajal oli maailma kollektiivne terve mõistus praegusest tunduvalt paremas seisundis. Läänemaailma endahävitusorgia ei olnud veel alanud, ka lätlaste demograafilised näitajad olid teistsugused.
Loe edasi Tom Stoppardi “Arkaadia”, entroopiaLoen kultuuriministeeriumi pressiteadet ja seda vahendanud ERRi portaali uudist ja saan teada, et era- ja munitsipaalteatritest sai kõige rohkem tegevustoetust Tallinna Linnateater. Kui see uudis veebi ilmus, oli selle illustratsiooniks Uku Uusbergi suurlavastuse „Nagu teile näib” foto. Mõne aja pärast see sealt kadus, ma ei tea, kas keegi tegijatest sai irooniast aru, et pilt viitas just sellele, mille kohta mina ütlen valetamine, diplomaatlikum ütleb pooltõde ja Shakespeare ütleb – nagu teile näib.
Loe edasi Andsime raha – loe kärpisimePiiteri sõjavastase poeedi ja muusiku, ansambli DDT liidri Juri Ševtšuki laule lauldavat Vene–Ukraina sõjas mõlemal pool rindejoont. Muusik iseloomustab olukorda Venemaal nii: ühelt poolt valitseb maad uusvaikus ja teiselt poolt lärmavad apokalüpsise klounid.
„Uusvaiksed on need inimesed, kes püüavad elada vaikselt ja teha midagi väikest, aga head,“ ütles Ševtšuk hiljuti kirjandusteadlasele Galina Juzefovitšile antud intervjuus. Ta tõi näiteks, et keegi lavastab näidendi armastusest, keegi teeb väga ilusaid ja harmoonilisi puulusikaid.
Loe edasi Uusvaikus ja apokalüpsise klounidÜle veerand sajandi Vikerraadio hommikuprogrammi juhtinud Märt Treier on pärast juunikuus juhtunud tervisejõnksu, n-ö eksistentsiaalset hoiatust, äratajaks olemist koomale tõmmanud. Ta korjas kokku oma seni avaldamata ilukirjanduslikud lood, kirjutas pooled juurde ja ilmutas raamatu.
Veel järele jäänud aastalõpu sõidab Märt Treier – ütleb, et bussi või rongiga – uut raamatut „Ära. Laulud laokil inimestest“ tutvustama ligi neljakümnesse maaraamatukogusse ja külakeskusesse. Et Märt Treier raamatu kirjutab, üllatab mind vähem kui see, et ta kasutab inimestega kohtumistele sõiduks ühistransporti.
„Huvitav, et bussijuhi käest ei küsi keegi, kuhu tema kõik satub ühe nädala jooksul. Mõne raamatukogu juures käib ta ühel päeval kuus või kaheksa korda.“
Märt ütleb, et pakkus oma „õrna hinge“ ja uue raamatu välja ning kohad, kuhu ta nüüd külla läheb, olid need, kust kutse saabus.
Selgub, et see ei ole esimene kord nii teha. Oma eelmise raamatuga „Ennäe inimest“ tegi ta läbi samasuguse tuuri üle Eesti. „Ma igatsen vestlusi,“ ütleb Märt ja kinnitab, et tema uues raamatuski on vestlused.
***
Alustad kohe provokatsiooniga.
Loe edasi Märt Treier: mulle tuletati meelde midagi äärmiselt olulist – inimene on ajutine
