Jaan Tootsenil on nüüd oma film preestrist (Vello Salo. Igapäevaelu müstika, 2018), film teadjamehest (Fred Jüssi. Olemise ilu, 2024) ja film valisejastToomas Hendrik Ilves. Kikilipsuga mässaja, 2024). Ilmselgelt võiks nüüd ta järgmine film tulema sõdurist.

Tundub, et Jaani uuele filmile annab täpseima iseloomustuse president Ilvese kõneõpetaja Jaak Prints, kes sõnastab selle filmi ühes stseenis filmi mõtte hoopis presidendile näpunäiteid jagades: „Niipea kui inimene on laval isiklik, ta haarab mind kaasa. Ma olen kohe temaga. Ohh! Inimene on minu ees, mitte mingisugune institutsioon. Inimene! Isik,” räägib Jaak Prints ja president kogu oma välises hiilguses, sabakuues ja ametiketiga, vastab: „Proovime.”

„Sisehääl sosinal: Raisk, raisk… venelane raisk… mitte sittagi ei näe… mida ma sihin, raisk… ainult kolmkümmend meetrit… aga nad ju ei halasta, raisk… kohe tapavad ära… kindla peale tapavad ära, raisk…” See on tsitaat Mart Kivastiku neljandast, mullu detsembris ilmunud näidendikogumikust „Kangelased”. Kivastik kirjutab nii, et tema näidendeid on vahest isegi põnevam lugeda kui laval näha.

Kogumikus „Kangelased” on neli näidendit: „Vares” Johannes Vares Barbarusest, „Kostja ja hiiglane” Konstantin Pätsist, „Sõdur” Johan Laidonerist ja „Kangelane”, mis on soomepoiste lugu. Näidendiraamatu pealkiri on küll „Kangelased”, aga ükski neist näidenditest ei ole mage kangelaslugu, nende põhipaatos on mu meelest hoopis selline, et lugeja ja vaataja saab pugeda näidendi tegelaste nahka ja mõelda – elust ja surmast, sellest, mis on väärtused meie elus.