Valhalla luuleteatri taastulemisel, 40 aastat hiljem, on peamine märksõna traagilisus. Raske on lavastuse „Siuru sügis” õnnestumise komponente edetabelisse panna, et mis parem ja mis kõige parem. Vahest siiski – minu meelest on määravaim see, et tänanegi trupp koosneb neist kunagistest Tartu üliõpilastest, kes läinud sajandi kaheksakümnendate lõpus vaimsust esiplaanile seadsid ja hiljem riigi taasiseseisvumise asjades tõsiselt kaasa rääkisid.

1985. aastal tõi Tartu tudengite luuleteater Valhalla lavale kirjandusrühmituse Siuru loo, millest aimdus toona nii magusat ja ohtlikku vabaduse hõngu. Äsja etendasid samad inimesed uut lugu „Siuru sügis“. Me ees laval olid nüüdseks tuntud tegijad, inimesed, kes Eesti riigi iseseisvuse taastamiseski kaasa rääkinud.

See sama lavastus näitlejate esituses oleks olnud, arvan sootuks teise energeetilise koega. Mu jaoks juhib lavastus „Siuru sügis” minevikku vaadates pilgu tänasesse ja hoiatab, et miski on me riigis läinud nii, et taas on oht ennast kaotada.

Priit Põldma paneb oma Vanemuises lavastatud näidendile Konrad Mäest ja Nikolai Triigist nimeks „Palavik”. Palavik ja palavikulisus, kõrgel temperatuuril elamine, nägemustes elu kõrvuti argisega – see iseloomustab täpselt ka teist Tartus, Tartu Uues teatris mängitavat lugu „Soosteri koolkond”.

Kunst on ebanormaalsus

Kuidas sai kogu rahvas niimoodi eksida? Eesti kuulsaima suusatreeneri Mati Alaveri päevikus, mis leiti läbiotsimisel pärast dopinguskandaali lahvatamist, on kirjutatud: „Suuremad valed tuleb üle vaadata.” Delfi Meedia dokfilm „Kindral” teeb seda põhjalikult.

Vaatamata sellele või ehk just sellepärast, et filmi režissöör Mihkel Ulkil, Delfi meedia loovjuhil on filmiharidus, on „Kindral” ajakirjaniku film. Ajakirjanike film, kui täpsem olla. Või vähemalt mina vaatasin seda nii, htlasi kui ajakirjanike ja jakirjnduse eneseanalüüsi.

Meisterlik montaaž