Vaba Lava ja Vabaduse festival on vabaduse õhuaken Narvas ja mitte ainult seal. Märt Meos ja Allan Kaldoja käisid hiljuti Kiievis ja kevadel Kesk-Aasias, et leida lavastusi aasta pärast plaanitud teisele Vabaduse festivalile. Seda vaatamata sellele, et mehi vaevab väsimus tuuleveskitega võidelda.

Sõidame Märt Meosega Mäetaguselt Tõstamaale. Jutud on mu just nähtud lavastuse „Diktaator, naljamees ja liiderdaja” juures. Ühel hetkel ulatab roolis olev Märt mulle oma telefoni ja ütleb: Loe kõvasti. Loen talle kirja, mis algab sõnadega „Kallis sõber, tere.”

Dušanbe

Kirjast selgub, et olukord Tadžikis on hull. Ei möödu päevagi, kui kedagi ei vangistata. „Just pandi trellide taha kolm ajakirjanikku ja räägitakse nimekirjast, kuhu on kantud need, kes nüüd või kunagi on julgenud olla võimukriitilised.” Tõlgin ja mõtlen, et ma ei tea mitte midagi, mis on Dušanbes täna. Kiri läheb üldiselt konkreetsele. Ma ka kirjeldan seda teile oma tänaste teadmiste valguses, aga kui seda Märdile tõlkisin, oli kõik täiesti ootamatu.

Kraabin terava noaga värskeid kartuleid koorest puhtaks. See nõuab aega ja ma tunnen, kuidas aeg liigub. Mõtlen, kas kiiremini ei saaks, ja õnneks mõtlen kohe ka selle peale, mis ma teeksin siis, kui saaks. Vastus on, et ilmselt kõõluks arvutis. Ma ei mäleta, et minu isa oleks kunagi niimoodi kartuleid puhastanud. Ema mäletan seda tegemas. Isa ühmas alati, et selliseid kartuleid kõlbab ka koorega süüa.

Samas ei ole mõte kartuleid puhastades mitte puhastamise juures – see käib automaatselt nagunii –, vaid hoopis kunstnik Ants Laikmaa juures külas. Kujutan ette stseeni, kuidas tema ema –siis oli ülemöödunud sajand – lõi Vigala rahvarõivad selga, läks Pärnu ja šokeeris seal saksikut seltskonda muu hulgas korraliku saksa keelega.

Juba etenduse „Minul on vari” ajal hakkasid mu peas kumisema Juhan Liivi luuleread: „Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah” üteldes „ei” peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja – tänama!” Alles hiljem mõtlesin, et need read iseloomustavad nähtud etendust, selle tegijaid ning samas aega, millest lugu räägib, ka me praegust elu.

Ilmselgelt on „Minul on vari” autor ja lavastaja, muusikud ja näitlejad võtnud endale eesmärgi teha lavastus, mille etendused meeldiksid kõigile. Kõigile tähendab Palmse mõisa aia taga tiigi ääres tribüünil 890 inimest igal etendusel.

Pole minu, vaataja, asi mõelda, kas selline lähenemine on seotud raha teenimise sooviga või hoopis sisetundega, mis ütleb, et publik on niigi kriisidest ja pidevast hirmufoonist väsinud, olgu tal siis midagi, mis ta hetkekski selle jama seedimisest välja aitab.

Olustvere mõisas esietendunud „Einstein ja Margarita” on kammerlik lavastus, mille lisaks põnevale loole täidab mõlema näitleja – Peeter Tammearu ja Triinu Meriste – detailirohke ja täpne mäng. Lavastuses ei ole erilisi rõhutusi. Lavastaja Peeter Tammearu nagu näitaks ja ütleks, et elu sasipuntras on kõik seigad ühetähtsused.

Muidugi kaunistavad seda lavastust suurepärased näitlejatööd. Mõlemat rolli iseloomustavad sügavus ja pigem sisemusse vaatamine kui sisimas sündiva bravuuriga välja paiskamine. Kuna vaatamisdistants pole suur, soovitan jälgida mõlema näitleja silmi, need räägivad enese eest ja annavad põnevale loole lisakvaliteedi.