Kõik etendused, mida tänavusel Draama festivalil vaatasin, olid omal moel kantud maailmalõpu meeleoludest. Klaariti suhteid maailmas sündivaga ja see omakorda klaaris minu kui vaataja soovi leppida sellega, et on 21. sajand.

Anton Tšehhov kirjutas ajastulõpuhõngulise „Kirsiaia“ 20. sajandi hakul. Üks kaduv elulaad pidi tegema ruumi teisele: magusalt lõhnanud ja maitsenud kirsiaed raiuti, et saaks ehitada maju.

Kitsalt Eesti asja ei aetud. Protestiti mustvalge maailmapildi vastu, mis ka me väikeses vabariigis maad võtnud on.

Ukraina sõja hingus. Kas see on minu, vaataja peas või on see sees ka neis lavastustes, mida nägin? Äkki lavastustes ei olegi, aga on neis mänginud näitlejate peades?

Ja ikkagi on teater pisut ka pelgupaik.

Paide teatri trupi lõpetamise taustal mõjub eriti rõõmustavalt see, et Raplas on moodustatud väikelinna teater. 3.septembril näitas vaid noortest meestest koosnev trupp Kuusiku mõisa taga oma esimest lavastust nimega „Risti rahvas”.

Etendus on lõppenud. Jätke need mehed meelde: paremalt Reio Blond (saab kallistust), Raigo Saariste, Sten-Olle Moldau, Andres Sahkur, Eerik Robert Ots, Ursel Tilk ja Valter Uusberg.

Julgen uue tetritrupi sündi kinnitada ennekõike tänu sellele ühisele energiale, mida kiirgas kokku mänginud trupp.

Küsisin asjaosalistelt, kas on plaanis jätkata. Nii näidendi autor Eerik Robert Ots kui ka lavastaja ja kaasautor noortele toeks olev Valter Uusberg kinnitasid, et juba tegeldakse uue materjali proovideks ettevalmistamisega.

Lavastaja Peep Maasiku Emajõe Suveteatris lavastatud „Ukuaru” on õnnestunud ruumipoeetiline suurvorm. Veera Saare ja Urmas Lennuki kirjutatud igavikuline argielupoeesia saab lõpmatuse mõõtme keset 80 aasta vanust, vähemalt 14 meetri kõrgust mastimännikut Tartumaal Vooremäel.

Võib nii ka öelda, et Peep Maasik lavastas metsa. Mets inspireeris näitlejaid ja häälestas publiku. Tulemus on järele mõeldes isegi pisut hämmastav, võimas mets ei söö inimsipelgate tegemisi ära, vaid hoiab neid ja võimendab kõike nii, et töö ja ka armastus muutuvad kunstiks.

Pulmad ja matused, kahemehesaag ja kahe aisaga vanker, allikas ja mesi, pill ja lapsed… See on Peep Maasiku lavastatud Ukuaru elu. Ja teises vaatuses lisandub metsaargielule veel sõjapaine. Näidendis ja lavastuses on puudutavalt märgitud kõik need märgid, mis elule mõõtmed ja mõtte annavad.