Me tutvusime Rasmus Puuriga 10 aastat tagasi pärast Põhuteatris esietendunud Jarek Kasari ooperi esiettekannet. Rasmus oli siis 20-aastane oma orkestri Reaalmažoor dirigent. Nüüd on ta helilooja, dirigent ja lisaks Eesti Vabariigi president Alar Karise kultuurinõunik.

Kuidas sinuga on, kas sa oled hommikune või õhtune ja öine inimene?

Kui me räägime loomingulisest tegevusest, saan sellega tegelda ainult siis, kui hakkan kohe hommikul pihta. Mingis mõttes – mida varem, seda parem. Kella kaheksast-üheksast. Vaim on värske, olen lainel. Kui aga ees on muud jutud, telefonikõned, koosolekud, siis mõte läheb nii rändama, et pärast seda muusika kirjutamise lainele saada on väga keeruline, kui mitte võimatu. Muid asju võin teha küll teiste asjade sees, aga loominguga tegelda ma ei saa.

Kui on suuremad tellimused käsil, siis sõidan linnast välja kirjutama. Lülitan ennast igapäevaelust ja melust välja. Muidu infotulv tapab loomuliku mõtlemise. See on mulle hädavajalik. Kirjutamine on intensiivne, telefon on hääletu peal. Käin jalutamas ja söön, see on kõik.

Ütlesid eile mulle kuidagi nii, et päev sulas sul käest. Kuidas see käib?

Jah, vahel on nii. Oli üks koosolek. Seal tekkisid omad arendused, teine koosolek ootas, siis oli proov. Õhtul oli teater.

Palun sellesuvise noorte laulupeo kunstilisel juhil Pärt Uusbergil pärast me jutuajamist sõnastada, mis on tema jaoks eesoleva laulupeo juures kõige tähtsam. „Et laulupidu ei oleks meelelahutuse, vaid rohkem kultuuri osa,” vastab ta.

Pärt Uusberg. Omamoodi sümboolne seegi, et laulupeo eelproovid toimuvad kunagises Laevastiku ohvitseride majas, nüüdses Vene kultuurikeskuses.

Me kohtume Raplas. Nii nagu isa Valteriga ja kõigi vendade Uusbergidega on ka eesootava laulupeo kunstilise juhi Pärt Uusbergiga huvitav kõnelda teemadel, mis argipäeva hallust hajutavad, millest tavaliselt pole aega mõelda ja veel vähem neid mõtteid suuremaks sõnastada.

„Mul on heliloojana olnud mitu sellist kogemust, kus pusid mõne taktiga lõputult. Käid enda meelest kõik lahendused läbi. Rahule ikka ei jää. Lähed magama. Ja hommikul klõpsti on lahendus olemas.” Jõuame järelduseni, et magades ei sega aju mitte miski ja ta saab tegelda su loominguliste mõtetega omasoodu.

Mida sa täna, laupäeval Raplas tegid?

Aasta kirjandusõpetaja 2023*Sirje Nootrel on me kohtumise päeval selja taga juba viis kirjandustundi. Ta ütleb: „Ma ei kasuta väljendit kohustuslik kirjandus, aga lugema kohustan küll.”

Päev pärast me kohtumist saan Sirje Nootrelt kirja, kirja Õpetajalt: „Tegelikult ei jõudnud me üldse paljudest olulistest asjadest rääkida. Näiteks kuidas võrdlemine ja riigieksamite edetabelid panevad õpetajate õlgadele tohutu koorma; et eesti keele ja kirjanduse õpetajate kodune töö on tasustamata, nii et õpetaja olla ongi elustiil, mitte amet; et noortel õpetajatel on koolis oluliselt raskem kui minuvanustel omal ajal; et digitehnoloogia ei ole nuhtlus, vaid targalt kasutades toetab nii õppijat kui õpetajat ja laseb mõttel lennata. Küllap õppematerjalide loomise ja jagamise eest – nii netis kui koolitustel – mulle see tiitel ja au ootamatult osaks sai…” Kirja lugedes tunnen ära, et see on hästi õpetaja Sirje moodi. Ka oma õpilaste jaoks ta sõnastab teemad ja siis küsib küsimuse miks?

Me kohtume Märjamaa gümnaasiumi kirjandusklassis. Kohe, kui uksest sisenen, jäävad silma kaks portreed. Üks on pea elusuurune Kristjan Jaak Peterson ja teine, väiksem Evald Okase Friedebert Tuglas.

Õpetaja seda väga ei rõhuta, aga tean, et see klass oli kirjandusklass ka siis, kui ta ise siin eesti keelt ja kirjandust õppis. Järjepidevus pole rõhutatud, aga selle mõistega kaasas käiv tarkus ja loomingulisus on siin justnagu õhus olemas.