Prints kunsti ähvardab alati oht muutuda kerjuseks. See mõte jäi kummitama Narvas peetud teatri aastaauhindade peost, ehkki keegi seda otse ja maakeeli välja ei öelnud.
Narva ja Vaba Lava, kus teatripidu peeti, tuletas meelde, kuidas seesama Vaba Lava meeskond kultuuriministeeriumiga kohut käis. Nägin seda, kuidas me riigi Kultuuriministeeriumi oli valmis ühe teatriinstitutsiooni pankrotti laskama.
Lavastaja Mari-Liis Lill ütles Narvas Ants Lauteri preemiat vastuvõttes: „Koos töötada on teatavasti palju raskem kui vastu töötada.”.
Julia Augi lavastus „Keisri hull” Vene draamateatris juhtis mind ootamatule mõttele, et Jaan Krossi romaan ja A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan” on täiesti ühest puust mehed.
Ilmselt juhtis mind enese teadmata selle arusaamiseni Daniil Zandberg, kes lavastuses mängis Timotheus von Bocki, eestlaste jaoks Timot. Miski tema olekus, siis kui keisri 10aastane vangistus oli seljataga, tuletas mulle meelde Lembit Eelmäe mängitud Põrgupõhja Jürkat Vanemuise legendaarses Jaan Toominga lavastuses. Neis oli mingi visuaalne sarnasus ja see pani mõtte tööle.
Timotheus von Bock võitleb oma kujutustes selleks ajaks juba surnud Aleksander I-ga, kelle ses lavastuses mängib suureks oma kurjade tegude impeeriumile vajalikkusesse uskuv Aleksander Ivaškevitš – see tõigi pähe Antsu ja Jürka võitlused Põrgupõhjal.
Uue teatri MUDI asutanud filmilavastaja ja stsenarist René Reinumägi ja lavastaja Karl Laumets avaldasid just oma teatri manifesti ja teevad esimese lavastuse „Tuhkatriinumäng” proove.
„MUDI Teatri „ ükskõikne suhe“ on meie vastus ühiskonnas valitsevale eriarvamusele ja vaidlustele. Me ei tahaks, et meie teater saaks seotud ühegi poliitilise või sotsiaalse seisukohaga. Selle asemel soovime pakkuda platvormi, kus inimesed saavad kokku tulla ja kogeda midagi, mis ühendab meid, mitte ei lahuta,” seisab manifestis. Teater on ühendaja – ilus mõte! „Me teeme uut teatrit südame hääle järgi,” kinnitavad René ja Karl.
Karl Laumetsa ma tunnen lavastajana. Tean ka René Reinumägi tegemisi filmi vallas. Kuidas see juhtus, et vanem ja noorem koolivend lavakast kokkus said ja teatri teha otsustasid?
Harri Kõrvits on 70aastane. Kui olen juba diktofoni me jutu salvestusega kinni klõpsanud, küsib ta: „Kas sina saad aru inimestest, kes ärkavad hommikul üles lihtsalt selleks, et kellelegi ära panna? Need on sellised…”
Kuidas me jutt algab? Harri Kõrvitsa küsimusega, enne kui üldse saan suu lahti teha: „Mis vaevab sinu südant?” Kohe järgneb temalt ka teine küsimus: „Kas kuu palk on tarvis välja teenida?” See paneb kokutama. Siis võtan ennast kokku.
Tead, kuidagi nii on läinud, et ma polegi elus ainult raha pärast midagi teinud. See pole põhimõttekindlus, vaid miski on nii seda juhtinud.
Siis me oleme erinevad. Mina enam ilma ei tee midagi. Aga ma olen selles mõttes nõrk inimene, et mind annab ära rääkida. (Kihistab enda üle naerda)
Mõtlen, et just vanus peaks andma põhjuse avalikult rääkimiseks – on, mida rääkida.
Seda muidugi. Eriti nüüd, kui on selline aeg elus kätte jõudnud, mis on sulle vabaduse andnud. Pensionieas saad tegeleda kõige sellega, mis meeldib. Kõik, mis ei meeldi, kõrvale visata. Meeldiv aeg on kätte jõudnud. Mina vananemist ei karda. See on auasi saada nii vanaks ja teha seda stiilselt ja huumoriga.
Dokumentaallavastus „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” on lisaks kõigele muule hoiatus selle eest, et ei korduks aeg, nagu oli 1987.aastal, mida lavastaja Merle Karusoo siiskirjeldas: „Ma tahan teada, ma tahan aru saada. Kas me oleme kogu aeg elanud – hoia suu kinni, seisab nahk terve?”
See, mida meile näidatakse, on aeg 36 aastat tagasi. Oli see alles või ammu?
Lavastus puudutas ja liigutas, muutis olemise hellaks. Raske on teiste publikukaaslaste eest rääkida, aga minu erilise liigutuse üks põhjustest oli kindlasti see, et olen ise Pirgu kroonikutega koos sel ajal elanud, sellest ajast läbi tulnud ja ellu jäänud. Ka kaastunde säilitanud.
Rail Balticu trassi, kehakaamera küljes, Iklast Tallinna läbi matknud Hanna Samoson on muidugi kihvt tüdruk. See oli selge enne Marianne Kõrveri ja Levila raudteefilmi „Trail Baltic. Väljasõit rohelusse”.
Üsna selge oli mul enne tema rännakut ja selle interneti otseülekannet ka see, et megaraudtee ehitus kurnab me väikest Eestimaad. Kui lugesin, et Marianne Kõrveri film ei anna hinnangut, jäin mõtlema, milleks see hea on. Pärast filmi esilinastust märkasin seda kajastavatel fotodel Artur Talvikut. Kirjutasin talle ja ta ütles alguses napilt: „Hea film”. Seepeale tekkis huvi vaadata. Vaatasin ja veendusin, et n-ö positsioonitus teebki filmi hoopis eriti huvitavaks.
