Laenan 2023. aasta suveteatri ülevaate jaoks mõtte dramaturg ja lavastaja Urmas Lennukilt, kes, tutvustades oma näidendit „Ääremaa”, ütleb, et on vaid loojangusse kulgev päev, kus valusad asjad on naljakad ja naljakad asjad valusad. Selle aasta suveteatris näeme palju väikeseid huvitavaid näitlejakooslusi, kes tegelevad suurte teemadega.

Kuidagi on mulle kõrva ja silma jäänud, et Eestis on viimasel aastal inimesi enam hakatud rikasteks ja vaesteks jaotama. Ma pole sellest kirjutanud ja olen mõelnud, et see on selline laia lauaga arvamus mul. Aga samas märkan, et see peegeldub ka tulevastes lavastustes.

Teie ees lahti rulluv ülevaade ei ole edetabel, niisamuti on raske enne oma silmaga nägemist praegu juba proovides ja teatriinimeste meeles mõlkuvate lavastuste osaliste ja teatriinimeste enda mõtetele objektiivset hinnangut anda.

Teatrikunsti, nagu mis tahes südamega tehtud tegemisse, on ka haprus sisse kirjutatud. Etendamisele tulevaid ülevaateid lugedes, tegijatega rääkides, varasematest kogemustest julgust saades tuli ülevaade selline.

Loe edasi Vaesed ja rikkad, igatsustest kantud suveteatris, ääremaal →

Nad tegid seda jälle. „Overtoni aken” on Rapla väikelinna teatri teine suur tulemine. Detailirohke, praegust aega otsepuudutav lugu ja lavastus, sellest, kuidas müüa ühiskonnale maha mistahes hullumeelne idee.

Selline kurbnaljakas lugu. Kaks kaabutkandvat Gansterit teevad reklaamibüroo poistele ettepaneku, millest nad ei saa keelduda. Püstolid ja suur raha sunnivad – inimsöömine tuleb legaliseerida. Ja nad siis teevad seda nö. Overtoni meetodil. Räägivad ära linnapea. Räägivad ära rahva lemmikprotestijate organisaatorid. Räägivad, teda muidugi sunnitakse perekoda ähvardades, teadlase, kes teeb pooldava uuringu.

Vahepeal selgub ka see, miks Gangsteritel inimsöömise legaliseerimist tarvis on. Laipu palju ja neil külmhoonete pidamine läheb kalliks.

Linnapea sööb ennast surnuks ja juhtub muidki sündmusi, aga ühiskond sellest ei pääse ja inimsöömine seadustatakse.

Peegel

Kui oleks minu teha, ma näitaksin seda lavastust kohe me vabariigi valitsusele ja riigikogule, usun, et nägemine avaks neis inimliku olemise, häbenetaks ehk korraks ja oldaks homme riigimehem.

Loe edasi „Overtoni aken” – Rapla väikelinna teatri teine võimas tulemine →

See on suur ime kui palju eriilmelisi ja põnevaid kunstnike on tulnud Tartu kõrgemast kunstikoolist Pallas. Praegu on Tartu linnamuuseumi kolmes saalis Pallase 1939. aastal lõpetanud kunstnik Eduard Rüga (1903–1997) näitus.

Kultuuriloolane Enn Lillemets, näituse „Rõõm ja mure kaksikvennad. Eduard Rüga paguluses” koostaja ja kuraator ütleb, et vahel tõmmatakse Pallas väga kitsaks kokku. „Minu jaoks kuuluvad sinna kunstnikud Konrad Mäest kunu Ülo Soosterini.” Näitusel on väljas 94 teost ja näitus jääb lahti 19. augustini.

Loe edasi Eduard Rüga: „Rõõm ja mure kaksikvennad” →

Kas elumängus on üldse reegleid, mis kindlad? Miks Karl Kabanovi unistus ei täitunud? Mis käivitab „Tuhkatriinumängu” Printsi tõeotsingud?

Selles, et Tartu taas pani mind mõtlema inimese saatusele, ei ole ole midagi üllatavat. Olen selles linnas sündinud. Olen selles linnas mänginud nii elus kui lavadel. Pole selles linnas kunagi pikemat aega elanud.

Läksin Tartu sealset kevadet vaatama, ettekäändeks Peeter Volkonski lavastus „Minu trükikoda”. Külmavõitu oli tänavatel, mis siis, et loodus Põhja-Eestist pisut ees oma ärkamisega. Ma seda siin sellepärast rõhutan, et usun Tartu linna äratamise ja ärkamise võimesse, silmas pidades kogu Eesti kultuuri. Ja kuigi see tundub uskumatu, oli Peeter Volkonski lavastus ootamatultki inimsoe.

Loe edasi Tuhkatriinude salavabrik ja inimese saatus →