Saan läinud sajandi seitsmekümnendate teatrist kirjutada kui isikliku teatrimaitse väljakujunemise ajast. Kindlasti oli see minu jaoks aeg, kui olin kõige vastuvõtlikumas eas. Ja sama kindlalt saan sellesse aega tagasipilku heites öelda, et see, mis Eesti teatris siis tehti, on hea teatri üldisemaks mõõdupuuks üsna universaalne.
Kui ma 1974. aastal Tallinna jõudsin, olin 18aastane. See oli 49 aastat tagasi. Selleks ajaks oli kuidagi selge, et kunstis meeldib mulle impressionism ja kirjanduses maagiline realism. Teatris olin tänu oma emale ka käinud ehk natuke rohkem kui teised minuvanused poisid ja tüdrukud, aga mingitest eelistustest ma sel ajal kindlasti rääkida poleks osanud.
Viivi Luik kirjutab raamatus „Kuldne kroon” sellest, kuidas, kus ja mida ta lapsena luges. Kuidagi nii ütleb, et õppis enese teadmata. Mina julgen sama öelda oma seitsmekümnendate keskel alanud teatriteekonna kohta. Vaatasin, vaimustusin. Selle sõnastamine, millest just, tuli hoopis hiljem ja kes teab, ehk pole need aegadetaguse kaasaelamise kihistused senini päriselt ilmsiks saanud.
Loe edasi Minu elu muutev teater seitsmekümnendatel