Läbi kõigi Eesti nüüdse isesvuse aastate on just Ülo Vooglaid see, kes me riigi ja oma kunagiste aatekaaslastegi suurte läbikukkumiste puhul aidanud selga sirge hoida. Tas ikka jätkub jõudu öelda, et mõtleme ja tegutseme edasi, sest teist Eestit ei ole.
Vooglaidude Keila jõe käärus asuva kodumaja nurgas kasvab kahar täies elujõus kuusk. Üksik puu, kes asetub süsteemi koos looga. 1992. aastal tuli isesesvuse taastanud Eesti esimesse Riigikogusse, mille liige Ülo Vooglaid oli, Soomest jõuluvana ja kinkis igale saadikule imepisikese, nii 2 sentimeetri pikkuse kuusetaimekese. Ülo Vooglaid pani selle keldriaknale kevadet ootama ja siis istutas maha, tänaseks on puu majakõrgune.
Päev enne Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva ja 10 päeva enne oma 80. sünnipäeva küsib Ülo Vooglaid mult, kas lugesin ta mõtteid arvamusfestivalist. Ma lugesin ja olen temaga üsna ühte meelt, et tore on kokku saada, arutada ja arvatagi, aga küsimus on, mis saab edasi. See ka, et infomüras olulist märgata on raske.
„Muutmine on keerukas, aga muutmisest palju keerukam ja olulisem on selle kõige hoidmine, millele tänu saab toimuda iseregulatsioon ja püsida järjekestvus,” kirjutab Ülo Vooglaid. „Lõmpsimine jm meelelahutuslik tegevus on omal kohal seni, kuni see ei hakka domineerima ega muutu tõeliste probleemide (põhjuste) varjamise vahendiks.“ Loe edasi Viimane mohikaanlane ehk Ei ole teist Ülo Vooglaidu
Mats Õuna fotod “Lutherist”.