Paradiisi ei ole kusagil. Need sõnad ütleb Vaba Lava esimese hooaja kuraator ja teatriekspert Oleg Lojevski. On augusti algus Viinistul ja kõik, mis meid ümbritseb, räägib neile sõnadele vastu. Ilm, meri, võimas kunstikohu me kõrval, eelmisel õhtul siinsamas mängitud „Libahundi“ selle suve viimane etendus ja seltskond… Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 8 : Piiripealne juhtum
Läbi kõigi Eesti nüüdse isesvuse aastate on just Ülo Vooglaid see, kes me riigi ja oma kunagiste aatekaaslastegi suurte läbikukkumiste puhul aidanud selga sirge hoida. Tas ikka jätkub jõudu öelda, et mõtleme ja tegutseme edasi, sest teist Eestit ei ole.
Vooglaidude Keila jõe käärus asuva kodumaja nurgas kasvab kahar täies elujõus kuusk. Üksik puu, kes asetub süsteemi koos looga. 1992. aastal tuli isesesvuse taastanud Eesti esimesse Riigikogusse, mille liige Ülo Vooglaid oli, Soomest jõuluvana ja kinkis igale saadikule imepisikese, nii 2 sentimeetri pikkuse kuusetaimekese. Ülo Vooglaid pani selle keldriaknale kevadet ootama ja siis istutas maha, tänaseks on puu majakõrgune.
Päev enne Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva ja 10 päeva enne oma 80. sünnipäeva küsib Ülo Vooglaid mult, kas lugesin ta mõtteid arvamusfestivalist. Ma lugesin ja olen temaga üsna ühte meelt, et tore on kokku saada, arutada ja arvatagi, aga küsimus on, mis saab edasi. See ka, et infomüras olulist märgata on raske.
„Muutmine on keerukas, aga muutmisest palju keerukam ja olulisem on selle kõige hoidmine, millele tänu saab toimuda iseregulatsioon ja püsida järjekestvus,” kirjutab Ülo Vooglaid. „Lõmpsimine jm meelelahutuslik tegevus on omal kohal seni, kuni see ei hakka domineerima ega muutu tõeliste probleemide (põhjuste) varjamise vahendiks.“ Loe edasi Viimane mohikaanlane ehk Ei ole teist Ülo Vooglaidu
Kirjastus SE&JS kingib Ülo Vooglaiule sünnipäevaks tema esimese kogutud mõtete raamatu „Aeg & Vaim”. Raamatu koostaja ja autor on Ivar Tröner.
Kirjastaja Sirje Endre, kes ühtlasi on selle mõtete-raamatu toimetaja, loetleb märksõnu, mis iseloomustavad tekste, mis nüüd ühtede kaante vahel edasimõtlemiseks ja inspiratsiooniks – inimene, elutõde, loomine, teaduslik mõtlemine, ühiskond, uurimistöö, juhtimine, demagoogia, õppimine, suhtlemine, sotsiaalne, haridus, kool ja väärtused.
Ülo Vooglaiust juhindudes ja elu võimalikult paljudest vaatepunktidest vaadates ‒ ikka et tervikpilt sisukam ja tuumakam saaks ‒, märkab ka hooletum vaatleja demagoogia arvestatavat pealetungi me kultuuri vaadete kujundamisel. Kunst on selles vallas eriti haavatav mu meelest, sest kui me oma ei oska ära tunda ja hoida… Loe edasi „Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal“
Märt Meos, Shayna Ghassempouri ja Allan Kaldoja, Eesti leib ja Iraani sool. Homa Rosta teatrimaja terass Teheranis 18. august 20015.
Maailm on roiskuv aed. Meiegi äkki veel võiksime olla värske õhu aken seda tuulutamas. Aga seda saame me olla vaid siis, kui oma hoiame.
Vana mees istub Lähis-Ida öös ja süütab sigarillo Macbeth. Tema selja taga hiigelsuurte teatriuste taga aetakse ahju meest, imperaatorit, kes määras senaatoriks oma hobuse. „Caligula” teine etendus on lõppemas, uus teater on avatud.
Viieteistkümne miljoni elanikuga Teherani linna valvavad Albrozi mäed. Uues teatrisaalis on vaatajatele 160 kohta. Iraani näitlejad mängivad füüsiliselt ja vaimselt rasket Caligula lugu 60 päeva järjest, et vähem kui aastaga kerkinud uue teatri ehitust tasa teenida. Ja lavastaja ei sõida kukile, on nende kõrval, et olla toeks.
Vaid mõni päev hiljem, juba Eestis, Kiviõlis küsib Kadri Kõusaar, kas Iraani viisat on raske saada. Seda, jah, ei teatud veel isegi Tallinna lennujaamas, et nüüd saab turistiviisa 15 päevaks 60 euro eest osta Teherani lennujaamast. Nii uus on see asi, et Lennarti lennujaama tüdruk jäi meid uskuma alles siis, kui luges soomlasest Iraani konsuli vastavat kirja. Loe edasi Me võiksime olla roiskuva aia õhuaken
Surama terminaal.
Tartu Uue Teatri „Odysseia” on kosutav kinnitus sellele, et antiikajast peale pole inimesed muutunud.
Kuna pole midagi uut päikese all, siis ei julge ju ka kinnitada, et sellist teatraalset vabaõhuekskurssi pole suveteatris veel nähtud. See Tartu linnaruumis mängitud lavastus on üsna ülemeelik oma punaste bussidega, mis neisse pakitud publiku silme ette vaimulinna 21. sajandi maamärke sõidutavad. Säästumarket, pangad, Selver, Rimi ja Konsum… Ent kõik see kangastatakse meile Trooja sõja kastmes, kangelaste ja Olümpose jumalate kakeluste tallermaa vaimus. Loe edasi Elu omnibussis Odysseuse ja Achilleusega
Kunda mõisa suurejooneliste fassaadivaremete taustal mängiti neljal õhtul Virumaa rahvaülikooliga seotud inimeste lugu. Täisverelise teatrielamuse kinkisid publikule teatrit armastavad harrastajad.
Olavi Ruitlase kirjutatud näidend „Maili” on üsna tüüpiline 21. sajandi esimese kümnendi teatritekst. On tagasivaade, kus ajaloofaktid, tõde ja autori mõttemäng üheks saavad. Näidend eestlaste elust pea sada aastat tagasi, kus eestlaste kirglik soov saada ja olla tark ja vaba rahvas lõpeb nõukogude okupatsiooni ja sõja hullumajas. Ruitlase näidend ja Tiit Alte lavastus toob välja varemete ehk siis meie ajaloo hapra ilu. Laseb mõelda, et varemed võib olla ka vundament. Lavastus laseb aimata, et minevik võib olla tulevik.
Tiit Alte ja kogu selle suurlavastuse auks tuleb öelda, et ei mindud eri aegade situatsioonide sarnasusele näpuga näitamise, ülirõhutamise teed, vaid hoopis lasti publikul kaasa mõelda. Loe edasi Kateedrist hullupalatisse on ainult väike samm
