Ükskord meid rahva ja rahvusena enam pole. Kui meist siis üldse räägitakse, siis kui haritud inimestest, kes kõnelesid eesti keelt. Olen selles veendunud.
Tegelikult oleme juba ammu pagulasteks omal maal. Selle väite kummutamiseks püüdsin leida mõnegi valdkonna vaimset juhti. Et ehk ikka on, kes üleüldise pealiskaudse elamisviisi mõne oma aruka ja tasakaaluka sõnavõtuga vähemalt korraks peataks. Teaks suunda, räägiks n-ö oma asjast. Loe edasi Vaimne liiderdamine ja rahalõõg →

Kuuekümnendaks sünnipäevaks võib näitleja saada neljameetrise portreebüsti, aga mida see tähendab?  Fotod Tõnis Järs                             

Vanemuises 28. septembril, näitleja Aivar Tomminga 60. sünnipäeval ja juubilariga peaosas esietendunud „Üritus” on selline näidend ja lavastus, kus isiklik, reaalselt sündinu ja mõeldu põimitakse fantaasiaga minevikust ja tulevikust.
Nähtud esietenduse mõju on meeltes veel liiga värske, et mitmekihilist teater-teatris-teatrit kõvahäälselt selleks või teiseks kuulutada. Või et asetada seda skaalale, kas oli üritus või sündmus. Ent eks igas ürituses ole sündmust ja igas sündmuses üritust.
„Ürituse” kavalehel (vaataja võiks kava seekord küll alles hoida, et hiljem kodus tähelepanelikult läbi lugeda) kirjutab näitekirjanik Uku Uusberg,  öeldes ennast teatriloolaseks Eda-Ann Karusteks, muu hulgas: „Äratundmine, et praegusel hetkel ei suuda pakkuda parimat sellest, milleks ollakse võimeline, selle avalik ülestunnistus ja oma ametist tagasi astumine peaks ju olema igati loogiline ja mõistetav (näiteks ministrite puhul enamasti ikka tunnustusväärse teona tajutud), ent teatri kontekstis mõjub see kahjuks küll ei vähem kui noa selgalöömisena oma vaatajale.” (Siin pean nüüd oma kindlust kahetsusega korrigeerima, mina tõesti uskusin, et kavalehel on Uku Uusbergi kirjutatu, tama aga teatas neljapäeva hommikul et eksisin: “Jõudsin lugeda Su esimesi ridu, kus on oluline täpsustus, et Eda-Liis Karuste on Sven Karja tekst. /—/ Me muidugi rääkisime läbi, mis ja kuidas, aga Sven siiski täiesti iseseisvalt koostas selle teksti.“). Loe edasi Karjääri tegemine on üritus üsna kindlasti →

Oskap Lutsu „Kapsapääst“(1910) on 2015. sügiseks saanud „Making of „Kapsapea““ ja sündis see Viljandi Ugala teatri kolme kuuga koduks ehitatud uues teatrimajas nimega UBB, ehk siis Ugala Black Boxs.
Ma kaua otsisin sõna millega iseloomustada nii uut teatrimaja kui selle uue avamiselavastust, arvan, et ses oli ärkamisaja vaimsus. Täpsemalt, neis tegijates inimestes ärkas ärkamisaja vaimsus ja usk kultuuriimesse. Esietenduse lõpus kus trupp ja lavastaja oleks võinud panna kõlama pisaraid kiskuva rahvalaulu või kõiki mõjutava marsi ütles pimedaks jääv muusikaõpetaja Tõnis Sägi Aarne Soro suu läbi midagi sellist, et maakera liigub kogu aeg, aga me ei tunne seda. See oli üsna ootamatu, nii isegi, et ma ei pannud tähele või äkki selles polnudki näitleja intonatsiooni, mis vaataja peas liikuvatele mõtetele vahel suuna annab… kas selles lauses oli kahetsus, et me ei märka, või etteheide, äkki hoopis see, et me ei peagi igal hetkel märkama märkamatut, mis elule mõtte annab. Mine tea, mis see oli, aga see oli tähtis, mu jaoks ka Ugala teatrit kui kultuurinähtust iseloomustav. Loe edasi Kapsapea meikimine Vijandi Ugalas →

Või hoopis oleme meie kaotanud kuulmise? Üha keerulisem on me tähelepanu köita. Jälgisin ennast ühel argipäevaõhtul Tallinnas. Istusin Vabaduse platsil ja tegin aega parajaks. Inimesed tulid töölt. Olen ammu märganud, et linnasid iseloomustavas müras on ka „ülemhelid”. Usun, et kui jälgida, saaks isegi mingi korrapärasuse kihutavate operatiivautode ohusignaalidest, mis korduvad ja korduvad. Me kuuleme neid, aga tähelepanu enamasti ei pööra. See ei puuduta meid.
Selle jutu peale meenub mulle ikka Eesti muinasjutt karjapoisist, kes appi hüüdis, et hunt on karjas. Kui paar korda inimesed appi jooksid ja hunti polnud, jätsid nad sellel korral, kui hunt tõepoolest kohal oli, lihtsalt tulemata.
Me armastame kõike, kapsasuppi, oma naist ja rah(a)u. Me vihkame kõike, herilasi, silmakirjalikkust ja sõda.
Paljusid unustatud sõnu saab seletada, seda võib ka tõlkimiseks nimetada. Lapsele või lapselapsele õhtul muinasjuttu lugedes tuleb ikka seletada, mida piimapukk tähendab, ja seda, kuidas on võimalik virmalisi vehklemas käia. Aga mis ikka saab siis, kui me äkki enam üldse ei kuule ega näe seda, mis sünnib ilmas, sest oleme kaotanud võime tähele panna? Loe edasi Puudu(ta)v kultuur: Sõnad on kaotanud tähenduse →