Kui Andres Noormets tahtis Shakespeare tragöödia „Othello” lavastusega iseloomustada tänase aja pealiskaudsust ja inimsuhete tühist pinnapealsust, siis on tegu ühe kõnekama lavastusega Eesti teatripildis.

Ühel hetkel, keset esietendust käis läbi pea mõte, et palun lavastajal endale näidendi teksti saata. Ja kohe järgmisel hetkel mõtlesin, et ma ei taha seda lugeda. Tean niigi, et maailm on Jagode küüsis, aga ikka ei taha uskuda ja tunnistada, et nii on ja väljapääsu polegi. Halastamatult. Loe edasi Kaunishinguseta maailma „Othello” →

Tervitan Sind, kas kuuled? On seal hommik või on õhtused tuuled…?

Loe edasi Kiri emale, sõjahelikopterite valvatavast aiast →

 Hendrik Toompere noorema lavastus „Väljaheitmine” Eesti Draamateatris on sisult ja vormilt traagiline suurvorm inimese üksindusest – sümfoonia.

Lavastus lõhub me üsna tavapärast mugavusteatrit, kus kaasa mõtlema ei pea ja kõik lõppeb enamasti hästi. Kõige muu uhke kõrval, mis lavalt publikuni päästetakse, tõestab noorem Toompere, et temas on olemas suure lavaruumi nägemise oskus. Oskus, mis mitmel objektiivsel ja sujektiivsel põhjusel me lavastajatel kas puudub või kaduma kipub. Loe edasi Higi, veri ja pisarad Draamateatri laval →

 Venemaa parim lavastaja Angrei Mogueši.       

Laupäeval tunnistati lavastaja Andrei Mogutši Venemaal Kuldse Maski laureaadiks. Oktoobris mängitakse talle preemia toonud lavastust „Joobnud“ Estonia teatris.

Kolm aastat tagasi, kui Märt Meos organiseeris Eesti näitlejatele lavastaja Andrei Mogutši (1961) meistriklassi, rääkis Mogutši muu hulgas ka oma maailmavaatest, öeldes, et teater hoiab maailma tasakaalu. See meenus, kui kuulsin, et just sõna otses ja kaudses mõttes tasakaalust väljas inimestest rääkiva näidendi lavastamine talle taas Kuldse Maski tõi. Loe edasi Purjus inimesed räägivad tõtt →