Kui Leho Tedersoo seenjuttu rääkides on ta rahulik ja õpetaja moodi, siis oma aiast näideteteks seeni otsides ja leides, lähevad tal silmad vaimustusest põlema.

Sellel loo kaanepildil näitab ta kännuseent nimega sälk-kollanutt. Küsimusele, kas see on söödav, vastab ta napilt, et mürgine.

Tartu ülikooli seeneteadlane Leho Tedersoo on oma valdkonnas üks enimtsiteeritud teadlane maailmas. Ta kinnitab seda hirmu, et kui mets maha raiutakse, siis kaovad ka söögiseened.

Seeni uuriti juba varastes kõrgkultuurides. Uuriti seente etnoloogiat, raviomadusi, uuriti seeni kui toitu. Leho Tedersoo ütleb, et tõenäoliselt sai seeneteadus alguse 4000–5000 aastat tagasi ja on üsna kindel, et see juhtus Hiinas.

Te olete hetkel maailmas enimtsiteeritud seeneteadlane. Mida see teadusmaailmas tähendab?

Tsitaatide järgi hindamine on väga kitsalt teaduslik lähenemine. Tsiteeritakse just eriti selliseid uudseid ja edasiviivaid teadustöid, mis on enamasti tippteaduse valdkond.

Loe edasi Leho Tedersoo: Harilik kivipuravik suhtleb teistmoodi kui harilik kukeseen →

Räägime koolitaja Peep Vainuga sellest, mis inimese elu on. Sellest, kuidas tarbetud mälestused endast välja pesta. Küsin ta käest, miks ikkagi lollidel maailmas hästi läheb. Ta vastas: “Päris lollidel läheb harva hästi. Aga üks tark ütles kord, et enamiku tarku töötavad tihtipeale endast natuke lollimate heaks.“

Meelega olen nüüd romantiline siin alguses. See pitser on ka me jutul. Tuul puhub osa me juttu ära. Nagu ta vahel valuga teeb. Räägime juttu, vaadates merd ja teineteist.

Alles fotograaf Sveni tehtud piltide pealt näen, et meie juttu on pea märkamatult pealt kuulanud kõvera jõnksuga vana rannamänd. Kui teda pildil vaatama jään, siis ta on tähelepanuväärne.

Me juttu üles kirjutades mõtlen, et proovime sirgeks rääkida seda rannamändi, teades mõlemad, et just see kõverus teeb temast selle, kes ta on. Seda, et teda ei märkagi, on kuidagi lihtne põhjendada, vana mees ja meri…

Olin enne Tallinnas rongist väljumist kuulnud pealt ühe noorusliku ema sõnu oma just ehk täiskasvanuks saanud pojale: „Hakkame vaikselt minema. Ära planeeri üle. Meil on aega. Kulgeme.” Räägin seda Peep Vainule ja küsin:

Kuidas sina, kes sa oled palju edust rääkinud ja inimesi edu teele koolitanud, seda juttu kommenteerid?

Loe edasi Peep Vain: Inimene peab otsima talle hetkel sobivat pingutuse ja lõdvestuse vahekorda →

Kakskümmend aastat tagasi Järvamaale Sääskülla elama läinud linnapoiss Arlet Palmiste peab plaani kirjutada näidendi kirjanik A. H. Tammsaarest. On veel üks asi, mida ta tahaks tulevikus teha: „Olen mõelnud, et loenguid pidada mulle väga meeldiks ja kunagi kindlasti teen ka seda. Oma teadmiste jagamine on ka minu kirg.”

Ajame juttu Vargamäel. Jutuks tuleb 1980. aastal Järva-Madisel tegutsenud pastor Vello Salumi lilleäri. Arlet teab, et tol ajal oli naistepäeva-nartsissi hind 50 kopikat õis. Pastor Salum sai õie eest 45 kopikat ja müüs neid sajaste pakkidena. Salumi ja lillejutt meil käivitub sellest, et Arlet näitab oma kohe esietenduva näidendi ja lavastuse „Issanda teener” lava, mida ääristavad nartsissid. Lava keskel on suur puust rist, ühes küljes VEF raadio, millest kuulati „Ameerika häält”. Näidend räägibki võimu ja vaimu vahekorrast. Otsapidi jõuame ka meie oma jutuga sellesamani. Ma jätan meelega siin loos seletamata, kus Arlet Palmiste nalja viskab ja kus on tõsine. Uhke huumorimeel ja rõõmsameelne elutunnetus on tal igatahes. Näiteks ütleb ta, kui oleme juba lõpetanud: „Tahaks nagu hästi tark olla, aga ei tule välja.” Luban selle pealkirjaks panna. Arlet naerab.

See on austusväärne, et suudad maal kultuuriasja ajada ja teed seda rõõmsa meelega.

Loe edasi Arlet Palmiste: Inimestega tuleb rääkida, siis on kõik korras →