Laulja jutu võiks kokku võtta ka küsimusega, kui vabad me tegelikult täna oleme.

Tõnis Mägi klaveritoas kapil on noore Aarne Üksküla pisike joonistus noorest Mikk Mikiverist – Aarne kingitus. Ta ei sõnasta seda kordagi ja mina ka ei torgi, aga mul on tunne, et need mehed kuulavad ja kuulevad seal me räägitut kõrvalt.

Sa esined üsna palju ja räägid oma laulude vahele lugusid. Nüüd on need lood muutunud valusaks ühiskonnakriitikaks. Räägid laval oma tunnetest, oled aus. Kuulajad ütlevad koguni, et oled fanaatilisem ja oled astunud EKREsse.

EKREs ma ei ole, ma ei kuulu sinna. Fanaatilisem …? Kui armastad oma isamaad kogu hingest, siis ju ei kannata seda välja, mis praegu on juhtunud.

Mis on juhtunud?

Filosoof Herbert Marcuse (1898–1979), kes on neomarksist, uue vasakpoolsuse ideoloog, kirjutas oma 1965. aastal ilmunud essees „Repressiivtolerants”, kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalseks ja kuidas tuleb ühiskonda lagundada. (Mägi tsiteerib oma nutitelefonis olevat teksti) „Kõikide piinatud vähemuste, anarhistide, immigrantide, seksuaalvähemuste taotlusi tuleb teatud piirideni soodustada. Kuni varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli…” Mu meelest on siin väljaöeldu täpselt see, mis praegu maailmas ja Eestis toimub. Mulle näib, et see on võetud tegutsemise aluseks Euroopa Liidus. Vähendada rahvuslikku rolli… ja luua uus maailm. Erinevalt kommunismi isast Marxist ei pidanud Marcuse revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid igasuguseid vähemusi. Me ju teame, mida revolutsioonid endaga kaasa on toonud – verd ja hävingut. Ja kui ma sellele vastu seistes olen fanaatik, siis olen seda rõõmuga. Loe edasi Tõnis Mägi: Mis maa me jätame oma järeltulijatele?! →