Tammsaare  (paremal ääres)Teataja toimetuses oma ajakirjanikuaastail. Foto: Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseum.

Ajal, kui presidendikandidaadid, ministrid, peaminister ja parteijuhid on miskisuguste läänes koolitatud, aga Eesti elu mitte kogenud suhtekorraldustarkade õpetusel pähe võtnud, et rahvas neid siis valib, kui nad omandavad popptähekeste elu- ja väljenduslaadi, tahaks, et me Eesti suurt kirjanikku Tammsaaret sootuks uuel viisil teataks ja loetaks. Loe edasi Karjapoiss on praegugi kuningas →

Loobusin mõneks ajaks uudistevoole kaasa elamisest. Ei lugenud veebist ega kuulanud raadiost uudiseid. Ka Aktuaalset Kaamerat ei vaadanud, ei kuulanud me arvajate jutusaateid. Ise usun, et sellest lollimaks ei jäänud. Aga? Kas kuulun enesele vastumeelselt skandaalisõltlaste riskirühma? On mind sellese seltskonda sisse süstitud…? Loe edasi Elust skandaalimaitsega suus →

Selle loo pealkirjaks võiks olla ka „Karikakar ennustab Koitu” – karikakar ja koit nii suurte kui väikeste tähtedega.

Äratus igapäevasest magusmõnusast argipäeva muusikatapeedi talveunest on ikka seotud päris muusika pugemisega hinge.

Morna ja Nestori Raadio 2 aasta alguse saatest juhuslikult kuuldud mõminaräpp rõõmustas mõtlema muusikale, mis lõpetas mu läinud aasta.

See mõttekäikude rida on ilmselt enim ajendatud mu alusmõttest, kuidas muusika ka neid inimesi, kes ei ole muusikud, mõjutab. Marju Länik ja „Karikakar” valitakse aastate parimaks lauluks. Minu vaieldamatud lemmikud Hannaliisa Uusma, Vaiko Eplik ja Jarek Kasar esinevad koos jõulupühade kontserdil pisikeses Käru kirikus. Loe edasi Mõminaräpist Eesti atmosfäärideni →

Me elame ebatäiuslikus maailmas ja peame selle teadmisega leppima. See ei tähenda muidugi allaandmist.

Miks mu toas kõik kellad alati seisma jäävad? Keelduvad aega näitamast. Loe edasi Jaanuari astumine: Kapitalism teeb inimesest asja. Ja asju saab varastada →