„Hipide revolutsioon” Ugala suurel laval on nii detailirohke ja täpne, et peaks andma positiivset mõtteainet erinevate elukogemustega põlvkondadele.
Olla vastu – see on noorusele iseloomulik, ajast, kohast ja riigikorrast vastalisus ei sõltu. 1960. ja 1970. aastate noored läänemailmas olid sõja vastu ja armastuse poolt. Raudse eesriide taga Nõukogude Liidus oli samasuguste vaadetega noorte peasooviks vabadus. Loe edasi Nõukogude ajal tuli rauast flöödile augud sisse mõelda
Toomas Kiho tuletab me riigi juubeli eel meelde lugu Buratinost, kes oma raha Lollidemaal maasse kaevas ja uskus, et sealt kasvab rahapuu. „Kui sellisest mõtteviisist lähtuda, siis võib-olla Eesti tõesti ei pea 200. aastapäevani vastu,” arvab ta.
Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Tooma Kiho tuleb Tallinnasse rongiga. Pärast meie juttu läheb balletti vaatama. On matemaatik ja mitte niisama, vaid doktori kraadiga
Juhan Viiding luuletas: „ära korda oma isa vigu, õpi keeled, kanna kübarad…”. Mul on tunne, et keeled oleme selgeks õppinud saja aastaga, aga kübarakandmise oskus on meelest läinud.
„Kübara kandmise oskus“ küllap viitab eneseväärikusele. Arvan aga, et see pole suurim probleem meil. Eneseväärikus defineerub ümber, määratletakse ümber, igal põlvkonnal uuesti. Kui, siis võib-olla selles osas on väärikust vähe, et ei julgeta olla ise. Sisemist väärikust, endaks jäämise julgust on vähe. Loe edasi Toomas Kiho: Väike rahvas ei tohi hetkekski unustada mõtlemast eksistentsiaalsete asjade peale
Režissöör Aljona Suržikova kolis viis aastat tagasi Tallinnast Raplamaale Kärusse elama. Dokumentaalfilm 40 aastat tegutsenud pereklubist KERRO sai tal valmis ajal, kui Käru vald ühines Türi vallaga ja kuulub nüüd seega Järvamaa kooseisu.
Film kuulub Eesti lugude sarja ja algab kaadritega, kus Käru pereklubilased „rokivad” stiilipeol kunagise ansambel Fixi kuulsa loo „Tsirkus” saatel. Järgmistes kaadrites viib 80aastane Lembit vaataja inimesesuuruse karu puukuju juurde. Ütleb, et see pole veel valmis. Lubab teha veel silmi ja natuke õõnestada kõrvasid. Et rohkem polegi midagi teha. Lisab, et tuleb Pinotexiga või mingi pruuni õlisema asjaga üle värvida. Karu kuju tegi Lembit oma kõige nooremale pojale 45. sünnipäeva kingituseks. Lembit on pereklubilane 1978. aastat ja tema tõlgib ära ka KERRO tähenduse, see on keskealiste rõõmurohke olek. Vana mees arvab, et ta nüüd lõpetab klubis käimise ära. Seal filmi algupoolel kõlab Lembitu suust ka lause, et kui klubi alustas, „…noori aktiivseid inimesi oli palju, aga nendest on… väga vähesed, kes üldse elus on veel”. Lembit sirvib fotoalbumit, vaatab pilte ja nendib, et kõik on teispoolsuses. Loe edasi KERRO – Keskealiste rõõmurohke olek
Keele hoidmise võtmesõnaks on saanud nüüd stooritelling. See sõna kõlas taas kolmapäeva hommikul Vikerraadios, kui tutvustati ajalehti: „Edu saavutamiseks hotellinduses tuleb kindlasti tegelda sellise asjaga nagu sisuturundus ja stooritelling, see on võtmesõna…” Tänases Maalehes ütleb professor Rein Taagepera oma mullusuvist mälupilti kirjeldades: „Mulle tundus, et terve Eesti on muutunud Välis-Eestiks.” Loe edasi Keeletellingud ja stooritelling
Doktor MaarjaVaino juhatab mind Tammsaare Kadrioru korteri verandale ja ütleb, et kirjanik kihutas pere suveks kodust välja. See kõlab! „See kõlab! Võiks kohe hakata rääkima sellest, et ta kindlasti ahistas,” vastab mulle kirjandusteadlane, kes ühtlasi on Tallinna kirjanduskeskuse direktor.
Tammsaare sündis 140 aastat tagasi 30. jaanuaril. Veranda oli kirjanikuperele kolikambriks.
Et siis kihutas välja?
(Naerdes) Loomulikult ei kihutanud. Ta oli hoopis väga kohusetundlik pereisa. Ta kõigepealt läks ise kohale ja vaatas suvituskoha välja. Suve alguses võttis voorimehe ja aitas perel kolida. Alles siis tuli tagasi, et saaks kirjutada vaikuses ja segamata. Loe edasi Maarja Vaino: Klassikud ei saa käia raamatukogutuuridel
Jõgeval XIII Betti Alverile pühendatud luulepäevadel „Tuulelapsed” osales koolilapsi Kuressaarest Võruni. 
Luuletajad Lehte Hainsalu ja Leelo Tungal ja Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja liige Karl Västra.
See oli avamine ja avastamine, mis Jõgeval sündis. Ei ole võimalik isegi öelda, mis või kes on selle ime sünnis peategelased – kas lapsed, kes luuletustest ennast kanda lasid, nende õpetajad, kes seda avastamisrõõmus alles hoidsid ja suunasid, Jõgeva pisikesed ja suured korraldajad või autor Lehte Hainsalu, kelle luuletused osutusid ajatuks.
„Arvan, et meil on erakordselt vedanud, et neid Lehte Hainsalu
hõrkusid tekste, mis lavalaudadel kõlasid, kuulas ja nägi meiega koos nende tekstide autor,” ütles Toomas Lõhmuste. Loe edasi Poisid ja tüdrukud avasid Jõgeval Lehte Hainsalu luuletusi
