Maanteelt nime saanud Piibe teater on ühe mehe teater, Arlet Palmiste oma. Arlet on kümne aasta jooksul sellele teatrile kirjutanud viisteistkohaliku kultuurilooga seotud näidendit ja need maalavadel ka ilmarahvalenäha toonud.

Arlet tuleb külla mootorrattaga. Eelmisel päeval kirjutan talle, et läheb külmaks, ehk lükkame kohtumise edasi. Ta naerab mu välja: väljas on ju 12 kraadi sooja! Arlet tuleb Tallinnast proovist ja toob mulle tervitusi Margus Prangelilt, kes tema selle suve lavastuse peaosas maailma kõige paksemat naist mängib.

Kui me juba kiviaia peal istume ja jalgu kõlgutame, küsin, kuidas läheb Erik Ruusil. Arlet räägib, et läheb talle külla, sest plaan on suvel veel mängida lavastust „Mina, Sikenberg”. Järgmisel hommikul tuleb teade, et Erikut ei ole enam. „Süda nutab. Olen tänulik sinu sõprus eest. Head teed minna, Erik!” kirjutab Arlet Palmiste sotsiaalmeedias. Oli aeg, kui Eriku peal seisis kogu Rakvere teatri repertuaar…

Suvel oma 10. sünnipäeva tähistav Piibe teater mängib tänavu publikule nelja lavastust.

Kui sa 10 aastat tagasi mõtlesid, et teed Piibe teatri, kas sa siis juba teadsid, et hakkad oma teatrile kirjutama kultuuriliselt olulisi näidendeid?

Mõtlesin küll. Kohe oli plaan. Ma siis muidugi kahtlesin ka. Aga minu ümber olid lood, inimeste lood. Pane ainult kirja!

Teatri nimi sai Piibe maantee pärast pandud. Plaan oli jutustada neid inimeste lugusid, mis on juhtunud just Piibe maantee ääres. Meil oli siis Piibe maantee selts, andsime välja Piibe maantee brošüüre, tegime koostööd omavalitsustega. Mõtlesime viitadele ja siltidele tee ääres… Suured plaanid olid, plaan maanteeäärset elu elus hoida. Tunduski tore mõte mängida tee ääres neid lugusid. See lugude mängimise mõte sai teaoks ja jätkub.

Ma teen praegu maal inimestega väikesi kohtumisi, kus räägin Piibe teatri lugusid. Tuleb 20 inimest, 30 inimest… Kuulavad ja ostavad pileteid suvistele etendustele. Mulle tundub, et neil on ka huvitav.

Aegviidus keegi küsis, mis lugusid teil siitkandist veel mõttes on. Näiteks Aegviidus on maetud Anna Raudkats, kellest saaks superloo – kuidas sündisid tantsud ja tantsutrupid, muusikaline tantsuetendus koos eluloolise sisuga. Teine Aegviidu inimene on Veera Saar, kes on ise kirjutanud enda eluloo. Sealt saaks ka näiteks suurepärase Jäneda põllukooli loo, mõlemad eelnimetatud elasid Piibe maantee ääres.

Kristjan Palusalust oli meil näidend ja lavastus, tema kodu on 50 meetrit maanteest. Raimond Kaugver elas elu lõpul Lehtses…

Seda kartust sul ei olenud, et kes neid lugusid ikka vaatama tuleb?

Ei, seda hirmu mul polnud. Uskusin, et kui sa paned kohalikud inimesed, nende esivanemad lavale, siis kohalikud tulevad vaatama. Nii ka läks. Tulevad ka täna, et „vaatame, kuidas meite küla meeste üle nalja visatakse”. Seda ma siiamaani arvan, et kõige tähtsam publik ongi kohalikud inimesed. Nemad tuleb kõigepealt teatrisse saada ja siis loota, et ka teised inimesed üle Eesti tulevad.

Me käime oma etendustega ringi, meil ei ole ühte oma saali, kus mängime, ja inimesed on maru tänulikud, kui tuleme. Neid mängukohti maantee ääres jätkub.

Mis Piibe teatri esimene etendus oli?

Esimene etendus oli 2015. aastal „Lõikuspidu”, Aravete kolhoosi ajaloost. Ma ise olen Aravete kandis suviti olnud vanavanemate juures. Kolhoosi ehitusmehed ehitasid maja, ma istusin seal soojakus nendega ja kuulasin jutte. Hiljem juba vanemana panin osa, mida mäletasin, kirja ja siis korjasin jutte Aravete inimeste käest juurde. Seoses sellega, et kõik jutud ei mahu lavale, koostasin ka Aravete kolhoosi ajaloo, alates 1949. aastast. See on valmis, aga pole leidnud raha, et välja anda.

Kõik tulid vaatama üle Eesti, kes Aravetega seotud kunagi?

Nii see tõesti oli. See andis julgust. Teater toob sõpru ja tuttavaid juurde. Kui valmistad uut etendust, näidendit ette, siis ju käid ja suhtled paljude inimestega. Uurid tausta, tutvud sugulaste ja kaasaegsetega. Näiteks Vello Salumi näidendi jaoks tegin üle 40 pika intervjuu. Näidendist jäi palju materjali üle ja temast tuleb peagi ka raamat.

Teed üksi?

Kirjutan üksi ja materjali korjan ka üksi. Käid raamatukogus, loed…

Esimesest lavastusest rääkisime, mis lugu see viimane, „Teemaja paks” on?

Seda mängime juunis. Päris viimane näidend praegu, õigemini küll dramatiseering, on „Viimane metsavend”, mida mängime augustis. See on väga valus lugu…

Räägime nüüd järjekorras.

„Teemaja Paks” on lugu Eesti kõige paksemast naisest Alviine Pedriksist, kes kaalus 327 kilo. Margus Prangel mängib teda, sest ma lihtsalt arvasin… ma ei julgenud ühegi naisnäitleja juurde minna ja öelda, et näed, teeme lavastust Eesti kõige paksemast naisest ja mõtlesin, et sa sobid seda mängima. Tahtsin ellu jääda.

Räägi lugu?

Alviinel omal lapsi polnud. Ta võttis kasulapse. See oli ta elu armastus. Ja siis võeti talt laps ära. Juhtus see siis, kui tal kaal läks nii suureks, et ta ei saanud enam kõrtsis töötada ja sellega kadus sissetulek, nagu tänapäevalgi seda juhtub. Alviine ümbermõõt oli 290 sentimeetrit. Ja siis ta neelas oma häbi alla ja läks tsirkusesse tööle. Hakkas ennast raha eest näitama. Saigi lapse tagasi.

Aga sellega kaasneb veel minu kirjutamise lugu. Kirjutasin selle kasulapse vanemad rahaahneteks ja kurjadeks. Siis helistab mulle mu naise vanem õde, küsib, mis näidend see on, mida kirjutad. Kuulab loo ära ja ütleb, et kuule tead, see Maimu – see minu näidendi kasulaps siis – oli mu tädi. Ja siis räägib, et küll need Maimu vanemad olid head ja suure südamega inimesed, neil oli seitse last ja kõik said elu peale… Võtsin ja kirjutasin kõik ringi. Näed, millised kokkusattumused. Kui maanteest räägid, siis selle peal liiklus käib…

Huvitav lugu.

Näidendite kirjutamisega tuleb neid huvitavaid lugusid juurde. Et Raimond Kaugverist kirjutada, ostsin netist kokku kõik tema romaanid. Tellisin, kust sain ja ohoo!, ühes tellitud vanas raamatus Kaugveri isiklik autogramm sees. Uhke! Kui tegime Aleksander Suumani luulekava, ostsin endale kõik Suumani luulekogud ja sama lugu – ühe raamatu sain Sassi autogrammiga.

Kui sa alustasid, kas siis sind võeti teatriringkonnas tõsiselt?

(Naerdes) Ega ei võeta praegugi. Me alustasime ju puhtalt harrastajatega. Esimesed kutselised näitlejad, kelle julgesin kutsuda, olid Liis Haab ja Jaanus Nuutre 2019. aastal, mängisid lavastuses „Varjud”. See oli armastuse lugu, suudlemist oli ka vaja seal. See oli üks tõsine metsavenna lugu, sellest, kuidas NKVD piiras sisse maja, kus peeti ühe külatüdruku sünnipäeva ja kus olid ka metavennad. NKVD lasi kõik kaheksa noort inimest maha. Eerik Ruus mängis selles loos ühte metsavenda. Mängisime Udriku mõisa aida pööningul ja see koht, kus kõik sündis, jäi sealt kilomeetri kaugusele. Jaanus Nuutre oli seal väga abiks harrastajate juhendamisel, nii et ütlesin talle, et lavasta nüüd ise. Lavastaski mu näidendi „Palusalu” ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”. Sai lavastamise hästi selgeks ja tegi oma teatri Nuutrum!

Aja jooksul oleme kasvanud. Kasutame proffe koos harrastajatega.

Tõsiseltvõetavusest niipalju, et kord sügisel tuli üks kinnisvaramaakler maale maja hindama. Sõitis linnast välja ja ehmatas, pööras otsa ringi. Helistas, et tuleb hommikul, et sõitis linnast välja ja avastas, et teede ääres pole tänavavalgustust, tuled ei põle… tuleb hommikul, päevavalguses.

Meie teeme maal teatrit ja kogu maailm ei ole linnas. Aga seda ei taheta uskuda ja see on naljakas.

Ise ütled enda kohta meelelahutaja. Oled õhtujuht ja pulmaisa, teed saateid televisioonis. Kas sa seda meelelahutuse poolt jälgid ka näidendeid kirjutades. Et tõsiste teemade sees oleks nalju?

Ma arvan, et teater on elu ja elus ju ka on nali ja tõsidus segamini. Elu käib üles ja alla. Mulle ei meeldi tigedus ja kurjus. Jah, ma kirjutan kurjad tegelased naeruväärseks üsna meelega. Elu on selline, publik peab teatris ka hinge tõmmata saama. Ei pea teatrist lahkuma masendununa. Vigur peab ikka sees olema.

Räägi „Viimasest metsavennast”?

See on dramatiseering Ruuben Lamburi raamatust. Ruuben Lambur kirjutas oma eluloo, kui oli 94aastane, ja kirjutas hiilgavalt. Ta oli viimane metsavend, kes sellel aastal tähistaks oma sajandat sünnipäeva. Oma raamatus ta kirjeldabki oma metsavennaelu. Kuidas metsa sattus – ja ma püüdisingi dramatiseeringus rääkida sellest, miks nii läks –, millised mõjud olid hiljem… Seal on muidugi ka koledusi, aga puudub kibestumus. Ta ise ütlebki, et on kõik andeks andnud. See pole kättemaksu lugu ja mõjub seda valusamalt.

See lavastus on sisuliselt monoloo. Mängib Raivo E Tamm ja laval on ekstra selleks lavastuseks kokku pandud ansambel, kes laulab metsavendade laule. Tuntud laulud ja tundmatud laulud, mis haakuvad viimase metsavenna looga. Lisaks etendustele tuleb ilmselt neist lugudest ka plaat. Esietendus on Avispea külas, sessamas talus, kus Ruuben elas.

Märkad sa maal, et inimeste toimetulek on kehvemaks jäänud?

Ma märkan seda oma õhtujuhi töös. Firmapidusid on vähemaks jäänud. Varem oli suvi neid mul triiki täis. Ikka küsiti, miks Piibe teater laupäeviti ei mängi. Vastasin, et kahjuks ei saa, sest teatrijuht peab raha ka teenima… Neid pidusid jäi vähemaks juba eelmisel suvel. Selle turu olukord on küll oluliselt muutunud.

Kas sa Tallinnas ei mängi põhimõtte pärast?

Ikka tahaks Tallinnas ka mängida, aga see on kallis. Saalirendid ja muud kulud. Kui lähed maal kuskile mängima, ollakse õnnelikud, kui tuled. Paned kuulutuse poe kõrvale üles ja kõik teavad. Tallinnas võid linna triiki plakateid täis riputada, aga ei saa kunagi kindel olla, et sind märgatakse.

Me läheme sel suvel näiteks Jäneda laadale. Paneme teatritelgi püsti, sinna oma teatriajaloo stendid ja siis suhtleme inimestega. Kutsun näitlejaid ka sinna, teeme väikese programmi.

Mis tulevik toob?

(Ohkega) Ma olen nii mõelnud, et nüüd saan 52 ja ehk 20 aastat võiks ju veel teha teatrit – no 18 aastat. See tähendaks 36 näidendit. Ja see omakorda, et ega palju uusi ideid juurde võtta ei saakski, sest 36 lugu on mul küll enam-vähem peas juba olemas. Maantee äärest korjatud lood. Neid kõiki tahaks veel jutustada.

Ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.

Piibe teater 10

2016 jõudis publikuni Aravete kolhoosi ajaloost jutustav näidend “Lõikuspidu”. Lavastust mängiti Sääsküla põhuküünis ja Jäneda Pullitalliteatis. Lavastajaks oli Tiit Tammleht

2017 esietendus Jäneda Pullitalliteatris rahvakirjanik Raimond Kaugveri põletavast elust jutustav näidend “Mees raamatust”. Lavastuses tegid kaasa Kesk-Eesti harrastusteatrite näitlejad. Lavastaja Tiit Alte. Koostöös Randvelt Kirjastusega andsime välja R.Kaugveri seni avaldamata romaani “Viimse meheni”. Raamatut, lavastust ja kirjanikku tutvustavad loengud toimusid Tapa, Jäneda, Paide ja Rakvere raamatukogudes.

2017 jõulude ajal mängiti Rakvere Linnuses kollilugu lastele „Linnusekummitus“.

2018 oktoober lavastus Moe Piiritusetehases tehase ajalugu perioodil 1907-1933 tutvustav näidend „Moe Mees“. Lavastust toetasid Tapa Vallavalitsus, LEADER-programm, Kultuurkapital, Estonian Spirit

2019 juuni etendus Kuremaa Teatriaidas koostöös Kuremaa Mõisateatriga A. Palmiste lavastus „Priiusepäeva laulupidu“ Eesti esimesest üldlaulupeost. Lavastaja Arlet Palmiste. Kaasa tegid Äksi ja Pala segakoorid.

2019 oktoober etendus Udriku mõisa aida pööningul A. Palmiste näidend „Varjud“ traagiliselt lõppenud sündmustest 1945.a suvel Männiku külas. Lavastaja Tiit Alte. Peaosades Liis Haab ja Jaanus Nuutre. Lavastust toetasid Tapa Vallavalitsus, LEADER-programm, Kultuurkapital, Udriku mõis, Estonian Spirit

2020 augustis mängisime ülimenukalt Anija mõisas E. Vilde romaani ainetel „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Lavastaja Jaanus Nuutre. Peaosades Mihkel Tikerpalu, Liis Haab ja Siret Tuula. Toetasid Anija vald, Anija mõis, LEADER-programm, Sõnumileht, Tre+, Kultuurkapital

2020 septembris esietendus Rabasaarel (Tapa vald) lavastus „Vaikuse saar“ tühjast külast rabade keskel. Lavastaja Arlet Palmiste. Laval olid piirkonna parimad harrastusnäitlejad. Toetasid Kaitseministeerium, Tapa vald, ja LEADER-programm.

2020 oktoobris esietendus esimese rändlavastusena „K.E. von Baeri lõpetamata uurimus“. Lavastust mängiti mõisasaalides üle Eesti. Lavastus jutustab kuulsa teadlase K.E. von Baeri elust. Lavastuses osalesid Toomas Suuman ja Erik Ruus. Lavastaja Arlet Palmiste.

22.septembril 2021 esietendus Arlet Palmiste kirjutatud näidend „Palusalu“. Lavastuses tegid kaasa Mihkel Tikerpalu, Liis Haab, Riho Rosberg jt. Lavastaja Jaanus Nuutre. Lavastuses on kasutatud arhiivikaadreid

2. septembril 2022 esietendus Aravetel autor/lavastaja Arlet Palmiste „Mina, Sikenberg“- Lavastuses mängivad Erik Ruus ja Arlet Palmiste. Lavastus räägib Pearu prototüüp Jakob Sikenbergi tõelise loo, mitte nii nagi naabripoiss Anton selle kirja pani.

18.juuli 2023 esietendus Vargamäel autor/lavastaja Arlet Palmiste lavastus „Issanda teener“ kirikuõpetaja Vello Salumi pöörasest 1980. aastast. Lavastuses mängisid kaasa Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Maarika Mesipuu- Veebel ja kooliteatri noormehed.

16.aprill 2024 esietendus Kadrinas luulelavastus „Kuulus on kummaline“ Aleksander Suumani luulest ja elust. Mängivad Üllar Saaremäe ja Margus Grosnõi.

16. juuli 2024 esietendus Kukenoosi rehe all Albus Arlet Palmiste näitemäng „Stahli Grammatika”. Mängivad Reimo Sagor, Liis Haab, Tarvo Sõmer, Riho Rosberg ja regilauluansamblid.

2024 novembris esietendus loeng-kontsert „Sõnateatri helimaagia”, kus helilooja Vootele Ruusmaa ja Arlet Palmiste jutustavad teatri helikujundusest. Etendust mängiti Järvamaa koolides.