Vene keelest tõlkis Hannes Korjus

Küsis: Olga Tšernomõss, vastas Alvis Hermanis, ajendiks Alvis Hermanise lavastus „Onegin. Kommentaarid“ Tel Avivi-Yafo teatris „Gešer“ (esietendus 30.12.2021).

Alvis, miks Tšehhov, Tolstoi ja Dostojevski on teisteski keeltes väga populaarsed, aga Puškinit ei tea keegi?

Ma vist tean vastust. Ülalnimetatuist erinevalt kordas Puškin tegelikult juba lääne kirjanduses teada-tuntud kirjanduslikke kontsepte, seevastu Dostojoveski, Tšehhov ja Tolstoi leiutasid midagi radikaalselt uut. Puškini väärtus on keeles, ta pani toime revolutsiooni vene keele kasutamisel. Pealegi, nagu teada, luule on tõlkimatu – mission impossible. Tõepoolest, Puškinit Läänes ei teata. Kuigi, jah, – Tšaikovski ooperit „Jevgeni Onegin“ teatakse.

Miks Puškin siis meid jätkuvalt erutab?

Alustagem sellest, et olen välismaalane, mitte vene keelt emakeelena kõneleja, olen kõrvaltvaataja. Olen juba mitu nädalat Tel-Avivis ning panin tähele, et noormehed ja neiud jalutavad siin enamasti koertega. Peresid ei ole. Üks noor näitleja rääkiski mulle, et uus moetrend on püsisuhete mitteotsimine. Ning siin näeme, muidugi, paralleele Oneginiga, selle dändi, nartsissi-eneseimetlejaga. Ta on selline hipster-hipster .

Nagu Puškingi? Ma pole kunagi temast aru saanud: ta oli kõigest 37-aastane, elas tormilist seltsielu, pani muudkui pidu, ajas naisi taga. Millal ta jõudis oma geniaalsed teosed valmis kirjutada? Kas teil on vastus?

On küll. Me mängime ivriidi keeles, kontekst on enamikule tundmatu. Sestap oli vaja leida lahendus, mismoodi etendust alustada, mismoodi publikule teada anda, et miks Puškin on eriline. Viimases meeleheites otsustasin, et ehk võiks teda võrrelda Mozartiga? Mozartit teavad kõik, ta oli samasugune, inspiratsioonid käisid üle mitme lainena, ta ei jõudnud kõike üleski kirjutada. Temas olid läbi põimunud samasugune virtuoossus, mängulisus. Sellised inimesed sünnivad kord sajandis, see on justkui mingi looduse näpuviga. Miks nad nii viljakad olid? Ei tea, kui meie kaasaegsed ilma mobiiltelefoni ja internetita jätta, oleks neil samuti vaba aega küllaga.

Ja vastupidi, kui Puškin oleks facebookis elanud, poleks ta vist ühtegi raamatut kaante vahele saanud. Oleks muudkui hommikust õhtuni sõnumineerinud.

Olen vahel mänginud mõtetega, et mida üks või teine kirjandusklassik oleks täna teinud, mismoodi elanud. Oletan, Shakespeare kirjutanuks Hollywoodis stsenaariumeid suure eelarvega kassahittide jaoks. Tšehhovi ja Ostrovski rida olnuks, mõistagi, telesarjad.

Teie emakeel on läti keel, „Onegin“ on kirjutatud vene keeles, lavastus on ivriidis. Mu teadmist mööda olete seda ka teistes keeltes lavastanud?

Jajah, see pole saladus, et olen seda lugu lavastanud, seepärast mind kutsutigi siia – nad nägid mu 12 aastat tagasi Saksamaal tehtud lavastust. Lavastasin „Onegini“ saksa keeles sakslastega, kes samuti Puškinist midagi kuulnud pole. Pärast lavastasin Riias, kus lugu teatakse, läti keeles, täpsemalt – vene ja läti keeles läbisegi, kuna meil paljud saavad ikkagi vene keelest aru. Aga „Gešeri“ lavastus pole koopia, vaid hoopis uus lugu.

Keele pärast?

Näitlejate pärast. Näitlejate ja nende kalduvuste nägemine muudab kohe kõik. „Gešeri“ lavastus on hoopis tundelisem, füüsilisem. Riia-lavastust mäletan juba üsna kehvasti, see oli 10 aastat tagasi, vaatasin äsja uuesti videosalvestist – võrreldes sellega, mida me siin praegu teeme, on igavam.

Puškinil on värsi musikaalsus üks peamisi väärtusi. Kuidas see kõik ivriidis kõlab?

Ma ei saa küll keelest (ivriidist) aru, aga värsid (tõlkes) järgivad seda meloodilisust, rütmi. Tõlge ja ivriit ise võimaldavad seda, olin väga meeldivalt üllatunud.

Teie „Gešeri“ lavastuses kõlab „Onegini“ tekst Yoel Netzi tõlkes, Lotmani tekstid Roee Cheni tõlkes. Kas Roee aitas teil tõlget mõista?

Mitte, et just aitas – ma lihtsalt usaldan teda, kuna ei saa ise tekstist aru. Kusjuures, kui ma midagi ei mõista, avanevad mul hoopis teised kanalid. Nii nagu pimedad mõistavad maailma hoopis peenemalt. Kui koju naastes Riias proovidega alustasin, tundsin esiti isegi teatud pettumust – mingid tajukanalid on sulgenud.

Kes valis näitlejad?

„Gešeri“ direktor Lena Kreindlina, usaldan teda täielikult. Ütlesin talle vaid, millised omadused kuluksid ära, ning ta pakkuski välja. Teen tihti nii, kui on tegemist tundmatu teatriga, teist väljapääsu pole.

Kuidas on töötada Iisraeli näitlejatega? Nad on ju sootuks teisest puust?

Professionaalid on igal pool ühesugused. Erinevus on vaid nüanssides. Erinevate riikide näitlejate vahel on rohkem ühist kui mingi riigi näitlejatel oma kaasmaalastega. Ollakse nagu ühest sektist. Nädala pärast oleme nagu vanad sugulased.

Aga vene teatrikool, inglise teatrikool. Kas see on lihtsalt jama?

Arvan küll. On head näitlejad, keskpärased, väga head. Aga tuleb tunnistada, et pea igas teatris lähtub iga näitleja omaenda meetodist, iseäranis seal, kus proovides/laval saavad kokku mitmest rahvusest näitlejad. Vene teatrikooli pole kohe kindlasti olemas, aga on hiilgav vene näitlemistraditsioon. On küll mitmeid erinevaid teatrikoole ja nendest kirjutatud raamatuid ja raamatukesi, aga see on pelgalt teooria, praktikas peab iseüks ise vaatama, kuidas hakkama saab. Näitlejad polegi nagu päris inimesed. Tegu on väga erilise elukutsega, kus inimeste tööriistaks on nende eneste psühhofüüsika, emotsionaalsus, keha, hing. Pole sellist teist elukutset, kus sa ise oledki tööriist. Professionaalsed näitlejad muutuvad ajaga mitte et üliinimesteks, vaid sootuks teiseks inimeseks.

Lugesin ühest intervjuust välja, et peate ennast näitlejalavastajaks. Mida see tähendab?

Näitlejalavastajaga on tegu sel puhul, kui kriitikud kirjutavad pärast etendust: “Näitlejad mängisid suurepäraselt, aga üldse ei saanud aru, mida lavastaja tegi”.

See tähendab seda, et lavastaja „karvane käsi“ ei paista kusagilt välja?

Ega ma ennast täiesti tühiseks ka ei taha pisendada, eks mingi kontseptualism on mullegi omane. Ennast tahaks ka näidata, mingeid oma leiutisi materialiseerida, aga olen ikkagi õppinud näitlejaks. Kui ma proove teen, on näitlejatöö nipid-värgid mulle teada, katsetan neid enda peal, mis on juba ebatüüpiline: paljudes maades pole režissöörid mingit näitlejakoolitust saanud. Saksakeelses teatris ei leiagi režissööri, kes oleks midagi laval mänginud. Nad õpivad germanistikat, filosoofiat, kirjandust. Nad ei teagi, mida näitlejatega ette võtta. Saksa teater ongi seepärast selline…

Mõistuspärane?

Jah, sest lavastaja mõtleb oma konstruktsioone välja, aga näitlejat mõjutada ei osata.

Ehk see ongi tänase päeva suundumus: luuakse selliseid konstruktsioone, kuhu võib toppida ükskõik mida? Meil sai ülisuure menu osaliseks “Võluflööt”, kus peategelaseks on üüratu ekraan, kuhu  projitseeritakse kõike, mis pähe tuleb, ning inimesed on lihtsalt tähtsusetud tolmukübemed nende projektsioonide taustal. See on Barrie Koski, nägin seda lavastust Berliinis (Võluflööt, Berliini Koomiline Ooper, 2015). Ooperites lauljad vahetuvad alatasa. Olen ise mitmeid oopereid lavastanud, olen alati arvestanud, et aasta pärast laulavad konkreetses ooperis juba teised lauljad, kellega pole võimalik mingeid proove teha. Mõtlen alati midagi välja, lihtsustan mingeid ülesandeid, et uus laulja võiks jooksu pealt rolli sisse hüpata.

Aga kuidas siis [sõna]teatris on? Te lavastate praegu „Gešeri“ teatris, aga pärast sõidate minema.

Siin ongi vastus sellele, kes on näitlejalavastaja, mis on näitlejateater. Kui näitlejanna teatas ootamatult, et on rase, ning teine näitlejanna suutis kahe päevaga ennast rolli sisse õppida, siis tähendab see seda, et näitleja ette seatud ülesanded polnud kuigi keerulised. Aga on rollid, mille puhul pole see võimalik. Kui näitlejanna läheb sünnitama, siis on kõik, lavastus võetakse aastaks või pooleteiseks mängukavast maha.

See tähendab, et kui Tšulpan Hamatova ei saa mingil põhjusel mängida, siis selle aja jooksul ei mängita ei „Šukšini jutustusi“ ega „Gorbatšovi“?

„Gorbatšov“ jääb kindlasti ära. „Šukšini jutustused“…Julia Peresild käis kosmoses ära, teda asendas teine näitlejanna. Selle 12 aasta jooksul, mil lavastust mängiti, oli Julia küll lapseootel, aga teda asendas samuti väga hea näitlejanna. Aga niimoodi, et helistataks koju: „Päästa! Sõida kohe teatrisse, autos õpid teksti ära!“ – minu lavastustes tuleb seda üliharva ette.

Mõnikord olen kuulnud, et me olevat teatriprovints. Te sõidate palju ringi, olete lavastanud erinevates riikides. Kus on kõige huvitavam teater?

Teater on absoluutselt aja ja kohaga seotud kunstiliik. Justnimelt selles linnas justnimelt nüüd paneb teater paika mingid koodid, suhtluse publikuga. Võõrastele võib see näida mingi eksootikana, midagi võib meeldida, midagi mitte, aga see ei puutu neisse. On pilgatud prantsuse teatrit tolle lõputute monoloogidega, aga ainult prantslased suudavadki neid hinnata. Igal maal on oma kabukiteater, omad kaanonid ja normid, see on üsnagi suletud valdkond. Saksa teater on saksa kabuki, läti teater on läti kabuki. Teater pole film, ta ei vaja miljon vaatajat. Teatrisaalis on mõnisada kohta, lavastuse näevad ära mõnituhat inimest, see on oma publik. Tegu on väga lokaalse üksteisemõistmise kanaliga. Seepärast oleks ülimalt riskantne üritada arvata, kus on hea või halb teater. Kuhugi sõites olen juba ammu loobunud üleolevast võrdlemissoovist.

Kas Teil on teistes maades huvitav vaadata võõraid lavastusi?

Käisin siin (Tel Avivis) ka ringi vaatamas, et end siintoimuvaga kurssi viia. Aga lavastajat ei huvita mitte niivõrd teater, vaid elu. Teatrist huvitugu kriitikud.

Muuseas, elust. Teie „Oneginis“, kui ma õigesti aru saan, on kontekst loost endast tähtsam.

Meie lavastuses pärineb tekst suuremjaolt mitte Puškinilt, vaid Juri Lotmanilt, pluss meie endi lisandused. Seepärast ongi pealkiri „Onegin. Kommentaarid“. Mind ei huvita niivõrd teater, kui just antropoloogia. Igas lavastuses uurin ma mingit konkreetset antropoloogilist fenomeni. Kui ma lavastasin Venemaal „Šukšini jutustusi“, sõitsime Altaisse, käisime Šukšini külas – Moskva näitlejad rääkisid, et nägid esimest korda sellist Venemaad. Viis lavastust olen teinud Isaac Bashevis-Singeri ainetel, see on hoopis teistsugune antropoloogiline juhtum. Kui lavastan Lätis lätlaste jaoks, siis on tegu justkui herbaariumi koostamisega – seegi meenutab pigem sotsiopsühholoogilist uuringut. Siin Tel Avivis on niisamuti. Me võtame 200 aastat tagasi kirjutatud Onegini loo, Lotman on meile suureks abimeheks, ta on alati arvanud, et ainsaks klassikalise teksti mõistmise mooduseks on alustada konteksti uurimisest, et ülepea aru saada, millest on kirjutatud. Juri Lotman on minu jaoks oluline õpetaja, mitte üksnes „Gešeri“ – lavastuse puhul, vaid üleüldse, millise pilguga kirjanduslikke tekste näha.

Lavastuses on palju vanamööblit, kostüüme, kust see pärineb?

See on Andris Freibergsi mõttevili, ta on juba klassik. Osa dekoratsioonist on siit ostetud, osa tuuakse meritsi konteinerites, kostüümid teevad, mõistagi, iisraeli kostüümikunstnikud.

Kas Teil on Iisraelis mugav tööd teha?

Eelkõige on mul väga hea meel, et siin on jälle suvi. Meie poolkeral tehakse teatrit ju ainult külmade ilmadega, aga siin näen aknast kahte palmi. Pärast proovi võin minna randa ujuma. Me oleme endi juures harjunud, et teater tähendab nagu mingit sulgumist, justkui koopasse pugemist, et see on justkui mingi introvertide ja masohhistide värk, et ilmtingimata tuleb ennast seesmiselt ära piinata. Aga siin on mingi kummaline kergus, millega ma polegi veel täiesti ära harjunud, aga see on huvitav.

Kas kliima mõjutab kunsti?

Ja kuidas veel! Tean antropoloogina, miks Aafrikas või Californias pole teatril õiget mekki. Sellepärast, et on soe. Lätis näitas suvel  termomeeter kaks kuud 35 kraadi. Me kõik tundsime, et muutume ise ka juba aafriklasteks, et hakkad elu tundelisemalt ja irratsionaalsemalt võtma. Põhjarahvad hakkavad ärgates kohe mingeid probleeme lahendama, see on ratsionaalne, aga tegelikult küllaltki tobe eluviis. Aga seal, kus on soe, võid end lõdvaks lasta ja elu nautida.

Allikas:

Алвис Херманис: Онегина можно встретить на набережной Тель-Авива//https://www.newsru.co.il/rest/14dec2021

14.12.2021