Tõlkis Hannes Korjus

KÜSIS BENS LATKOVSKIS, VASTAS ALVIS HERMANIS.

Intervjuu ilmus portaalis www.nra.lv 20. veebruaril 2023. aastal. Ajendiks asjaolu, et 23. veebruaril 2023. aastal oli Läti Rahvusooperis Alvis Hermanise uuslavastatud ja kujundatud Leoš Janáčeki ooperi  “Jenůfa” esietendus.

Tšehhi helilooja Leoš Janáčeki 20. sajandi alguses loodud ooperis võib leida motiive, mis tunduvad esinevat meiegi Rūdolfs Blaumanisel – “Soosse vajuja” (1898.a. kirjutatud novell), “Raudupi perenaine” (1889.a. kirjutatud Blaumanise novell, mille alusel Anna Brigadere kirjutas samanimelise näidendi). Millega see lugu teid kütkestas, et tekkis soov just kõnealust ooperit lavale tuua?

Huvitav, et mainisite sarnasust Blaumanisega, sest ooper tugineb väga kõrgeväärtuslikule, Blaumanise-Ibseni stiilis kapitaalsele näidendile. Lavastasin selle ülimalt toretsevas juugendstiilis. Olen rõõmus, et see lavastus on nüüd Riias, juugendstiili linnas. Lavastus peaks Riiale väga passima. Ooperi muusika on loodud juugendstiili domineerimise ajal, nii Praha, kui ka Riia on juugendstiili linnad. Need motiivid on ka Leoš Janáčeki muusika lähtepunktid: arhaismi, etnografismi ja modernismi ühendus.

Te töötate tavaliselt materjaliga, mis haarab väga isiklikult olmelis-psühholoogilises või ka ideoloogilis-sotsiaalpoliitilises plaanis. Kuidas oli Janáčeki ooperi puhul? Kas tõesti, teie sõnutsi, ainult toredus?

Poliitiliseks režissööriks olen kujunenud alles viimastel aastatel, varem seda ei olnud. Siis huvitas mind ainult esteetika. Üks põhjus, mis mind õhutas, oli asjaolu, et Lääne-Euroopas järjepidevalt lavastades kogesin ühtepuhku lääneeurooplaste ettekujutust meist – idaeurooplastest. Et tegu on depressiivse, vireleva ühiskonnaga. Idaeurooplaste näidendeid lavastatakse, justkui oleks kõik üks sünge, hall hädaorg. See ajas mind üsnagi tigedaks, sest Lääne-Euroopa rahvad pole uneski näinud sellist peent, toretsevat etnograafiat, nagu on Ida-Euroopas, alates Balkanist lõunas ja lõpetades Baltimaadega põhjas. Lääne-Euroopa rahvastel praktiliselt polegi etnograafiat. Ajaloolased võiksid seletada, miks see on nii. Võimalik, et lääneeurooplased on olnud liialt haaratud munkadest, kristlastest. Neil pole selliseid toretsevaid kostüüme, pole selliseid toretsevaid folklooritraditsioone, nagu meil. See oligi üks põhjus, miks tahtsin neile näidata, kuivõrd rikkalik ja fantastiline on Ida-Euroopa kultuur. Et nad ära näeksid.

Kas Lääne-Euroopas lavastades tajusite mingit erilist suhtumist endasse, et olete Ida-Euroopast? Et nagu provintsist, või nagu veel öeldakse – regioonist?

Jaa, oletan, et mingi eksootikaelement, mismoodi inimesed, seal hulgas ka kunstnikkonda kuuluvad inimesed, mind vaatasid, võis tõesti olla. Siinkohal võime sujuvalt üle minna poliitikale, sest kõnealune “ Jenůfa” lavastus oligi põhjus, miks mind pandi Venemaal soovimatute isikute musta nimekirja. Lavastus oli alguses Brüsseli Kuningliku Ooperi ja Moskva Suure Teatri (Bolshoi) ühisprojekt. Oli ühine eelarve, samuti kavatseti, et pärast Brüsselit hakatakse ooperit etendama Moskva Suures Teatris. Aga siis tuli 2014. aasta, Krimm ja kõik muu. Ütlesin siis, et see meenutab juba väga meie 1940. aastat. Ütlesin, et Moskvasse ma ei sõida, ning keeldusin seal lavastamast. Nii mind pandigi Venemaal sellesse „persona non grata“ nimekirja. Tookord, 2014. aastal, ei suutnud Brüsseli ooperi juhtkond ega teisedki läänlased üksteise järel mu seisukohta kuidagi mõista. Tookord näis mulle, et nüüd võiksime kõik üheskoos Venemaad boikoteerida, ent ükski Lääne-Euroopa kunstnik ei järginud mind. Nad jätkasid endiselt Moskva-vahet sõitmist, muudkui esinesid seal. Mu algatus kukkus läbi. Ka see eristab meid üksteisest. Lausa imekspandav on nende naiivsus venelaste ja Venemaa suhtes.

Tahaksin ikkagi täpsustada: mida on rohkem – ehedat naiivsust ja olukorra mittemõistmist või on siiski mingid pragmaatilised kaalutlused – suur turg, palju raha, teatav provintslik alt üles vaatamine kõige lääneliku puhul?

Nii üks kui teine. Esiteks, tuleb arvestada, et neil pole sellist isiklikku kogemust nagu meil, kes oleme Venemaa omal nahal ära proovinud. Sestap on Venemaa neile rohkem selline abstraktne, suts kentsakas ja salapärane riik.

2014. aasta viis teid konflikti Venemaaga, kuid 2015. aastal algas juba teie avalik konfrontatsioon toona Lääne-Euroopas valitsenud lahtiste piiride poliitikaga. Te katkestasite koostöö Hamburgi teatriga, andsite intervjuusid, mis ei järginud peavooludoktriini. Muutus ka suhtumine teisse. Kuidas te seda toona tajusite, kas teid peetakse endiselt „vildakalt“ mõtlevaks režisööriks?

Olen sihuke tüüp, kes ei oska keelt hammaste taga hoida. Ega midagi teha pole ju, midagi kahetseda pole ka mõtet. Pealegi on aeg näidanud, et mul oli õigus. Brüsseli ametnikud räägivad nüüd samade lausetega. Viimase 20 aasta jooksul olen Lääne-Euroopas olnud rohkem kui Riias, ning see kogemus võimaldab mul silme ette manada Lätit ootavaid tulevikustsenaariumeid. Pean ütlema, et olen meeldivalt üllatunud, isegi uhke, et Läti pole nii odavalt ja uisapäisa allunud igasugustele kahtlastele vasakideoloogiatele, nagu seda tegid lääneriigid. Läti ühiskonnal, tuli välja, on veel mingi immuunsus kõige selle vastu. Mu arvutuste kohaselt on Lätis kõige rohkem ca 2000 vasakideoloogiat ajavat inimest. Neid on ääretult vähe, aga nad on kõvad lärmajad, nad on mõjukad, sest töötavad meediaväljaannetes, kõrgkoolides. Aga nad on luuserid. Nad pole piisavalt andekad. Nad ei oska oma tööd piisavalt hästi teha. Neil ei tule miskipärast välja. Nende seas pole eredaid isiksusi.

Paistab, et see vasakideoloogia laine, hakkab, vähemasti kunstis, tasapisi hääbuma. Võin näiteks tuua kuulsa rootsi filmirežissööri Ruben Östlundi filmi „Kurbuse kolmnurk“/2021, mis võitis Cannes’i Kuldse Palmioksa, veel varasemast sellesama Östlundi filmi „Ruut“ (Östlund pälvis Kuldse Palmioksa ka „Ruudu“/2017 eest). Äsja startis Mike White’i loodud sarja „Valge lootos“ (tootja: HBO) teine hooaeg, ning nagu esimeselgi hooajal, vastab kõik Hollywoodi ideoloogilistele suunistele, ent kõike esitatakse nõukogude komöödia vaimus – kõik vastab justkui ideoloogilistele kaanonitele, aga õigupoolest käib üks suur väljanaermine. Niivõrd karikeeritult, et on sulaselge – autor teeb pulli, või suisa mõnitab. Paistab, et vasakideoloogia laine raugeb ning ühiskondliku mõtte pendel liigub normaalsuse suunas. Või on see kõigest mu soovmõtlemine?

Teil on täiesti õigus. Ideoloogia, mida Lätis esindavad “Progressiivsed” või ajakiri “Ir”, on praegu väga vanamoodne ideoloogia. Nad on kümme aastat hiljaks jäänud. Mujal on sellega juba lõpp. See ideoloogia on kaotanud oma karismaatilisuse ja energia. Sellega praegu lõugu laiutada on sama, kui mingite iseäranis vanade ürpidega väljas käia. See on eilne päev. Mahakäinud ideoloogia. Teisalt on pealekasvanud uus põlvkond täiesti ära hirmutatud, neilt on raske loota mingit avatust, arvamuste paljusust, sõnavabadust. Neilt on see kahjuks ära võetud. Me elasime üle üheksakümnendad aastad, me teame vabaduse maitset. Me teame, mida tähendab sõna-ja mõttevabadus. Me ei unusta seda kunagi, sest meil on, millega võrrelda. Sestap ei nõustu me ealeseki nende uute reeglitega. Mul on neist kahju, sest nad ei tea, mis on sõnavabadus.

Üheksakümnendate aastate kohta on väga erinevad arvamused. Venemaal peetakse seda aega õudsa degradeerumise ja üleüldise allakäigu perioodiks, kusjuures mitte ainult Kremli ideoloogide poolt. Sarnaseid seisukohti väljendavad ka paljud antiputinistid ja justkui demokraadid. Seesama kirjanik ja kirjandusteadlane Dmitri Bõkov, kes peab teid telekanali “Dožd” minemakihutamise initsiaatoriks ja kuulutas avalikult, et ei kavatse mitte kunagi teiega kätelda. Ta kuulutab ühtepuhku, et üheksakümnendad aastad, vastupidiselt nõukogude ajale, oli lausa järsk kuristikku kukkumine. Kuidas te ise hindade seda kümneaastakut, mis oli objektiivselt üsnagi keeruline ja paljudele väga raske?

Ühe sõnaga – see oli sõnavabaduse triumf. See oli valikuhetk, kui igaüks meist võis vastutada oma otsustuste eest ning valida oma tee. Mis puudutab Venemaad, siis 30 aastat tagasi olid neil meiega ühesugused stardivõimalused. See, et nad oma vabaduse, oma võimaluse vetsupotist alla lasid, näitabki, et tegemist on luuserite riigiga. 30 aastat tagasi olid meil ja Venemaal ühesugused stardipositsioonid. Venemaa oleks võinud nüüd olla Euroopa Liidus, NATO-s, nende elatustase võinuks juba olla, kui just mitte Kanadaga võrreldav, siis vähemasti Balti riikidega küll ühesugune. Ning nüüd pistavad nad youtube’is targa näoga mölisema? Kõik Venemaa intellektuaalid peavad lihtsalt tunnistama, et Venemaa on läbikukkunud. See on üks luuserite kari.

Maailm on pärast 24.02.2022 fundamentaalselt muutunud. Kas maailm on hoomanud nende muutuste mastaapi?

Mu arvates pole Õhtueuroopas seda mastaapi veel lõpuni teadvustatud, ning paljud, nagu te ütlesite, arvavad naiivsusest või pragmatismist ajendatuna, et see sõda tuleks kuhugi vaiba alla pühkida, ära lõpetada ning kõik võib uuesti endise elu juurde tagasi pöörduda. Nüüd hakatakse probleemi sügavust juba tajuma. Nii tundub. Müncheni konverentsilt tulevad ka muud kaalukad teated. Lääs on lõpuks ometi täis otsustavust tänase Venemaaga toime tulla. Ühtaegu mõistetakse, et tuleb aru saada, mil viisil saab toimuma kooseksisteerimine tuleviku-Venemaaga. Näib, et on toimunud mingi oluline pööre.

Ma ei pidanud silmas mitte niivõrd poliitikkonda, vaid tavainimesi, kes, mu arvates, ei taju õuduste mastaapi. Et mingi diisel istumise all ähvardab nende arust tsivilisatsiooni ikka veel Putinist rohkem.

Võib-olla pole nii tähtis, mida arvab iga ühiskonna esindaja eraldivõetuna, sest ajaloo kulg ei sõltu ju ühiskonnast. See sõltub isiksustest või mingitest sündmustest. Pole kahtlustki, et maailm on muutunud. Õigupoolest, need muutused on alles alanud, ning neid pole võimalik ette näha. Mis puudutab Venemaad, siis arvan, et kui Vene armee on Ukrainast välja aetud, siis see riik kapseldub endasse. Varem arvasin, et tegu saab olema mingi õigeuskliku Iraaniga, ent nüüd, nähes Venemaa inimeste käitumist, tundub, et pigem Põhja-Koreaga. Inimesed Venemaal on otsekui zombeeritud biomass, mis on õigupoolest traagiline.

Ma loodan Esimese maailmasõja sündmuste kordumist, pööre massiteadvuses toimus sõja kolmandal aastal, kui pea kõigile oli kohale jõudnud – mille kuradi pärast me siin kaevikutes pori õgime ja verd valame? Esialgu on kõik veel vanaviisi, kui keegi hüüab „Meie omasid pekstakse!“, siis kihutatakse kohe malakate ja hangudega kohale. Mingi aeg peab veel mööduma.

Venemaa kallaletungist Ukrainale möödus aasta. Ka mina olen selle aasta jooksul oma otsustustes teisenenud. Mu teadvus ja arusaamad on väga muutunud. Esiteks, ma ei suuda ikka veel täiel määra hinnata ukrainlaste kangelaslikkust. See on midagi hoomamatut, mida pole võimalikki üle hinnata. Meil, Riias, Lätis, tuleks suisa igale teisele tänavale anda mõne ukrainlase nimi. Me jääme viimsepäevani ukrainlaste tänuvõlglasteks. See on esiteks. Teiseks olen totaalselt pettunud vene rahvas, vene inimestes. Nii neis, kes on Lätis, kui ka neis, kes Venemaal. Ka neis, kes Venemaalt minema sõitsid. Mu pettumine on sügavalt isiklik. Olen ka enda peale tige, et olen nii naiivne olnud. Vanadel aegadel sõitsime Riia Uue Teatriga kord aastas külalisetendustele Peterburisse ja Moskvasse. Saime sealsetega sõpradeks, ent nüüd paistab, et see kõik on ära rüvetatud. Olen tõsiselt tige oma naiivsuse pärast. Terve aasta on mööda läinud, aga me ei saa ikka veel aru, mis toimub meie venelaste peades. Nüüd võib aru saada, et “Koosmeel” ei pääsenud parlamenti lihtsalt seepärast, et Urbanovičs oli mõned päevad pärast sõja algust kallaletungi hukka mõistnud. See oli „Koosmeele“ valijate kättemaks oma erakonnale, et erakond ei toeta Putini sõda, sestap nad „Koosmeele“ poolt ei hääletanudki. Nii tundub olevat. Me ei tea, kelle poolt nad on.

Te võtsite oma teatrisse tuntud näitlejanna Tšulpan Hamatova. Paljud kritiseerisid teid selle sammu eest. Kas te ei karda, et osutute sellelgi juhul liiga naiivseks?

Ma ei või kellegi eest pead anda. Võib-olla, et isegi enda eest, aga Tšulpaniga on kõik kõige paremas korras. Mõne päeva pärast on meie teatris uus esietendus, kus Tšulpan mängib ka läti keeles (Uldis Tīronsi lavastatud “Gogol. Nature morte”, N. Gogoli jutustuse “Vana maailma mõisnikud” aineil). Ta on sügava hingega inimene. Ta on aidanud rohkem kui 70 000 last, empaatiat jagub tal kõvasti üle keskmise, ta mõistab suurepäraselt Läti valu. See on just see, mida “Dožd” ei taipa. Ausalt öeldes, me võime olla ainult rõõmsad, et tänu nimetatud kaasusele saime lahti oma illusioonidest. Putini vastasleeri absoluutse enamuse moodustavad normaalsed vene imperialistid. Tuleviku Venemaa poliitiline kord võib olla kuitahes imetore, aga neist ei saa ealeski meie liitlasi. Mis puudutab Venemaalt lahkunuisse, siis olen ka paljudes neis sügavalt pettunud, sest emotsionaalsetest kõnedest on juba ammu vähe. Tuleb vaadata kasutoovust. Milline on vene pagulaste kasutoovus Vene-Ukraina sõjas? Kasutoovusega pean silmas toetust Ukraina armeele. Ainus, mida vene opositsionäärid oskavad teha, on youtube’is targa näoga möliseda (originaalis oli sootuks krõbedam sõna). Nad targutavad ja mölisevad, aga nad ei räägi ealeski konkreetsest abist Ukraina armeele. Nad kõik hiilivad sellest teemast mööda.

Te mainisite, et tänutäheks tuleks tänavatele anda rohkem ukrainlaste ja Ukrainaga seotud nimesid. Ühtaegu on meil Puškini, Lermontovi, Lomonossovi tänavad, Moskva tänav.

Kolm kuud tagasi tundus see küsimus mulle täiesti tarbetu ja ebaolulisena. Viimasel ajal olen sellest palju mõelnud. Mu mõtted on muutunud. Olen mitmeid kordi Puškinit lavastanud, pean teda geniaalseks luuletajaks. Aga tõik, et Riias on Puškini tänav, kuid ei ole lord Byroni tänavat, tähendab, et Venemaa on siin oma territooriumi ära märgistanud. Kõikjal, kus on püstitatud Puškini ausambad, kus on Puškini tänavad, tähendab see Venemaa poolt oma piiripunktide kusega märgistamist. Nagu hundidki märgistavad metsas kusega oma territooriumi piiripunkte, nii teeb seda ka Venemaa Puškini tänavatega. Seda tuleb teadvustada. Kui see meile, lätlastele, tundub olevat aktsepteeritav, siis on läbi. Me ei räägi sellest, kas Puškin on geniaalne luuletaja, imperialist või veel keegi. Me räägime mõjupiiridest.

Lätlaste eneseteadvus on väga valus küsimus. Näib, et ühe osa lätlaste valmisolek minna kohemaid vene keelele üle isegi siis, kui muulasest vestluskaaslane räägib kenasti, olgugi minimaalse aktsendiga, läti keeles, pole kuidagi väljajuuritav. Kuidas te hindate luuletaja Liāna Langa algatust “Läti tuleb lahtivenestada!” selles kontekstis?

Liāna on kahtlemata vahva. Olen pigem üllatunud, kuivõrd skeptiliselt suhtuvad temasse riigimeedia jt., ilma raasugi aitamata. Liāna tegi üksinda ja ilma igasuguse riigipoolse toetuseta ära selle, mida riigiasutused oleksid pidanud juba ammu ise ära tegema. Mis puudutab lätlaste orjameelsust ja küürus selga, siis sellega pole tõesti midagi teha. Päästaks ainult see, kui läti lapsed ja noored ei oska enam vene keeles rääkida. See on ainus lootus. Algklassides õpetatakse endiselt vene keelt. Ma ei mõista, miks peab läti lastele vene keelt õpetama? Vene keelega, vene kultuuriga on meil palju kogemusi. Nii heas, kui halvas mõttes, ent pärast kõike juhtunut, olen, ausalt öeldes, hakanud tundma, et see vene hing on ikka liialt keeruline. Mul on kõrini vene hinge keerulisusest. Hea oleks umbes sada aastat sellest puhata. Venelaste ebainimlikkusest on maailmal kõrini.

Leoš Janáčeki ooper “Jenůfa” (Läti Rahvusooper- ja ballet). Esietendus oli 23.02.2023.a.

Režissöör ja lavakujundus: Alvis Hermanis

Režissööri assistant : Marielle Kahn

Kostüümikunstnik: Anna Watkins

Koreograaf: Alla Sigalova

Valguskunstnik: Gleb Filštinski

Videokunstnik: Ineta Sipunova

Peaosades: Inna Kločko, Helena Zubanovich, Artjoms Safronovs, Raimonds Bramanis.

Lätikeelne algtekst avaldati portaalis www.nra.lv 20. veebruaril 2023.aastal.

Läti keelest tõlkis Hannes Korjus

Avaldatud www.nra.lv ja Alvis Hermanise lahkel loal.